Arvustus. "Klaus" poolel teel jõulumeeleollu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Klaus" Autor/allikas: kaader filmist

Film Netflixis

"Klaus"

Lavastajad: Sergio Pablos, Carlos Martínez López
Näitlejad: Rashida Jones, Jason Schwartzman, Joan Cusack

6/10

Jõulud pole enam kaugel ja tasapisi hakkab kätte jõudma aeg end jõulumeeleollu häälestada. Igasuguste tööalaste ja õppeasutustega seotud ürituste ja muude jõulusündmuste ning imalate jõululaulujadadega ja koduste dekoratsioonide kõrval on selleks tõhusaks vahendiks filmid. Netflixi esimene täispikk animafilm "Klaus" pakub visuaalselt kauni ja sisuliselt kerge sammu jõuluperioodi suunas oma sümpaatse jõuluvana päritolulooga.

Disneys selle kuldajal karjääri alustanud, "Mina, supervarga" algsest kontseptsioonist tuntud ning nüüd oma debüüdifilmiga välja tulnud Sergio Pablos seob jõuluvana päritoluloo kokku ärahellitatud noore täiskasvanu küpsemisteekonnaga. Koos kaasstsenaristidega (Jim Mahoney ja Zach Lewis) seab ta ühes imaginaarses Põhjamaade riigis peategelaseks postiäri bossi ambitsioonitu, enesekeskse ja hedonistliku poja Jesperi (Jason Schwartzman), kes saadetakse distsiplinaarse meetmena ääremaa linna, et noormees õpiks, mida tähendab vastutus, eesmärk ja töö.

Privileegide kaotamise hirmus asub Jesper väikses traditsiooniks saanud tülis elavas kogukonnas oma autoriteetse isa ülesannet täitma, mõjutades selle kaudu linna sotsiaalset dünaamikat. Ta satub peagi kokku kohaliku õpetaja – konfliktses keskkonnas pealisülesande minetanud – Alvaga (Rashida Jones) ning, mis veel tähtsam, ka salapärase erakliku kapi mõõtu mehe Klausiga (J.K. Simmons), kes on mingil mõistatuslikul põhjusel meisterdanud kuuritäie mänguasju. Loo mootoriks tuuakse samuti kohalikud lapsed, kelle siira kingihimuga hakatakse jõuluvanamüüti üles ehitama.

Kuigi film esitab karakterite motiivid ja võimaliku arengukaare etteaimataval kujul, muudab teekonna nauditavaks lummav visuaal. Möödunud sajandi Disney käsitsi joonistatud animafilmide esteetikale valguse ja varjudega ilusat sügavust ja maagilist atmosfääri lisav visuaal mõjub samal ajal klassikaliselt ja värskelt. Samuti Klausi pikalt varjus hoitav ning talle motiivid andev taustalugu ja mängu lisatud nunnude saamide järk järgult avanev (kuid imelikult kulmineeruv) funktsioon hoiab huvi ülal, olgugi et huumor on üsna keskpärane ja ärritavalt vahele pikitud popmuusikapalad mõrastavad muidu mõjusalt ülesehitatud atmosfääri.

Laias laastus "Klausi" põhiidee – tõeline ennastsalgav tegu sütitab alati järgmise – kannab peategelase Jesperi arengu kaudu. Ka jõuluvana taustalugu saab elulähedase ja südantsoojendava varjundi. Kuid Jesperi ideoloogilised ja pedagoogilised motiivid on küsitavad. Käitu naabritega abivalmilt naabritele – tõusevad võimalused saada lelusid. Õpi kirjutama, sest nii suudad oma mänguasjasoove edastada. Laste heateod algatavad külas küll muutused, kuid algne eetos valmistab ette pigem funktsioneerivat tarbijat kui altruistlikku kogukonnaliiget.

Samas on tegemist siiski perefilmiga, mis näitab, kuidas kitsas mugavusstsoonis elav egoist saab võimeliseks sooritama tegusid, mis ei teeni pelgalt enda heaolu, vaid toetavad positiivseid ühiskondlikke muutusi, mis aitavad tal mõista teistele suunatud tegevuste tähendust tema isiksusele ja rollile kogukonnas laiemalt. Ja siin see jõulumeeleoluaspekt peitubki. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: