Lasteaiaõpetaja Merilin Mandel: lapsed ei ole poolikud täiskasvanud
Klassikaraadio saates "Delta" oli külas fotograaf ja lasteaiaõpetaja Merilin Mandel, kelle sulest ilmub pühapäeval lasteaialaste tsitaatide raamat "Klotsinurgajutud". Mandel märkis, et pidevalt suurt tarkust taga ajavate täiskasvanute kõrval mõjub värskendavalt raamat, kus lapsed räägivad põhimõtteliselt kasvamisest ja kakast. Ta leiab, et lapsed ei ole n-ö poolikud täiskasvanud, kes teavad vähem kui tema, vaid nad teavad lihtsalt teistmoodi kui tema.
Merilin, mis tunded sind valdavad seoses peagi välja tuleva raamatuga?
Elevus, hästi kerge paanikahoog ja tegelikult suur rõõm, et projekt, mis mitu aastat küpses ja ootas õiget hetke, saab lõpuks valmis ning tehtud. Inimesed, kes on seda tahtnud, saavad lõpuks raamatu enda kätte ja oma riiulile.
Sa oled kindlasti kuidagimoodi kokku puutunud ka muusikaga, sest su ema Katrin Mandel tegutseb ju lauljana. Kas sulle pole muusikapisik tema poolt külge jäänud?
Pisik – nagu see oleks midagi halba. Tegelikult olen küll terve elu muusika sees olnud, polegi kindel kui palju ema tõttu ja kui palju lihtsalt oma suuna tõttu. Ma mängisin Arsises 12 aastat käsikellasid, sellest viimased kaheksa aastat kontsertansamblis. Lisaks laulan koorides, vokaalansamblis ja olen isegi praegu ühe koori nimekirjas, kuhu ma pole ammu küll jõudnud. Aga idee loeb.
Ning siis sa leidsid oma tee fotograafiani. Mis sind selleni viis?
Ma olen selles mõttes hästi huvitav teeleidja. Ma olen leidnud teed tõlkimise, toimetamise, pildistamise, lasteaiaõpetamiseni jne. Fotograafiks sain ma tegelikult sellepärast, et ma ei jaksanud olla enam tõlk ega toimetaja. Ma tahtsin olla sotsiaalsem, tahtsin teha midagi kunstilist, kus ma saan omaette nokitseda, inimestega suhelda ja see kuidagi jõudis sinna, et ma leidsin omale selles kõiges visuaalse väljundi.
Lisaks fotograafiale otsustasid hakata ka lasteaiaõpetajaks. Kas sa oskad välja tuua sarnasusi nende pealtnäha kahe täiesti erineva ala vahel?
Mõlemad alad on tegelikult hästi sotsiaalpsühholoogilised valdkonnad. Olla õpetaja ja olla fotograaf – mõlemat on põhimõtteliselt võimalik tehnilises pooles õppida, aga nad vajavad palju inimlikkust ning kontakti. Mõlemad on hästi sotsiaalsed valdkonnad, sest päeva lõpuks oled sa sodi, kui sa seda südamega teed.
Raamat tuleb välja juba 8. detsembril. Kust üldse tuli selline mõte, et anda välja raamat lasteaias kuuldud tsitaatidest? Milline raamat see täpselt on?
See mõte ei tulnud minult. Ma hakkasin neid lugusid, mida ma rühmas kuulsin ja kus ma ise vahel osaline olin, postitama oma Facebooki. Vana hea sotsiaalmeedia. Mingil hetkel hakkasid inimesed küsima, et kas ma tahaksin äkki nendest teha kogumiku. See on täpselt selline mõnus raamat, mida sa ei pea korraga läbi lugema, vaid saad lehitseda ja natukene itsitada ning järgmine kord taas lehitseda. Sain aru, et see on täpselt nii jabur projekt, mida teha, et ma ei pea seda tegema, seega seda on mõnus teha. Ma võtsin kampa sõbrad, illustraatori Marja-Liisa Platsi ja kujundaja Madis Katzi ning nendega panime teiste tööde ja tegemiste kõrvalt kokku sellise huvitava asja. See on selline vabatahtlik loominguline projekt.
Mulle tundub, et selle raamatu sa saad avada ükskõik, mis leheküljelt ...
Jah, seal ei ole mitte mingit narratiivi. Me nimetame seda omakeskis "vetsuraamatuks". See on täpselt selline, mida sa võid hästi hakitult ja lükati lugeda. See võib sul loomulikult olla ka öökapi peal ja raamaturiiulis. See justkui tegelikult ei aegu. Need lood, dialoogid ja vestlused muutuvad minu jaoks ajas. Ma olen neid mõningaid lugusid näinud juba mitu aastat järjest – lugenud, toimetanud, uuesti näinud – ja ikka on naljakas, mulle endale. Ma ei tea, kas teistele ka.
Nagu sa mainisid, siis sinu sõpruskond on juba paar aastat Facebooki kaudu lasteaiatsitaatidest osa saanud ja tegelikult saatis seda projekti edu ka hooandja veebilehel, kus see kogus üsna kiiresti raha kokku. Mis sa arvad, mis võib olla selle fenomen? Mis on see, mis ajendab täiskasvanuid selle raamatu järele haarama?
Lastele ei lähe see raamat üldse peale. Ma katsetasin ja nad ei saanud üldse aru, mis seal naljakat on. See ongi tegelikult kasvult suurtele inimestele. Ma ei ütle, mis inimeste peas peab toimuma, aga ma arvan, et kõik tahavad viimasel ajal kogu aeg hästi targad olla. Kogu aeg on pidev tahe kogeda mingisugust intelligentsust ja kultuuri ning igal su tegevusel peab olema tagajärg, mis aitab keskkonnahoiule kaasa, aitab kuidagi poliitika ja kultuuri arengule kaasa. Aga vahelduseks on sul üks väike raamat, kus lapsed räägivad põhimõtteliselt kasvamisest ja kakast. See on lihtsalt nii värskendav. Sellist raamatut tegelikult polegi olemas. On küll igasugused õnnitluskaardid, kuhu on kirjutatud "Lapsesuu ei valeta" ja taolised tsitaadikesed. Aga just see, et minu jaoks on see raamat läbilõige sellest, kuidas minu lasteaiarühma lapsed mõtlevad ja millised inimesed nad on. Lapsed ongi inimesed, nad ei ole nagu poolikud täiskasvanud ning nad ei ole selle taga kinni, et "Küll nad varsti targaks saavad". Mul on nendega kohutavalt huvitav rääkida. Mitte seetõttu, et nad teavad vähem kui mina, vaid nad teavad teistmoodi kui mina. Võib-olla seepärast on see täiskasvanuna väga huvitav lugemine, kui mõelda kui palju mõnikord inimesed, kes lastega kokku ei puutu, mõtlevad, et lastega on justkui raske suhelda ning ühist keelt leida. Tihti tekib see olukord, et "Millest ma lapsega räägin?". Võib-olla on see raamat hea viis näidata, et ükstapuha millest.
Nagu sa mainisid, oled sa ka lastele seda raamatut juba ette jõudnud lugeda.
Jah, need lapsed, kelle lood seal raamatus on, läksid küll sügisel juba ise kooli. Seega praegu ma enam nende õpetaja ei ole. Aga ma mäletan, et kui see mõte aegamööda kujunema hakkas, tahtsin ma ka uurida, et kas sellest võiks saada ka lasteraamat. Ma lugesin mõned need lood, nende enda öeldud laused ette ja nad vaatasid mind sellise näoga nagu ma oleksin mingisugune opakas. Nende jaoks see lihtsalt ongi tavaline elu. Just alles, kui ma seda raamatut kirjastajate portaali registreerisin, pidin ma just valima, millisesse kategooriasse see raamat kuulub.
Ja kuhu kategooriasse sa selle lisasid?
Ma panin "Huumor, pedagoogika ja haridus", kui ma ei eksi. Lasteraamatute hulka ta justkui ikkagi ei kuulu, kuigi see on visuaalselt ja ka sisult hästi lapselik. Aga see ei ole lasteraamat.
See raamat peegeldab ka kindlasti sind ja sinu meetodeid lasteaiaõpetajana. Kas oled siis igas situatsioonis käitunud nagu lasteaiaõpetaja käituma peab või oled pigem sellised olukorrad raamatust välja jätnud?
Ma küsin retooriliselt vastu, et kas on mingi viis, kuidas õpetaja peab käituma versus kuidas inimene peab käituma? Õpetajatöö kõige tähtsam fookus peab olema sellel, et sa pead ise olema normaalne inimene. Hea südamega, mõistlik, arvestav ja hoolitsev, ent samas siiski mingite piiridega. Ma usun, et suutsin seda kõike lastega hoida ja teha ning meil oli väga hea suhe. Iseasi, kas üks selline traditsiooniline, stereotüüpne pedagoog-õpetaja peab seda kõike tegema ja rääkima, mida mina lastega rääkisin ning tegin. Aga ma arvan, et inimesena olin ma nendega väga õiges rollis.
Kui palju sul neid lasteaiatsitaate üleüldse aastatega kogunes ja kas kõik lähevad ka kaante vahele või osad jäävad välja?
Välja jäi päris palju. Välja jäid sellised, mille puhul ma ise tundsin, et need ei aja mind kuidagi naerma. Seevastu tuli juurde palju selliseid, mida keegi peale minu ja raamatu kollektiivi pole näinud. Kuskil 75–80 protsenti on need, mida ma olen Facebookis jaganud, mõned on uued ja mõned on välja jäetud.
Ja Facebookis populaarseimad on ikka sees?
Jah, ma ikka proovisin neid seal hoida, kuna see on ju raamat nendele inimestele peamiselt, kes seda tahtsid ja ootasid.
Milline võiks olla üks nendest paljudest lasteaiatsitaatidest, mille iga täiskasvanu võiks endaga kaasa võtta?
Appi, see on väga raske küsimus. Neid tsitaate on seal umbes 50.
Aga mille näiteks sina kindlasti endaga kaasa võtad?
Mina võtan võib-olla kaasa selle, kui ma üks kord olin jälle natukene ärritunud – mida ikka mitte õpetajana, vaid inimesena ju ette tuleb. Lärmi on nii palju ja sa oled nii vähe maganud, et raske on ja ütled ka lastele, et on raske. Siis ma vist ütlesin natukene ärritunult, et "Kas te tõesti arvate, et ma tulen iga päev siia, et pahandada kogu aeg?", mille peale siis üks laps pani mulle hellalt käe õlale ja ütles: "Tead, Merka, sa oled tegelikult juba nii vana, et sa võiksid vabalt juba tööle minna." See on võib olla see hetk, kus ma hakkasin ka mõtlema, et võib-olla on tõepoolest aeg hakata tööd tegema, mitte lastega seal põrandal istuda ja elust rääkida kogu aeg. Selles mõttes ei meenuta lasteaiaõpetaja töö minu jaoks päris inimese või täiskasvanud inimese tööd. Kooliõpetajal on kindlasti elu natuke teistsugusem kui lasteaiaõpetajatel, aga seda lasteaiatööd saab teha niimoodi, et sa justkui unustad ära, et oled täiskasvanud inimene päeva lõpuks.
Kus ja mis kell sa seda raamatut 8. detsembril esitled? Ning kas kõigil on võimalus kohale tulla?
See raamatuesitlus toimub Urban Yogini õnnelaboratooriumis, mis asub Telliskivis. See on selline mõnus, hubane ja väga hea auraga saal. Ma loodan, et kõik, kes tahavad, ka mahuvad sinna. Aga kuna ka kõik hooandjad on sinna esitlusele kutsutud, siis ma ei saa lubada, et kõik leiavad omale padjaga mugava koha istumiseks. Ma tahaks loota, et sinna mahub, aga kindlasti ei luba seda.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: "Delta"