Arvustus: Kriipsujukud jälle tülis
Uus film kinos
"Tähesõjad: Skywalkeri tõus" (Star Wars: The Rise of Skywalker)
Režissöör Jeffrey Jacob Abrams
Näitlejad Carrie Fisher, Mark Hamill, Adam Driver
3,5/10
"Tähesõjad" moodustavad kokku hiiglasliku popkultuuri fenomeni (juriidiliselt franchise), mille tegemist alustas George Lucas 1977. aastal samanimelise filmiga ning mis sisaldab täna 11 täispikka mängufilmi, teleseriaale, lühi- ja animafilme, meeletu hulga videomänge, koomiksiraamatuid, romaane, teemaparke ja londamatult pudipadi.
Eriti omapärane nähtus on koomiksid, mis jutustavad sellest, mida filmides pole, ent peaks olema, millest südametud autorid meid ilma jätsid. Näiteks sellest, mis juhtus kahe seeria vahel. Autoreiks on kümned ja sajad harrastajad, ent isegi päris professionaale. On räägitud isegi sellisest subkultuurist, mille nimetus on "Tähesõjad". Nähtusele on Guinnessi rekorditeraamat omistanud ajaloo kõige edukama franchise´i tiitli. See prantsuse keelest inglise keelde laenatud termin tähendab õigust kasutada kellegi kaubamärke, oskusteavet, ärimeetodeid jme. Õigus saadakse loomulikult ostmise teel.
Keda huvitab raha ja lopsakad numbrid, sellele meenutuseks, et Lucas müüs oma ettevõtte Lucasfilmi 2016. aastal Disneyfilmile 1,6 miljardi dollari eest. Kena kopikas, eks ole?
Lucas oli täisautor (nii režissöör kui stsenarist) ainult "Tähesõdade" esimese episoodi (vanasti öeldi vene keelest laenatult seeria, nüüd laename mujalt) tegemisel, hiljem on ta osa võtnud jaoti. Lucas ise laenas palju Akira Kurozawalt, peamiselt filmidest tegi seda ilma igasuguse franchise´ta. Žanri on hakatud nimetama kosmoseooperiks (space opera), sarnaselt siis seebiooperi ja hobuseooperiga. Kui ma ei eksi, siis on termin kaotamas või koguni kaotamas oma iroonilist sisu. Kosmoseooper on siis teadusfantastika allžanriks, ühelt poolt on anturaaž siis kindlasti ulmeline (tulevik, kosmos), teiselt poolt sisu magusavõitu melodramaatiline.
Minu meelest ei jutustanud Lucase-filmid mitte niivõrd tähtedevahelisest sekeldustest kui sõprusest.
Teismelised hindavad üle kõige sõprust. Lucas orienteeriski oma loomingu noortele, tema teemaks ei ole kaitsesõja pidamine ja nõrgematele appiminek universimis, filmid räägivad hoopis sellest, mille vajadus kipitab meie hinges. Sõprusest! Qui-Gon Jinn, Obi-Wan Kenobi ja Jar Jar Binks on ustavad sõbrad surmani. "Tähtede sõja" konstruktsioon sarnaneb "Kolmele musketärile". Kui Athos, Porthos, Aramis ja d'Artagnan aitavad Prantsusmaa kuningannat ja sõdivad katoliiklaste poolel hugenottide vastu, siis "Tähtede sõja" rüütlid tõttavad appi Naboo planeedi kuningannale Amidalale. Enneolematu loo muudavad usutavaks inimlikud tegelaskarakterid. Vaatajat veenatakse ulmelise tegevustiku tõetruuduses karakteri kaudu, kelle sarnast inimest ta elus on näinud. Arvatavasti tahaks praegune noor olla kosmoserüütli sarnane, nagu tema isa või vanaisa unistas kuuluda musketäride hulka! Näiteks mina, kes ma olin oma klassi musketärikambas Porthoseks.
Nüüd on siis ekraanile tulnud "Tähesõjad: Skywalkeri tõus", seda reklaamitakse kui juba üle 40 aasta vastu pidanud saaga lõppu. Võibolla selleks, et panna fännide vennaskond protestima ning siis neile vastutuleku korras ekspluateerida tulusat ainest lõpmatuseni. Seni on fänlus pärandunud isalt pojale (miks mitte ka emalt tütrele?), siis miks ei võiks see protsesse kesta ning isegi süveneda, muutuda pärandamiseks vanavanemailt lapselastele? Treilerit vaadates leidsin märkuse, et filmi soovitatakse vaadata alles siis, kui oled 16+ aastat vana. Filmis ei leidnud ma selleks ühtegi põhjust. Ju reklaamitrikk...
Kokkuvõtteks. "... tõus" on ränk ebaõnnestumine ja varasemate seeriate plagiaat. Saame teada, et imperaator Palpatine on tagasi, ehkki ta hukkus seerias "Jedi tagasitulek". Kena, kui inimesed elavad, veel kenam, kui nad surmast tagasi tulevad. Mis sest, et Palpatine ei ole just päris Maa-inimene, ent ikkagi on kena. Ei ole mingit põhjust soovida, et kaugete galaktikate elanikel eluke halvasti kulgeks. Aga väike seletus Palpatine´i velmumise puhul kulunuks ikka ära. Selle puudumine oleks nagu vaataja (teadlik?) petmine. Ja muidugi puhkevad kosmosesõjad taas. Võtame näiteks tormid merel (ookeanil?). Ega sellepärast ole kunsti rohkem, kui laineid suuremaks kasvatada. Kunst ei sisaldu mõõtmetes, kõige vähem mõõtmete hiiglaslikuks venitamises. Ja rämedal, ähvardaval häälel rääkimine. Kas see tõesti hirmutab kedagi?
Kõik kordub, aina kordub. Kes ei suuda aga üllatada, pangu pillid kotti ja lahkugu lavalt. Üht asja peab tunnustama – filmi tehniline täius on kõrgeim, mida ma olen juhtunud nägema. Visualiteet efektne. Ainult et see kõik on sisutu. Kosmoselaevad on vägevad, ent nad on kuidagi surnud, nagu kogu film. Kõike seda, mida me filmist otsime, näiteks tegelaskarekterite omapära ja nende areng, süžee kulg, seda ei ole. Tõsi, süžeele on püütud hoolega elu sisse puhuda, ent see hool ja higi on selgelt ära tunda. Tegelasi on idealiseeritud, tähendab, neilt on võetud loomulikkus. Ka demoniseerimise puhul on tulemus sama. Ja kokkuvõttes polegi põhjust rääkida näitlejatööst, tuleb osata vaid hästi liikuda (vehelda, hüpata, kallele tormata jne) ning võid kehastada ükskõik millist rolli selles filmis. Osalt on see omane kõigile ulmeteostele. Ent siin on tehnikakriipsujukud eriti üheülbalised.
Naljakas on vanatehnika ühendamine moodsaima ulmega, see pakub lõbu. Käsitsivõitlused toimuvad helenduvate valgusmõõkadega. Budismis on mõiste teemantvälk ehk vajra, minu meelest on üldkujundus laenatud sealt. Või on vähemalt vajra-kontseptsiooni mõjuline.
Mõnes mõttes võib ehk "Tähesõdade" langusest rõõmu tunda. Näib, et viikingitega seotud kupatus hõivab selle koha. Tõsiteadlane nendib selle paratamatusega nukralt, popkultuuri sõbrale see vahetus ehk meeldib.
Toimetaja: Valner Valme