Terje Toomistu. Burning Man – transformatsioonid kõrbetuules ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Burning Man
Burning Man Autor/allikas: Risto Kalmre

Nevada kõrbe kümneid tuhandeid inimesi kokku toov festival Burning Man loob tingimused kõikvõimalikeks kogemusteks ja eksperimentideks ning võib aidata näha tavamaailma täiesti uuel pilgul, kirjutas Terje Toomistu Müürilehes.

"Ega te ei tea juhuslikult midagi Maxa kunstiautost?" uurin naise käest, kes pidas nagu meiegi oma ratta kinni keset kõrbetühjust seisva altari juures, mis on pühendatud hirve spirituaalsele tähendusele. Pikkade patsidega naine püüab küll kaasa mõelda, aga rohkem kui neljakilomeetrise läbimõõduga peenvalge liivaga kaetud platool on ühe liikuva objekti leidmine paras väljakutse, seda enam, et sellistel puhkudel puhub tuul alati vastu ja, mitte et sellest vähe oleks, keerutab aeg-ajalt üles pimestavaid tolmupilvi.

Oleme vändanud mööda seda kunstiteoste ja skulptuuridega ehitud ääretut tasandikku, mida nimetatakse siin playa'ks, ringi juba viimase tunni. Iga kaugelt paistnud paljulubavate täpikeste rodu on osutunud lähemale jõudes ratastel veerevaks teokarbiks, draakoniks või tiigriks, mille otsas keerab biiti DJ ja ümber vihub tantsu kirev seltskond.

Maxa kunstiauto juures toimuma pidanud psühhedeelse hingamise seansi kohta pole aga mingit märki ei meile väravas pihku pistetud programmiraamatus ega ka selle ligi 100 000 elanikuga ajutise linna peastaabi infopunktis. Säärane salapära, räägitakse, viitab mõistagi asja erakordsusele. Saladuslikkuse loori all jõudsid minuni ka kõlakad Daft Punki kontserdist ja Amazonase püha taime ayahuasca tseremooniatest, mis siin Nevada kõrbesügavustesse kerkinud mänguväljakul toimuvat. Anname aga reielihastele valu ja väntame järgmise kaugustesse jääva punkti suunas.

"Kas sa playa'lt endalt juba küsisid?" uurib Ingrid Margus, minu kaaslane selles loojangueelses saagas, nagu see kõrbeplatoo oleks täitsa omaette vaimujõuga tegelane. Burner'ite hulgas teada-tuntud printsiipi "playa provides" ehk "playa varustab" olin kogenud küll. Ilmselt võiks iga kunagi Burning Manil käinud inimene rääkida loo sellest, kuidas just siis, kui oled hädas januga, pakub keegi juua. Või kui avastad õnnetult, et kõht on hirmus tühi, ilmub maagilisel kombel kuum supipada või pannkook.

Ja kohe kui hakkan kahtlema otsitava kunstiauto olemasolus ja kuulutan hingamisseansi mõttes aluseta kõlakaks, avastame ühtäkki enda eest Maxa nokamütsi kandva mehhiko päritolu noormehe. Poiss näitab meile telefonist pilte mutantautost. Kummaline kokkusattumus, sest masin kujutab samuti hirve. Tuleb välja, et ta töötab koguni auto tehnikuna! Aga nagu elu Black Rock Citys on näidanud, pole midagi päris juhuslikku. Veel teab ta rääkida, et hiiglaslik hirveke veerenud äsja laagrist välja meditatsioonile. Kuhu – pole teada. Küll oleks hea teha selle peale üks kiire telefonikõne, aga kommunikatsioonitehnoloogia toimib selles maailmas vaid mööda analoogkanaleid või intuitiivselt.

Mad Max ja sätendavad ponid

Burning Man või lihtsalt Burn toob igal aastal Nevada kõrbe kokku kümneid tuhandeid inimesi, kes ehitavad üles ringplaneeringul põhineva linna, eksponeerivad imelisi kunstiteoseid ja pidutsevad maailma tipp-DJdega ning seda kõike vaid ühe nädala vältel. On see festival? Kultus? Meeletu pidu? Ilmselt mitte ükski neist ja samas need kõik, sest ühemõtteliselt pole Burning Mani defineerida võimalik. Selge on vaid see, et üritus toob kokku inimesed, kelle tegemisi ei kujunda reeglid, vaid kümme lihtsat põhimõtet, sealhulgas radikaalne eneseväljendus, kaasamine, iseseisvus, mittekaubastumine, kinkimine ning endast mitte jälje maha jätmine. Viimane tähendab, et iga viimnegi juuksekarv tuleb enda järelt ära koristada ning prügi pole kellegi teise kui sinu enda mure.

Kuigi valdav osa burner'itest on äärmiselt abivalmid ja toredad, on ellujäämine selles karmis kliimas ning ebatavalistes oludes samuti sinu enda rida. Päeval lõõmab siin kõrvetav päike ja öösel näpistab külm. Siin pole tilkagi voolavat vett ja alati peab olema valmis ootamatuks liivatormiks. Selleks et keegi sulle öösel oma sürrealistliku veereva trenažööriga otsa ei põrutaks, tuleb kanda valgusteid. Nii on LED-tulede revolutsioon jätnud Burnile kustumatu jälje, muundades selle öösiti kirevaks mustrites supermaailmaks.

Radikaalse eneseväljenduse põhimõte koos kõrbepäikese halastamatu kuumusega lisab päevasele melule aga madmaxlikku võnget, muutes selle meeletuks, sageli paljastavates kostüümides pillerkaareks. Selle esirinnas ratsutavad "sätendavateks ponideks" ristitud naised, kes ei mõtle eriti muust kui oma ekstreemekstravagantsest välimusest ja kõrbe lummaval foonil poseerimisest. Kuigi välimusega eksperimenteerimine on kahtlemata oluline osa mängu võlust, on Burning Man iseenesest midagi muud. See on ka palju rohkemat kui ühe inimkujulise objekti kollektiivne põletusrituaal.

Meeletu kasvuga fenomen

Kuuldavasti polnud kõige esimese "inimese" – suupruugis siiski "mehe" – põletamine suurem asi. San Francisco rannas pärast lillelaste revolutsiooni ja veel enne dot-com'i buumi 1986. aastal põlema süüdatud puusliku taga polnud suurt maailma päästmise plaani. Ent kolmekümne aasta jooksul on ühest perekondlikust kogunemisest kujunenud globaalne liikumine, mis hõlmab sadu tuhandeid inimesi ja nende korraldatud osaluspõhiseid sündmusi üle maailma, sealhulgas Eestis.

Arvestades kõikidel piirkondlikel sündmustel osalejaid, võime rääkida umbes miljonist inimesest, ja seda toetab mitmete miljonite dollarite väärtuses aparatuur. Burning Manist on saanud globaalne bränd. Ja keegi ei osanud seda ette kujutada, kui Larry Harvey, üks Burni asutaja, murtud südamest võitusaamiseks koos käputäie sõpradega pulkadest kokku klopsitud jukule tule otsa pani.

Peagi ühines temaga Stuart Mangrum, keda paelus idee "kakofoonilisest tsoonitripist": linn kui mänguväljak, stalkerlik tsoon, kus tuleb tegutseda nii, et see muudab maailma natuke veidramaks paigaks, näiteks ehitades San Francisco metroovagunisse pop-up-karaokebaari.

Kolmandal aastal pandi tuleriitusele nimeks Burning Man. Veel paar aastat ja 250-pealine üritus viidi üle Musta Kivi kõrbesse Nevadas. Aastaks 1997 oli osalejaid 10 000, aastaks 2007 juba 47 000, aastaks 2017 aga 69 000. "Mees" ulatus siis juba 32 meetri kõrgusele!

Tol aastal oli Burni teemaks "Radikaalne rituaal", mis kujunes ühe esmakordse osaleja jaoks koguni nii radikaalseks, et ta jooksis enesetapusööstus figuuri teravatesse leekidesse. See oli raske kogemus kõigile, ent Burning Mani saadab läbivalt idee radikaalsest rituaalist, mille kaudu manifesteerida positiivseid muutusi iseendas ja suhetes ümbritsevaga.

Iseenda taasloomine

Burni võlujõud seisneb paljuski selles, et see toimub ilma tavapärase kontekstita, kuskil eemal keset kõrbetühjust, liminaalses tsoonis. 20. sajandi alguses tegutsenud etnograaf Arnold van Gennep1 täheldas põliskultuurides esinevaid üleminekuriituseid, mille käigus liigutakse ühest eluetapist järgmisesse: puberteedieast täiskasvanuikka, lapse sünni järel emaks või isaks jne. Gennep kirjeldas neid riituseid kolmikstruktuuris, milleks on eraldumine, liminaalne faas ning sellele järgnev taasühildumine ühiskonnaga. 1960. aastatel arendas teooriat edasi antropoloog Victor Turner2, kes kirjeldas liminaalset faasi seisundina, kus ollakse eraldunud senisest maailmast ning kus toimub transformatsioon.

Burning Manil pole internetti ega püsivat infrastruktuuri, ei kehti raha ja puudub päevapoliitika. Linn kerkib üles keset eimiskit ning kaob, jätmata endast jälge. Niisiis loob see keskkond oma kümne põhimõttega tingimused kõikvõimalikeks kogemusteks, elamusteks, eksperimentideks iseenda ja oma kogukonnaga, millest läbi käies on vägagi tõenäoline, et tavamaailma – burner'ite mõistes default world'i – nähakse nüüd täiesti uuel pilgul.

Olen kohanud inimesi, kes on mõelnud pärast esimest Burni kogemust ümber kogu oma eksistentsi: kes on tulnud palgatöölt ära ja keskendunud oma loomingulisele südame kutsele, kes on otsustanud annetada nüüdsest suure osa oma ettevõtte kasumist heategevusele või burner'ite kogukonna toetamisele, kes on leidnud inspiratsiooni, kuidas korraldada paremini oma kunsti või teenida leiba eetiliselt kooskõlas Burni printsiipidega, kes on toonud need väärtused endaga Eestisse kaasa, ehitanud Loova Ruumi ja korraldanud samas vaimus üritusi, nakatades teisigi selle loome- ja kinkimistuhinaga.

Kollektiivsed tseremooniad ja argised mikroriitused

Olles juba kaotanud täielikult lootuse ja hakanud kurvalt kodulaagri suunas väntama, jääb meile kaugustes silma üks – ja tõepoolest – sarvedega mutantauto. See kerkib korraga silmapiirile nagu viirastus. Lähemale jõudes leiame eest juhtnööride rütmis hingava seltskonna, kellega me pikema jututa ühineme. Tajun kehas lendu, aga võib-olla on sellele järgnev veelgi olulisem. Meid kutsutakse mehhiko veerituaalile ning juba hetke pärast palvetame pehme häälega naisšamaani juhatusel ja Kesk-Ameerika flöödimuusika saatel igasse ilmakaarde: üles kosmosesse, alla maasse ning sissevaatavalt iseendasse.

Palvetades hääbuva põhjavee ja reostunud ookeanide pärast, hakkab mulle üha enam tunduma, et ka Burnil toimuvale maagiale aitab veepuudus kummalisel kombel kaasa. Vesi on siin püha, iga piisk on hinnas. Ent kuumas kõrbes ellujäämiseks hädavajalikku aadamaviina siin vabalt ei voola, seda ei tohi ka niisama maha kallata. Teatavasti on vesi aga elu allikas. Ka meie kehad koosnevad suuresti veest. Nii aitab siin ajutises kõrbelinnas vee puuduolek justkui kaasa elu pühitsusele.

Mehhiko veerituaal oli aga kõigest üks väljapeetud rituaal, kuhu playa meid juhtumisi juhatas. Erinevaid riituseid toimub tiheda nädala vältel ilmselt sadu, lisaks argisemad rituaalid, nagu rataste tuunimine, kostüümi vuntsimine, hommikune spaa (see tähendab kreemitamist), näomaalingud, kollektiivne kokkamine või patsipunumine. Ent ka iga ennastunustav päiksetõusu tantsumaraton oma säravas või pöörases kuues, soolona või kambaga, uute või vanade sõpradega, mõjub iseenesestki rituaalina.

Burni keskmes on kaks suurt rituaali, mis toovad kokku kogu linna: "mehe" ja templi põletamised. Need kaks objekti on ka kogu üritust organiseerivateks energeetilisteks keskusteks. Ovaalne seierisüsteemil põhinev linn on ehitatud üles viisil, et kõik teed viivad neoontuledega valgustatud "meheni". Sealt kella kuue joonel edasi minnes jõutakse templini.

Mehe põletamisega kaasneb tohutu trall ilutulestikuga. Kõik kunstiautod võtavad selleks puhuks kirevasse sõõri, tuues tümpsuvatest kõlaritest kuuldavale oma meelismuusikat, nii et tulemuseks on intensiivne kakofoonia. Plahvatuste saatel heidetakse taeva suunas magusaid tulepalle ja kõikide pilgud on köidetud massiivsele leekides figuurile. Inimesed huilgavad iga laguneva kehaosa peale, kuni umbes tunni jooksul vajub kõik maadligi hiiglaslikuks lõkkeks.

On see meie endi ego? On see vastik kapitalist, ökokatastroofi kurjajuur, "inimene" selle jõhkraimas tähenduses? On see kõik, mida oleme seni teadnud? On see minu eilne "mina"? Burni eestvedajad pole kunagi "mehe" tähendust selgelt defineerinud. Aga kui põlev figuur lõpuks kummuli kukub, lööme kunstnik Eva Reiskaga klaasid kokku uue elu terviseks. Evale on seekordne juba üheteistkümnes Burn. Ta on osalenud korduvalt ka "mehe" ehitamises. Tema jaoks on Burn asendamatu eneserefleksiooni punkt – aeg ja koht, kus teha aasta kokkuvõtteid ning plaanida teekonda uueks hooajaks.

Päiksetõusu eel praetakse kuumadel sütel muna või grillitakse kitse. Märkan, kuidas üks alasti mees kükitab süte kohal, käes habemeajamismasin. Ta loovutab oma kümneaastase habeme "mehe" veel hõõguvatele säilmetele.

Eestlaste Reisiv Siil kõrbetolmus

Burni viimasel õhtul koguneb kogu linn taas, aga meeleolu on radikaalselt erinev. Inimesed liiguvad vaikselt, paljud istuvad meditatsioonis, tähelepanupunktiks veel viimseid hetki kõrguv tempel.
Tempel on koht, kus manifesteerida või leinata, loobuda möödanikust, leida tasakaal. Lage puitkarkassist tempel, mille kujundab tavaliselt üks tuntud arhitekt, on kirjutatud nädala lõpuks ääreni täis rõõmsaid ja valusaid soove, nii eredaid unistusi kui ka tumedaid ülestunnistusi selle kohta, mis oleks võinud olla teisiti. Seal on detailirohkeid altareid oma kadunukestele (aga ka jänestele ja kassidele!). Keegi juhib parajasti intiimset leinariitust, keegi teine nutab südantlõhestavalt, kolmas kritseldab seinale oma isiklikku manifesti.

Ning kui kogu see kollektiivselt loodud pühapaik viimasel õhtul süüdatakse, võib näha, kuidas kõik need unistused keerutavad end tolmutunnelitena taeva suunas, kuidas põleva templi sädemetes naeratavad vastu kallid kadunukesed. Kümned tuhanded inimesed silmitsevad vaikides tuletseremooniat ning õhk on ülev soovist luua endale ja teistele parem maailm.

Mõeldes aga sellele miljonile, kes on kunagi Burning Manil käinud, kes kannavad endaga ja jagavad teistega seda päikesepisikut default world'is, kes korraldavad piirkondlikke Burne Aafrikas, Austraalias, Taanis, Hispaanias, kes panevad pead kokku ja nuputavad üha uskumatumaid kunstiprojekte, siis Burning Man on iseenesest radikaalne rituaal, mis on juba muutnud maailma.

2019. aastal jõudsid eestlased esimest korda playa'le ka päris oma mutantautoga. Sotsiaalmeedias laineid lööv Reisiv Siil paistis Burnil silma erakordse valguslahenduse ning oma muheda, ent suursuguse siluetiga. DJ Ivo Nariese ja Eva Reiska eestvedamisel koondas Siil enda ümber ligi 50-pealise eestlastest toetuslaagri, milles valitsenud sotsiaalne keemia muutis selle Burni minu jaoks ennekõike kogukonna rituaalseks taotluseks.

Nüüd valmistub Siil oma esimeseks ülesastumiseks Eestis, ent tema kõrgelennuline ambitsioon on avada oma kohalolu kaudu inimese kõrgemat potentsiaali veel mitmel pool maailmas.

Burning Mani kümme põhimõtet

1. Kaasamine – Burning Manist saavad võtta ilma eelarvamusteta osa kõik inimesed.

2. Kinkimine – Burning Manil on au sees tingimusteta kinkimine.

3. Mittekaubastumine – Burning Manile pole oodatud reklaam, kommertslik sponsorlus ega äritehingud.

4. Iseseisvus – inimesi innustatakse avastama ning toetuma oma sisemistele ressurssidele.

5. Radikaalne eneseväljendus – julge olla sina ise, kuid austa seejuures teisi.

6. Koostöö – Burning Man innustab loovat koostööd.

7. Isiklik vastutus – kogukonna liikmed, kes korraldavad erinevaid tegevusi, peavad võtma arvesse inimeste heaolu ning tegema seda kooskõlas seadustega.

8. Endast mitte jälje maha jätmine – kõik tuleb enda järelt ära koristada.

9. Osalemine – Burning Man usub, et muutus ja saavutused tulevad osalemise kaudu.

10.Vahetu kogemus – Burning Man tahab ületada inimestevahelisi ja meie endi sisemisi barjääre.

1 van Gennep, A. 1960. The Rites of Passage.

2 Turner, V. 1969. The Ritual Process: Structure and Anti-Structure.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: