Lauri Leet Vadi "Ballettmeistrist": kerge lugeda, kerge unustada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Vadi
Urmas Vadi Autor/allikas: ERR

Vikerraadio kultuuritoimetaja ja kirjaniku Urmas Vadi viimatine romaan "Ballettmeister" jutustab pseudoajaloolise tragikoomilise loo, kuidas 1940ndatel prooviti president Konstantin Pätsi Kaasani psühhiaatriahaiglast vabastada ning mida sellest kõigest Päts ise arvas.

Nagu Urmas Vadi lugudega tihti juhtub, on ka seda teost kerge lugeda, aga samas ka kerge unustada. Võiks öelda, et kirjanik võtab ajaloolise tausta ning hakkab sinna lisama kelmikaid või absurdselt naljakaid stseene, keerates kõike pea peale. Toimub omalaadne ajaloos hullamine, aga see jätab mingil põhjusel lõdva mulje, ajaloo kui humanitaarteaduse suhtes tekst austust üles ei näita. Rääkides faktitäpsusest, võib ju küsida, et näiteks kes kasutas 1930ndatel nimetust "Esimene maailmasõda"? Tollal öeldi ikka rahva seas "Suur ilmasõda". Ja kuidas saab 1940. aasta Moskva, kus presidendi vabastajad ringi seiklevad, elada rindeolukorras kui sõda jõudis Nõukogude Liidu pinnale ju aastajagu hiljem?

Aga hüva, Vadi eesmärk ei ole ilmselgelt ajalooline täpsus, vaid midagi muud. See muu võiks olla katkestuse ja muutuse läbi elu ebakindluse illustreerimine. Vadi teoses käib tegelastest tihti läbi mingi jõnksatus, misjärel need pole enam needsamad inimesed, kes enne, midagi on muutunud. Kusjuures otsuste tagamaadest me tihtilugu aru ei saa.

Me ei saagi lugejatena põhjustest, miks midagi toimub, eriti aru, kõik on kui kellegi kiusliku naljamehe paha unenägu. Nagu ühel hetkel kaob kaardilt ka Eesti riik, mis siis et hullumajas ja salakavala raviarsti käsitluses, lihtsalt järsku pole enam riiki, maad, selle koha peal loksub ainult meri. Pole siis ime, et ka Päts ise teose lõpus oma päris mõtteid välja öeldes Eestist lõplikult taganeb, mingi jõnksatus oli juba läbi käinud ja inimene teine kui me teda varem ette kujutasime. "Ballettmeistris" osutub kõik kindel ebakindlaks ja ebakindel võimalikuks, inimesed räägivad omi mõtteid nagu võõraid, vähesed kindlad asjad on tüütud ja suured mõtted näivad rumalatena.

Seega jääb üle tõdeda, et kõige sümpaatsemad tegelased on raamatus vahepeal sõna sekka ütlevad putukad ja loomad, kes avavad ukse sügavamale mõõtmele: kõik me oleme justkui ühed putukad, sibame sihitult ringi ja püüame inimestena ja ka rahvustena lihtsalt ellu jääda. Aga ka see filosoofia jääb raamatus õhukeseks, taoline lihtne tõdemus vajaks metafüüsilist tõsidust, mille asemel on aga lobedalt kulgev tekst ja stiilsed stseenid.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: ERR raadiouudised

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: