Priit Pärn kohtus esimest korda kilplastega 1973. aastal ehk 46 aastat tagasi. "See oli ka minu esimene kokkupuude animafilmiga. Järgmine kokkupuute kilplastega [oli siis, kui] kirjastuse Kunst kunstiline toimetaja Jaan Klõšeiko pakkus mulle, et ma teeksin kilplastest raamatu. Seda ma ka tegin." Raamat ilmus aastal 1977.

Pärast seda sai Pärn kilplastega uuesti kokku aastal 2000, kui ilmus raamatusari "Minu esimene raamat". "Nad andsid välja "Kilplased" ja minult telliti kaane peale kilplasi. Mingid vinjetid olid ka [raamatu] sees. Nii et see oli väike töö, aga need kilplased olid natuke juba edasi arenenud."

Ta tõdes, et on huvitav, et kilplased on iga kord, kui nad tema juurde uuesti jõuavad, kuhugisuunas natukene liikunud. "Nüüd 2016 kirjastus Tänapäev pakkus mulle, et ma illustreeriksin Eno Raua "Kilplaste" raamatu, mis on Kreutzwaldi ümberjutustus. Kreutzwald pani omakorda loo sakslastelt pihta ja avaldas oma nime all."

Raamatu jaoks tegi Pärn 14 pilti. "Mingil hetkel tuli idee, et kilplased võiksid olla anonüümne mass. Ühe pildi peal on vist 112 tegelast."

Koomiksitele spetsialiseerunud Hispaania kirjastus Fulgencio Pimentel, mis oli juba välja andnud Pärna 1980. aasta raamatu "Tagurpidi", tahtis anda välja ka tema 1977. aasta Kilplaste-raamatut.

"Ma vaatasin seda raamatut ja ütlesin, et mitte mingil juhul. Mina kui kunstnik olin selle ajaga vist arenenud – üle 40 aasta oli möödunud – aga kilplased olid jäänud selles raamatus samaks. Ma ei tahtnud neid sellisel kujul maailma ette lasta."

Pärn rääkis, et kirjastus käis sellegipoolest talle jätkuvalt peale. "Ma ütlesin, et ma joonistan selle ümber." Selle tulemusena kasvas raamat ka oma mahult. "Esimeses raamatus olid meeskilplased, pluss juuniorkilplased. Väga veider ühiskond." Uues raamatus on mehi, naisi ja lapsi kõiki kokku 991.

Kilplusest kui sellisest rääkides märkis ta, et esimene raamat on tehtud puhtalt sellele, et kilplased on rumalad. "Kuigi päris lugu on, et kilplased olid hästi targad. Nad kutsuti seepärast naabermaadele nõunikeks. Naised jäid üksi, kogu majandus käis alla ja siis nad tulid tagasi ning hakkasid mängima, et nad on natuke ullikesed, et neid kutsutaks enam nõunikeks."

Pärna sõnul on koomiksiruutude-alused tekstid Eesti poliitikute tekst. "Ma üritasin saada korraliku kantseliiti." Ta lisas, et kilplased on ka kogu aeg mures oma maine pärast maailmas. "Nad on mures, kas see, mis nad teevad, on ikka maailma suurim ja kas nad on maailma parimad või ikkagi jõuavad vähemalt viie esimese hulka."

Aga lõpp on üsna traagiline, tõdes ta. "Mul endal hakkas lõpuni jõudes kilplastest natuke kahju."