Arvustus. Lehepuhurimees Beck otsib uut mõtet
Uus plaat
Beck
"Hyperspace" (Capitol)
7/10
Kui Becki "Loser" 1994. aasta aprilli keskel edetabeleid vallutama hakkas, oli Kurt Cobain end äsja maha lasknud. Erinevatest žanritest hoolimata oli neis eriti tollal midagi pisut sarnast, pikkade ponnistuste järel võrdlemisi äkki saabunud kuulsus ja kergelt pussakas olek. Cobain pärines, nagu vanasti hauataguse häälega öeldi, "töölise ja teenistuja perekonnast" (tegelikult ettekandja ja automehaaniku laps), Beck aga on kunsti- ja muusikaringkondadega seotud boheemlaste järeltulija. Mõlemal jäi kool lõpetamata ja tuli teha igasuguseid töid nagu müüja, kohvikuteenindaja, koristaja ning lehepuhurimees. Beck oli mõnda aega ka New Yorkis sisuliselt kodutu ja ööbis, kus juhtus. Iga kord kui Beckist uue plaadi puhul mõni pikem lugu ilmub, siis ei unustata mainida, et ta on semminud saientoloogidega, on olnud (peaaegu) kodutu ja töötanud lehepuhuriga – aga mis väärtust on lehepuhuriartiklite eskapismis?
Elu läks nii, et Nirvana avaldas vaid kolm stuudioalbumit ning Becki värske "Hyperspace" on tal juba neljateistkümnes. Järgmisel aastal viiekümneseks saav Beck on läbi teinud pea kogu indiartisti kohustusliku elukaare. Ta on avaldanud märgilise ja natuke nurgelise läbimurdeplaadi ("Mellow Gold", 1994), lihvitud ja läbimõelduma järje ("Odelay", 1996), juba tunnustatud artistina suhteliselt sarnased jätkuplaadid ("Mutations" 1998), kohustusliku ma-läksin-naisest-lahku-ja-ma-tahaks-natuke-vaikselt-uliseda-plaadi ("Sea Change", 2002), eksootiliste mõjudega eksperimentaalplaadi (brasiili mõjudega "Guero", 2005) ning pärast tavalisema relaps-indi-perioodi flirdi elektroonilise muusikaga, mille avapauk oli 2017. aasta plaat "Colours".
"Hyperspace" on vastu võetud vastuoluliste hinnangutega. Pärast prominentse produtsendi Greg Kurstiniga valminud lausa tantsulist ja kergelt hiphopilikku "Coloursit" ei tohiks elektroonilisema kõla kasutamine olla eriline üllatus, kuid üksjagu on märgata hääli, kes ei kiida Becki uuemat suunavalikut heaks. Uus plaat "Hyperspace" on valminud koos Pharrell Williamsiga, kes omakorda oli palunud Becki abi N.E.R.D.i vimatisel plaadi. Tulemus erineb eelmisest plaadist, kuskil kõlab läbi vana Beck, kuskil Moby või Ariel Pink, kantri ja hiphop, folk ja funk. Sellest sahtlist on iseloomulikumad lood "Saw Lightning" ja "Uneventful Days", märksa rohkem lo-fi on "See Through", "Hyperspace" ja "Star". Tekstide lugemisest poole peal loobusin, kuna need ei tundunud just erilised. Kõigest hoolimata pole tegu paha plaadiga, kuigi meeldejäävuselt ei konkureeri ta "Odelay" või "Guero'ga".
Küllap oleks paljudele tõsimeelsetele fännidele meeldinud, kui Beck jäänuks nullindate alguse ballaadliku suuna juurde, kuid tore, kui muusik kuuenda elukümne künnisel veel midagi uut katsetab – ja üldse mitte kõige halvemini.
Toimetaja: Valner Valme