Arvustus. Kas ajalugu pikeneb, kui seda uurida? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teater vastamas oma sõprade ootustele.
Teater vastamas oma sõprade ootustele. Autor/allikas: Jānis Deinats

Riia Uue teatri "Ajaloo uurimise komisjon" on Alvis Hermanise ja ta trupi vaimukas teatraliseeritud essee Läti ühiskonda pikka aega ärevil hoidnud KGB toimikute avalikustamisest.

Läti teatri aastaauhindade nominentide esitlusfestival 6. – 11. XI Riias.

Riia Uue teatri "Ajaloo uurimise komisjon", autorid Kaspars Znotiņš, Andris Keišs, Vilis Daudziņš, Guna Zariņa, Jevgēņijs Isajevs, Inga Tropa, Alvis Hermanis ja Margarita Zieda, lavastaja ja lavakujundaja Alvis Hermanis, kostüümikunstnik Kristīne Jurjāne. Mängivad Kaspars Znotiņš, Andris Keišs, Vilis Daudziņš, Guna Zariņa, Jevgēņijs Isajevs ja Inga Tropa. Esietendus 2. IV Riia Uues teatris.

Alvis Hermanise kevadel esietendunud lavastust "Ajaloo uurimise komisjon" nägin novembri hakul Riias korraldatud Läti teatrihooaja 2018/2019 aastaauhindade nominente tutvustaval festivalil. Too nädal andis hea võimaluse võrrelda Eesti teatri seisu Läti parimatega ning saan tõdeda, et käik mõjus rahustavalt. Kunstitaotlusliku teatri osas paistab Lätis olevat samuti vaiksevõitu ilm ning seetõttu kohtas nominentide seas ka lavastusi, mille kohta eksperdid nentisid, et nende põhiraskus on mingit muud sorti, aga olulise kultuurilise teene osutamisel.

Olgu öeldud, et märkimisväärse kunstitaotluseta teater pole hästi tehtuna millegi poolest vähem teenekas kui teater, millega püstitatakse ja püütakse lahendada kunstilisi ülesandeid.

Teatri kultuurilised teened. Kriitiku ülesanne on esmajärjekorras tuvastada, millist kunstikõrvast, ent kultuurilist teenet lavastusega osutatakse (isegi kui see pole kooskõlas turunduskampaania reklaamitud kavatsusega), ning mitte heituda, kui näeb kunstitaotlusliku teose asemel laval näiteks teatraliseeritud ajalooloengut. Rahvaülikooli vaimus loengud mõne paiga, rahva või kultuuri ajaloost on igati aktsepteeritav ja äge avalik teenus, mida teater pakub. Läti festivalil esindas seda stiilipuhtalt iseseisva projektina toodetud dokumentaallavastus läti kirjandusklassikust Zenta Mauriņast.

Tänapäeval pole inimestel eriti aega ilukirjandust lugeda, sestap on teatril täita tähtis lugemisharjumuse ülalhoidmise ülesanne: tekstitruude lavastustega kaasneb boonusena kirjandusteose avaliku ühislugemise teenus. Paari tunni vältel on võimalik saada terviklik doos näitekirjandust, proosakatkeid või luulet – ja seda ilma suurema pingutuseta, teater teeb sellise "lugeja" eest ära ka kirjandusteoste valimise piinarikka teo. Olen rõõmuga valmis sellise teenuse eest maksma.

Lavastuses "Ajaloo uurimise komisjon" näeb mitmeid naljakaid värbamisstseene ning neist arenevaid värbaja ja värvatu suhteid. Fotol Inga Tropa ja Andris Keišs. Foto: Jānis Deinats

Et sõnal "teenus" on hinnanguline, halvustav ja madaldav mekk, siis puhtalt teksti aktsepteeritavuse huvides asendan selle sõna edaspidi "teenega". Teatrist kõneldes tuleb kanda väärikat kuube, teatriarvustuse väljenduslik tõstetus on osa teatrikultuurist. Niisiis, teater osutab ühiskonnale mitmesuguseid teeneid, millest ainult üks ja statistiliselt harvaesinev on uute esteetiliste probleemide püstitamine või seniste uudne lahendamine.

Teatri lugemisharjumuse ülalhoidmise teene on lisaväärtuslik ka kollektiivsuse tõttu. Juba paar aastakümmet oleme pidanud kuulama põhjendatud kaeblemist, et kultuurikogemus on killustunud ning pole enam vanas heas mõttes lugejaid, keda ühendaksid tüvitekstid. Etenduskogemus peaks seda kultuurivälja killustumise ärevust maandama. Selle käigus ilmnevad näitlejakunsti tippsaavutused ainult kinnistavad teatri sellist toimet. Ühislugemisteene osutajaks olid Valmiera teatri "Hamlet" ning nüüdisaegsema näitena teatri Dirty Deal lavastus "Raamatul põhinev", kus refereeritakse austria kirjaniku Thomas Bernhardi romaani.

Peale mainitute on teatril rahvusidentiteeti (olgu ehitavalt või õrritavalt) vormiv funktsioon. Selle näiteks sobib Läti Rahvusteatri lavastus "Puhu, tuul", mis on pühendatud Läti laulupeo sajandale aastapäevale ja ongi õigupoolest laulupeokogemuse suurejooneline taasesitus teatrisaalis. Lavastus on küll ideeliselt groteskne asjaolu tõttu, et rahvalaul, mis on sellele pealkirja andnud, on ju vist küll väljasöödud liivlaste oma. Eestlased ja lätlased peaksid selle livotsiidi teema ükskord selgeks rääkima.

Kunstiteatrit esindas festivalil Riia Vene teatri "Mumuu", kus üritati sulandada jaapani karge teatrikunsti vahendid vene härda teatrilaadiga. Siin oli tuvastatav esteetiline ambitsioon, millele lavastaja oli alla jäänud. Tekitatud oli huvitav väljenduslik vorm, aga lavastaja oli jäänud seda vormi ise vist liiga pikalt nautima: tulemus oli nohiklik, liiga vastavastatud mängureeglites kinni.

Mõttearenduse huvides enesele vastu rääkides tuleb tõdeda, et lavastuse analüüs peaks korraga käima nii ühiselulisel-teenelisel kui ka esteetilisel tasandil. Üks ei tohiks välistada teist, analüüsitasandid peaksid teineteist täiendama, rikastama. See ei tähenda, et kõikide lavastuste puhul on mõlemad tasandid ilmtingimata olemas. Seejuures, kõik esteetilised sündmused pole taotluslikud, ka suur looja ei ole loomise käigus neist ehk ette teadlik. Sama võib kehtida lavaliste ühiseluliste teenete kohta, mis võivad lisanduda hoopis retseptsiooni faasis.

Publitsistlik teater. Alvis Hermanise "Ajaloo uurimise komisjoni" võib arvata publitsistliku teatri hulka. Viis ja pool tundi vältav lavastus on eelkõige Hermanise ja ta trupi vaimukas teatraliseeritud essee Läti ühiskonda pikka aega ärevil hoidnud KGB toimikute avalikustamisest. Hermanise lavastus on publitsistlik just selles tähenduses, nagu publitsistikažanri on iseloomustanud Juhan Peegel.1

Publitsistika käsitlusobjektiks on kirjutaja kaasaeg oma probleemidega ning selle eesmärk lugeja mõjutamine, ütleb Peegel. Publitsist püüdvat lugejat veenda erilaadsete faktide abil, näidates nende sisu ja olemust, kõrvutades neid teistega, tehes nende alusel ilmekaid üldistusi, ning tõestada sel kombel oma väiteid. Seejuures võib publitsist kasutada ka kujundeid, mis teenivad väidete tõestamise, lugeja veenmise ja lugeja teadlikkuse suunamise eesmärki. Seega ühendab publitsistika endas kujundlikkuse ja faktitruuduse. Peegel peab publitsistikat ilukirjanduse ja ajakirjanduse piirižanriks.

Riia Uus teater on kõrvutanud lavastuse stseenides fakte, teinud nende alusel ilmekaid üldistusi, kasutanud mõnel korral julgelt ka kujundeid (kaljatsisterni uppunud tšekist). Lavastuse fookus pole siiski vormilisel ülesandel (õigupoolest on see nähtud Hermanise lavastustest kõige vähem ilutsev) ega ajaloolise tõe väljaselgitamisel, vaid just nimelt tänapäeva lätlasi painava ühiselulise probleemitaju vormimisel. Etüüdide loomise eel uuris trupp ise toimikuid, samuti intervjueeriti nii värvatud agente kui ka nad värvanud operatiivtöötajaid.

KGB toimikute teema poetiseerimine või poleemiline nihestamine vormivõtte või näitekirjandusklassika abil, nagu seda tehti Läti Kunstiteatri lavastuses "Salemi nõiad", kus Arthur Milleri klassikalise teksti esitusel taotleti ka žanrinihet (baleriinid laval), olnukski ehk lavastuse sisulist mastaapi arvestades liigselt koormav. Lugu ise on Läti ühiselu piisavalt teatraliseerinud. Pärast Läti iseseisvuse taastamist üritas parlament kolm korda toimikud avalikustada, aga Läti president vetostas iga kord otsuse.2

2014. aastal otsustati lõpuks, et "tšekaakottidest" leitud agenditoimikud ja luureraportid töötab läbi spetsiaalne teadlaste komisjon. 2018. aasta mais toimikud avaldati, kuid raportite kohta see otsus ei kehtinud. Uurimistööd ja tulemuste avalikustamist on kritiseeritud, sest ei suudetud tõendada, kas iga agendiks peetu puhul oli ikka tegemist agendiga või polnud too inimene ise oma agendikandidaadi staatusest veel üldse teadlikki (tema kohta oli kogutud lihtsalt värbamist hõlbustavaid andmeid). Pärast avalikustamist oli kuulda värvikatest juhtumitest: üks Latgale naine ei saanud pärast pereliikme KGB-kaastööliseks osutumist käia enam ei kirikus ega poes. Häbi oli nii suur.

Külastasin ka ise Läti rahvusarhiivi kodulehte ja leidsin vähemalt ühe XIX sajandil sündinud inimese agendikaardi. Väidetavalt olla enamik kaastöölistest aga veel suhteliselt noored, 50ndates ja 60ndates eluaastates inimesed, kes peavad nüüd agendimärki veel mõnikümmend aastat laubal kandma. Halenaljakana jäi toimikute avamist puudutavaid materjale lugedes silma lugu 1970. aastate Läti ühest olulisemast luuletajast Jānis Rokpelnisest, kes oli 2017. aastal toimikute avamist ennetades tunnistanud üles koostöö KGBga, kuid pärast selgus, et tema kohta polnud seal poolt silpigi.3 Läti riigi 100. aastapäevaks tehtud temaatilises dokumentaalfilmis räägib luuletaja, et kõik pole veel sugugi kadunud, ta võib ju ka nüüd öelda, et tegi ainult nalja.

Koomika ja grotesk. Hermanise "Ajaloo uurimise komisjoni" asemel pidi Riia Uues teatris selle aasta kevadel esietenduma Eimuntas Nekrošiuse lavastatud Henrik Ibseni "Brand". Leedu lavastaja surma tõttu tuli lavastus asendada. Tegemist pole ometi plaanivälise teoga, sest KGB toimikute avalikustamisest saadik plaaninud Hermanis ja trupp KGBd nähtusena laval lahata.

Pärast esietendust oli ka neid, kelle arvates on Riia Uus teater käsitlenud teemat lihtsustatult, koomiliselt ja groteskselt. Trupi hinnangul oli grotesk aga ainus võimalus luua Läti ühiskonna ja selle avaliku identiteedipoliitilise eksortsismietenduse vahele mingitki vaatlust võimaldav distants. Vältida sooviti ka liigset didaktilisust. Hermanis ise on ühes intervjuus öelnud, et KGB toimikute kohta on võimatu teha üldistavat lavastust, sest iga juhtum on ainukordne ja toimikud ei anna täit ega tõenäoliselt ka eriti tõest aimu, mis nende inimestega tegelikult juhtus ja mida nad tegelikult tegid. Sama oluline on see, mille need värvatud inimesed tegemata jätsid, millistele pakkumistele "ei" ütlesid ja kui palju kurja seeläbi ära hoidsid. Seda arvestust ei pea keegi. Lavastaja hinnangul oli nende toimikute ühte patta panemine saatanlik plaan ning teater ei soovi olla selle plaani osa. Mulle ütles Hermanis oma lavastusega, et ajalooga manipuleeritakse alati: sündmusi pilastatakse juba nende sünnihetkel ja ka olevikus võivad eriti need kõige õilsamad, avalikku õiglast viha teenindavad patoloogid korda saata hoopis laibarüvetuse.

Ajaloolase traagika seisneb selles, et tal tuleb oma uurimistoiminguid teostada olevikus. See aga seab uurimise eelduseks, et uurimismaterjal peab olema vähemalt osaliselt hävinenud. Moonutus on meetodina uurimisprotsessi sisse kirjutatud ka seetõttu, et kõik, kes on uuritava aja minevikus läbi elanud, on kõlbmatud seda uurima. Nad saavad olla ainult uurimisalused ja nende väidetesse tuleb suhtuda teadusliku skepsisega. Muidugi, ajaloolasel on alati võimalus teha teadlik otsus midagi üldse mitte uurida või jätta uurimistulemused avalikustamata. Aga kas see siis olekski enam teadustöö, mille tulemusi peab saama rohkem või vähem avalikult kritiseerida, et õigustada teaduse tiitlit.

Lavastus algab just sellisesse kahvlisse aetud ajaloolaste – tšekaakottide sisu ajalooteaduslikult uurima määratud komisjoni – koosolekuga. Lavastuse 44 etüüdi otsekui pudenevad selle komisjoni laualt lavale. Komisjoni kuulub ka diasporaalätlaste esindaja, vene keelt mitte mõistev välislätlane, nii et komisjonisiseselt tuleb uurijatel teha lisaks agendikaartide ja aruannete tõlgendamise tööle ka tõlketööd KGB eest läände põgenenule.

Esimesed kaks stseeni kujutavad komisjoni koosolekut (muide, komisjon olevat ruumipuudusel kogunenud restoranis!), mille dünaamikat näib suunavat just see välislätlane. Tema läänelikult ladusat ja kergelt üleolevat suhtlusstiili ei mängitud mu hinnangul sugugi juhuslikult suureks. Sellega lõi Riia Uus teater pildi uurimisolukorrast, mida kureerib keeleoskuseta ja tegelikult ka Läti-kogemuseta, seeläbi Lätit mitte mõistev alternatiivlätlane. Inimese kogemusfilter teeb ta pimedaks selle ühiskonna suhtes, milles ta pole elanud, ja sestap on jutt teadusliku tõe väljaselgitamise võimalikkusest jama ning seesuguseid ootusi ei tohiks poliitiliselt üles kütta. Tšekaakottide sisu avalik uurimine ei saanudki olla teaduslik operatsioon, vaid rahvuskultuuriline lavastus, näib Hermanis leebe huumoriga nentivat. Tema väidet tõendab tõik, et püha üritus seoti mainitud dokumentaalfilmi läbi Läti Vabariigi 100. aastapäeva pidustustega.

Ühiselulise kommentaarina mõjub Hermanise otsus keelata ühelgi näitlejal lavastuse harjumatust pikkusest hoolimata lavalt lahkuda. Isegi kui näitlejal pole pikalt etüüdidesse asja, istub ta vaikselt lavaruumi servas, riietub järgmiseks stseeniks või lihtsalt jälgib keskendunult kolleege. Selline brechtilik nüke mõjub vaatajale üleskutsena veelkord teadvustada, et ka päris-Lätis tegutsenud uurimiskomisjon polnud muud kui näitetrupp ning selles identiteedipoliitilises eksortsismietenduses oli paratamatult sunnitud osalema kogu ühiskond, ka inimesed eemalt seina äärest.

Riia müür. Kolmandas stseenis tuleb mängu lavastust perioodiliselt rütmistav alternatiivajalugu: Berliini sõjajärgne saatus omistatakse Riiale. Riia müür poolitab linna ning Lääne-Riia moodustab keset Nõukogude Riiat Hongkongi-laadse kapitalistliku oaasi.

Seda kujundit kasutab Hermanis kahel otstarbel. Esiteks selleks, et Riia müüri langemisega osatada ühiskonnas mitu aastakümmet poliitiliselt köetud ootust, et KGB toimikute avanemisega kaasneb vabanemine. Tegemist on ilmselgelt paroodilise võttega. Teiseks aga kasutab Hermanis seda kujundit ka läänekriitiliselt, näidates läänt kui külluslikku, ent Lääne-Berliiniga sarnaselt julgeolekuliselt haavatavast olukorrast tingitult kaitseasendisse muljutud oaasi keset tänapäeva Riia linna.

Need loengud ei ole mitte Läti alternatiivajaloo kroonika, vaid Euroopa praeguse mentaalse olukorra kaart, mis on (olgugi et lavastus on trupilooming) üsnagi vastavuses lavastaja rahvuskonservatiivsete ja Euroopa-kriitiliste vaadetega. Euroopa on kui eluvõõras ja kaitseasendisse surutud tsivilisatsioon, mille esindatus Lätis on pooleldi diplomaatiline, pooleldi koloniseeriv. Igatahes pole Euroopa postkommunistlikus Lätis omaks saanud, lahustunud. Mulle tundub, et Hermanise hinnangul on ka toimikute avaldamise akt olnud kultuurilise iseteadlikkuse defitsiidi tulem, andam läänele, lätlase lääneihaluse neurootiline ja ennast vigastav avaldus.

Edasi näeb lavastuses mitmeid naljakaid värbamisstseene ning neist arenevaid värbaja ja värvatu suhteid. KGB töötajaid väga ei karikeerita, vastupidi, rohkem on seda tehtud värvatute, sh kultuuritegelaste seast värvatutega. Laval ei näe ühtki stseeni, mis vastaks ootustele, ka kagebiit või värbaja käituvad ebastandardselt. Sellega Riia Uus teater narritab-nörritab kõiki, kes ootasid toimikute avaldamisega saabuvat kirgastumist.

Nostalgiatsisternis lagunev trauma. Selle väga inimliku sõnumi kõrval on veider Hermanise vaimukal, aga siiski lihtsustatud kujul esitatud läänekriitika. Nõukogude okupatsiooni ja selle represseerivat tegevust näidatakse pigem meie-positsioonilt. See on see, mille Läti on inkorporeerinud, see nõukogulikkus, postkoloniaalne identiteet, aga lääne värk on endiselt võõras. Tõenäoliselt tõlgendan lavastust veidi liiga mõjutatuna lavastaja poliitilistest vaadetest. Heatahtlikum ja ehk ka õiglasem tõlgendus oleks, et seda Lääne-Berliini kujundit kasutatakse nentivas kõneviisis.

Mine tea, võib-olla psühhosotsiaalses plaanis saabuski Euroopa Liidu liikmelisus Balti riikidele veidi vara. Tulnuks kasuks läbida esmalt dekolonisatsiooniprotsess, seejärel turgutada iseteadvust ning alles siis otsustada, kellega ja millistel tingimusel liituda. Aga selline "oleks" oli vähemalt 2004. aastal lubamatult paha poiss. Tookordne liitumine oli emotsionaalses plaanis ikkagi äsja kodust vägivaldse (eks)mehe eest põgenenud naise uus abielu, kusjuures põgenenu ei tea täpselt isegi, kui palju tema kiindumuses uude abikaasasse on tegelikke tundeid ning kui palju maandamata ärevust ja trauma läbiseedimisest hoidumise taotlust. Selles plaanis on Hermanis publitsistina suutnud luua Lääne-Riia kolooniaga vägeva kujundi.

Siiski, kokkuvõttes esitleti ühemõõtmelist kujundit läänest kui materialistliku edukultuse oaasist või siis imperiaalsest eelpostist metsikus Ida-Euroopas. Sestap mõjusid need kaks paralleelset taotlust – inimlikustada ja mitmetahustada Nõukogude repressioone ning ühemõtteliselt demoniseerida seejuures läänt – vasturääkivaina. Aga ka sellel vasturääkivusel võib olla Hermanise lavastuse publitsistlikus mõjus oma osa, pidin pärast etendust nentima.

Kunstilisel tasandil on Hermanis seekord hoidunud temale omasest veidi läägest poeetilisusest. Läti näitlejad kalduvadki laval olema julgelt, hea maitse piiril lüürilised, aga võib-olla on see läti keele lüürilisus, mida neile omistan, ma pole kindel. Lavakujunduses on üsna oodatult panustatud nõukanostalgiale: pildis domineerib täismõõdus tolleaegne kaljatsistern, millest lõpuks ronib välja sinna uppunud tšekisti surnukeha. Aimdus tšekisti surmast jõuabki kraani kaudu kaljasõprade suhu – laip on juba nii püdelaks lagunenud.

Lõpukujund räägibki minu arvates nostalgiast (kaljatsistern) kui trauma (tšekist) mahutamise ja lagundamise vahendist. Nostalgitsevad inimesed ei ürita traumat kõrvale suruda, eitada, nostalgia teeb trauma seeditavaks. Ajaloo uurimise ürituse käigus lisatakse juba olnud repressioonidele palju uut pimedat vägivalda, millest ise enamasti teadlik ei olda, vägivalda tegelikult aset leidnud sündmuste ja motiivide suhtes. Ajaloo, eriti traumaatilise ajaloo uurimine võib teatud juhtudel pikendada toimepandud kuritegude mõju, näib Hermanis lavastusega ütlevat.

"Ajaloo uurimise komisjon" oli Läti teatriauhinna nominent viies kategoorias, aga sai vaid ühe näitlejaauhinna. Puhta töö tegi auhinnagalal Läti laulupeotraditsiooni juubeldavalt pühitsev "Puhu, tuul". Selle taustal tundub Hermanise lavastus veelgi olulisem. Läti rahvusliku eksortsismiprotsessiooni naljakus on antud edasi õnnestunult – ja seda juba niisama lihtsalt ei andestata.

Seda kõike oleks saanud inimlikumalt teha. Mind eestlasena lohutasid need viis ja pool tundi sellega, kui tuleb jälle kurbus peale, et kodumaal on asjad enneolematult ja lootusetult halvasti, siis tasub alati käia korra vaatamas, kuidas naabril läheb, ja veenduda: mingid asjad saavad ka meil minna veel palju halvemaks. Eestis on see kagebiitide avalikustamise protsess vähemalt pealtnäha märksa inimlikumalt korraldatud. Kui ma ei eksi, siis saab iga inimene ise käia huvi korral arhiivis uurimas, kas ja kes tema järele okupatsioonivõimu kasuks nuhkis. Ja siis otsustada, kas ta tahab selle arhiivikülastusega ajalugu pikendada või mitte.

Olgu Hermanise lavastuse sisulise mitmepalgelisusega kuidas on, aga selles kutsutakse ühemõtteliselt üles hoiduma avalikest veristamistseremooniatest. Tõde okupatsioonide ja muude kuritegude kohta peab saama välja selgitatud, selles pole küsimust, aga sellistest poliitilistest, liigselt teatraliseeritud ohvritalitustest, nagu Läti tšekaakottidega toime pandi, ei võida keegi, ei represseerijad, ohvrid ega ajalooteadus, öeldakse Riia Uue teatri moodustatud "Ajaloo uurimise komisjoni" uurimisaruandes.

1 ERRi raadio ööülikool: Publitsistlik sõna.

2 Linda Kinstler, A Partial Freedom: What Latvia Found in the KGB Archives. – The New York Review of Books 5. III 2019.

3 Lauri Laugen, Läti luuletaja Jānis Rokpelnis tunnistas, et oli KGB koputaja: aitasin aru saada, mis toimub intelligentsi peades. – Delfi 27. XII 2017.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: