Marju Lauristin: laulupeoseadus loob laulupeole õiguskaitse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Klassikaraadio

Tartu Ülikooli emertiitprofessor Marju Lauristin andis Klassikaraadio koorimuusikasaatele "Luukamber" intervjuu, milles lõppeva laulu- ja tantsupeoaasta joones räägiti laulupeost nii ühiskondlikust vaatepunktist kui indiviidi prismast, võrreldi tänast laulupidulist 2013. aasta algul tehtud sotsioloogilises uuringus osalenud valimiga ning räägiti laulupeo seaduse vajalikkusest.

Marju Lauristin toetub oma arvamustes mahukale uuringule aastast 2013. Too kuus aastat tagasi toimunud põhjalik korje annab tänini alust laulupeoga seonduvaid otsuseid teha. Sotsioloogilise uuringu "Minu laulu- ja tantsupidu" valmistasid tookord ette laulu- ja tantsupeo eestvedajad ning mitmed kaasamõtlejad Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma eestvedamisel. Küsitleti ligikaudu 1300 eesti keelt kõnelevat inimest vanuses 15-74 eluaastat; võib öelda, et pool eesti rahvast (51%) on olnud laulu- ja tantsupeol ise osaline, sealhulgas nii laulu-kui tantsupeol 13%, ainult laulupeol 29% ja ainult tantsupeol 8%. Uuring tõi välja olulisi fakte nii laulupeo sisemise kui välimise olemuse arvele ja on siiani üheks enimtsiteeritavaks teadustööks.

Saates "Luukamber" rääkis Lauristin laulupeo kestmise võimalikkusest ajal, mil noorte seas pole koorilauluharrastus enam nii tähtis kui veel alles paarikümne aasta eest. Rahvuslikkuse toon laulupeo juures muutub tänapäeva noortel pigem koosolemisest saadud rõõmukogemuseks. Eri põlvkondade vahel on laulupidu erinevalt tajutav ja mäletatav. Lauristini sõnul mängib laulupeo puhul suurt rolli ühiskondlik kord ning need, kes omaalgatuslikult on laulupidudel ühiselt esitanud Gustav Ernesaksa laulu "Mu isamaa on minu arm", evivad laulupeo asjus hoopis teistsugust kogemust kui Eesti Vabariigis sündinud noored. Mil moel muusika omab erakordset jõudu ja millal märgiliste teoste esitamine ei ole enam nii otseselt seotud rahvuslike emotsioonidega? Lauristini sõnul aeg annab arutust - lähiajaloos olnu elab esitajates end üha uuesti läbi, kui läbielatu jääb ajaliselt pikema distantsi taha, muutub ka emotsioon.  

Milline võiks aga olla laulupeo tulevik, kuidas laulupidu areneb ja kas ka sajandi pärast me laulame eesti keeles?

Marju Lauristin ei näe probleemi, kui laulukaare all kõlaks muukeelne koorilaul: kirikumuusika, ooperimuusika jm, mis on laulupeo kavades ka olnud, pole kunagi olnud keelekeskne. Lauristini kombel kinnitab muukeelse muusika esitamise võimalikkust ka professor Kristin Kuutma, kelle sõnul on kogu maailma ühiskonnakord muutunud viimaste aastate jooksul täienisti: inimestel on igapäevaelus kasutamisel mitu keelt, emakeele kõrval on sageli teine keel töötamiseks või õppimiseks. Muukeelne muusika on paratamatu.

"Keeleküsimus ei tohiks tänapäeva Eestis olla enam kriisimoment, samas on keeleküsimus äärmiselt tähtis. Keele teema on eesti ühiskonnas alati olnud oluline, see on alati olnud aruteluobjekt. Eestlased on alati pidanud rääkima mitut keelt ja see on väga suur rikkus," ütles Kuutma.

Laulupeotraditsioonidest rääkides peab Marju Lauristin oluliseks märkida, et oluline osa inimestest peab laulu- ja tantsupeoga kaasnevaid traditsioone äärmiselt tähtsaks: trikoloor, rongkäik, laulupeotule süütamise tseremoonia lauluväljakul: nende rituaalide muutmisel oleks ta pigem ettevaatlik. Saates mõtiskletigi, kuidas laulupeo egiidi all ühiskonda paremini siduda. Kooride ettelaulmisel mittekvalifitseerunud laulupeokoorid tuleks Lauristini arvates siiski pittu lubada, vaja oleks mõelda süsteem kaare alt välja jäänud lauljate kaasamisvõimalustele ning miks mitte ka kogu publiku suuremaks kaasamiseks laulupeoga. 

Kui palju ja kas sel juhul peab aga järeleandmisi tegema peo kunstilises osas?Marju Lauristin kutsus üles mõtlema, kuhu suunas laulupidu areneb, kas sellest saab ESTO-laadne muusikapidu või muutub see hoopis rahvalikuks kooslaulmiseks? Kuidas lauluväljakul saaks kõik osalejad ja publik peost osa võtta ilma, et see oleks kellelegi ohtlik? Arenguvõimalusi on mitmeid, kuid samal ajal peab jääma truuks laulupeo rituaalidele. Traditsioonid kestavadki juhul, kui need on võimelised ühiskonnaga paralleelselt arenema - seega peame paratamatult tunnistama laulupeo muutumise vajadust, et mitte jääda jalgu uuema põlvkonna suhestumisele laia maailmaga.

Marju Lauristin võttis selgelt sõna ka laulupeo repertuaari osas, tunnistades laulupeo seotust poliitika ja rahvustunnetega. Tema sõnul on oluline, et laulupidu eksisteeriks ka praeguse demokraatliku riigikorra ajal, toimuks regulaarselt ega jääks poliitiliste tõmbetuulte pillutada. Seetõttu toob ta ühe võimalusena välja laulupeoseaduse loomise, mis oleks võimalus luua laulupeole õiguskaitse (analoogselt rahvusülikooli, rahvusraamatukogu, rahvusooperiga). Seadus tagab laulupeo korrapärase toimimise ja rahastuse ning Lauristin näeb seaduse jõustumise korral mingitki lahendust ka hiljuti lahvatanud probleemile laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhtide palgaküsimuse teemal.

"Seadusega me tagame, et meil on jätkuvalt inimesi, kes laulu- ja tantsupidu ette valmistavad," on ta kindel. "Rahastamine on kindlasti osa seadusest." Laulupeoseadus ei puuduta repertuaari ega peo kunstilist vormi, sisu jääb ikkagi kunstilise toimkonna luua. 

Kommentaari laulupeoseaduse ideele andis ka Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli kultuuriteaduste professor, UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni nõukogu esimees ja Eesti esindaja vaimse kultuuripärandi kaitse komitees Kristin Kuutma, kelle uurimisteemade seas on olnud kultuurilooliste sümbolite kujunemine ja representatsioon; pärimuskultuur ja kultuuripoliitika globaalses perspektiivis. 

Kuutma sõnul on laulupeoseaduse loomisel oma ohud. Tema sõnul on aastast 2003 UNESCO vaimse pärandi kaitse alla kuuluv laulupidu mõeldud eksisteerima ühiskonnas nii nagu see ühiskond parasjagu on. "Kultuurinähtused muutuvad alati, nende säilitamine käib samal ajal kultuuri muutumisega. Selleks, et kultuurinähtused elus püsiksid, peavad nad alati muutuma. Ja muutuvadki," kinnitas Kuutma.

Laulupeoseadust Kuutma toetama ei tõtta: "Laulupeoseadus ühest küljest kõlab õilistavalt - ta kehtestab midagi, aga - mida? Seadus dikteerib kohustusi, mis lähtuvad sellest hetkest, kui seadus kehtestatakse. Ma ei ole kindel, et dünaamilises kultuurielus on laulupeoseadus  vältimatult vajalik. Meil on kindlasti vajalik teatud seadusandlikud sätted, mis meie kultuurielu korraldavad, kuid ma ei ole altis toetama kultuuriteemalist seadust."

Saates oli kõne all ka laulupeost osasaamise vajadus, ühiskondliku koosloome võlu ja laulupeo mastaapsus Eesti kujunemisloos.

"Kui meil poleks laulupidu, ei oleks meil Eesti rahvast," on Lauristin vankumatu.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: