"Esseekogu oli enam-vähem aasta aega juba trükivalmis. Aga ma kujutan küll ette, et nad kumavad kuidagi teineteisest läbi. Üks seletab teist."

Kareva sõnul on eesti luule aastal 2019 väga rikkalik. "Ma olen jälginud aastakümneid, mis toimub. Praegu on hästi palju erinevaid hääli. Keda on põhjust julgustada, julgustan. Kes vajab natuke hoo kärpimist, siis teen seda."

Ta ei oska öelda, kas Eesti ühiskond oskab luuletajat väärtustada. "Aga see ei ole minu mure." Ta rääkis, et see, kui palju raamatuid ostetakse ja loetakse ei tohiks teadvusse jõudagi.

"Sellele ei maksa eriti keskenduda. Kunstis ei ole võistlust. See, kas sind hinnatakse parajasti kõrgemaks või madalamaks, see ei tohiks üldse teadvusse jõuda. See ei ole tegelikult üldse oluline. Oluline on hoida iseendas sisemist kammertooni. Olla iseendaga kooskõlas. Aga loomulikult – keegi kirjutab hävitava artikli ja tuju läheb ära. See on inimlik, seda juhtub ikka. Aga see ei ole tähtis."

Kareva tõdes, et oma luulekogus "Suik ja sillerdus" ta mingeid vastuseid elu suurtele küsimustele ei otsi. "Aga ma mõnikord esitan küsimusi." Üldiselt räägib luulekogu sellest, kuidas elada oma elu omaenda väärtustega kooskõlas, märkis ta.

Valdavalt on luulekogus viimase seitsme aasta looming, aga vähemalt üks luuletus pärineb aastast 1978. Ta tõdes, et kirub end, et võttis luulekogust viimasel hetkel välja mõne luuletuse, mis oleks võinud sisse jääda. "Aga see oli ainult mu enda rumalusest.

Kareva kirjutab väga vähe, kuid loeb see-eest palju. "Kui mõni luuletus tuleb tülitama, siis enamasti teeb ta seda sellise jõuga, et ma jätan kõik muu kõrvale."