Signe Heiberg. Aplausi tagant ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teater vastamas oma sõprade ootustele.
Teater vastamas oma sõprade ootustele. Autor/allikas: Jānis Deinats

Teatrisse oleks vaja rohkem nahaalsust, ütleb teatrisõber Signe Heiberg.

Sõna teater jagab minu jaoks inimesed kahte leeri. Ühed tunnevad, et armastavad seda teha või vaadata, teised kõnniks kaarega teatrimajadest mööda. Mitte sellepärast, et kunagi halb kogemus on saadud, lihtsalt eelistavad millegi muuga tegeleda, mis köidab vaimu rohkem või lahutab meelt sobivamalt. Usun, et piir kahe kuuluvusgrupi vahel pole kaugeltki jäädavalt kivisse raiutud. Inimesed ei kuulu kogu oma elu jooksul ainult ühele või teisele poole. Huvi teatri vastu võib tekkida mistahes eluetapil, kuna teater on kunst, mis on läbi sajandite kasvanud koos inimesega, sest selle keskmes on kogu aeg inimene.

Teatri jaoks on sama inimene publik. Mulle meeldib tema puhul väljend "teatrisõber", sest sõber on peamine mõjutaja, isegi ise seda tajumata. Mõju levib mööda nähtamatuid "sagedusi" ja geograafilisi vöötmeid, milles segunevad inimeste elud, kes teatrit vaatavad ja teevad.

Pole mõeldav, et teater ei taha oma sõpradele meeldida. Teatritegijad näevad vaeva, et leida ka uude repertuaari midagi köitvat. Samal ajal on osa teatrisõpradest üha enam kogemas, et nagu igal hästi serveeritud toidul ei ole alati välimusele vastavat maitset, ei ole pakkunud ka teater alati seda elamust, mida teinekord reklaam justkui lubaks.

Aplausi tugevus saalis näib küll näitlejate tööd kõrgelt hindavat. Samuti räägib armastusest teatri vastu üle miljoni külastuskorra aastas, aga nagu tipprestoraniski, kus võib elamuse saada serveeringu, teeninduse, seltskonna ja interjööri koosmõjust, ostetakse teatripileteid ka põhjusel, et veeta  heas seltskonnas kultuursem õhtupoolik koos naudinguga kohvi ja konjaki järelmaitsest.

Vaja on torget

Nalja tehakse teatris palju, lavastused on leidlikud, mõtteid leiab tükkidest ka, kuid kõige selle juures jääb vahest tublisti puudu tundest, mis valdab meid siis, kui keegi suudab meid kasvõi pisiasjaga hingepõhjani liigutada. Ükskõik, kas ta on hea sõber, või täiesti võõras inimene, kel õnnestub õigel ajal midagi märgata, sõnastada, lahendust pakkuda.

"Ma näen, et te olete noor inimene, aga väsimuse vastu ei saa ka nemad. Kas soovite tassikest kohvi või teed maja kulul?" Kui oletegi pikast töötamisest ja magamata öödest täiesti läbi, võib ootamatu pöördumine kohvikus ilma kofeiinitagi vereringe erksaks muuta, sest keegi on märganud midagi, mis selles hetkes muutub oluliseks.

See, mis teatris tõeliselt liigutab, on mõistagi erinev ja tegijatele olnud ilmselt alati paras pähkel. Teatrisõber tahab küll midagi, mis tema vereringe erksamaks torgiks ja mõjuks rohkem seespidiselt. Milline aga on õige vajutuse, sügavuse ja väljakannatatava valuga torge, seda teatrisõber ise ka ei pruugi teada. Aga ta tunneb selle ära enda jaoks.

Millega sellises ebalevas olukorras siis saab ergutada teatrisõbra vereringet? Vaevalt, et see lihtne on. Killustunud väärtustega maailmas oleme inimestena kasvamas kui käharaks puuks, mille tüvi viib küll juurte juurde, aga oksad püüdlevad valguse poole igaüks ise suunas.

Kuid teatritegijad võiksid olla palju nahaalsemad publiku tõekspidamiste, mõtete ja tunnetega mängimisel. Teater kui kultuuriruumi peegeldaja, mälu ja ühiskonna mõtestaja tohib mängimist ju endale lubada. Uuelt aastalt ootaks uut hoogu.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: