Arvustus. Analoogmeelelahutus elektrita õhtuteks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mälumängurid mõtlemas.
Mälumängurid mõtlemas. Autor/allikas: ELMO RIIG/SCANPIX

Uus raamat
Tiit Naarits
"Mälumängupiibel 2"
Kirjastus Tänapäev
654 lk.

Tiit Naaritsa koostatud "Mälumängupiibel 2", mis on järg 2016. aastal ilmunud ja Arko Oleski koostatud "Mälumängupiiblile" annab sirvimist mitmeteks tundideks ja isegi mõneks pikemaks ööks, aga paneb igatsema küsimuste järele, mis nõuaksid rohkem deduktsioonioskust ja eeldaksid vähem üksikute pähetuubitud faktide teadmist. Samuti võiks mnemopiibel olla selgemalt suunatud juba algtaseme läbinud mälumänguhuvilisele, mitte igaühele, kes on sunnitud elektrikatkestuse pärast analoogmeelelahutuse juurde pöörduma.

Ühesõnaliste vastuste asemel ootaks nii mõnelgi küsimuste pöördel lugeda vastuseid, mis annaksid rohkem tausta ja aitaksid seeläbi üksikul faktiteadmisel läbi seoste edukamalt kinnistuda – juhuks, kui endal vaja kunagi mõnes mängus samale vastata. Küsimused on rohkem sirgjoonelised ja Kuldvillaku-tüüpi kiiret tulistamist eeldavad. Viimane on ka see, mis teeb raamatu läbitöötamise üsna kiirelt vähekirglikuks ettevõtmiseks, kuigi väikestest väljakutsetest satub samal ajal ka kiirelt sõltuvusse, mispärast võibki end väga pikaks ajaks selle raamatu taha unustada. Nii üksi kui ka seltskonnas.

Teadushuviga inimesena jääb silma, et Naaritsa koostatud mammutteoses on teadust puudutatud õige hõredalt ja raamatu sirvides on sellele selgemalt pühendatud kaks konkreetset teemaplokki ning nipet-näpet jooksvalt mujal. Aga tegelikult ootaks neid rohkem ja tükati võiksid need olla midagi sarnasemat teadusportaali Novaatori aastalõpu-viktoriinidele, mis puudutaksid ka viimase aja teadusuudiseid ja oleksid sisulisemad kui teadmistekontroll terminite kohta.

Ise umbes kaheksa aastat muusikaviktoriinidel käinuna tunnen suurt puudust muusikaküsimustest, mis pakuksid rohkem väljakutset kui näiteks küsimus Mis nime kannab Hendrik Sal-Salleri ansambel?, mille asemel võinuks näiteks küsida seda, milline oli bändi esialgne nimi. Miskipärast on nii, et elukutselised mälumängurid on harva muusikaalase süvahuviga, näiteks on "Kuldvillakus" olnud sageli mängijaid, kes on laitmatute teadmistega alates kirjandusest kuni spordini, aga muusikaalaste küsimuste osas jääb vastus sageli lauda või saab välja pakutud midagi sellist, mis läheb märgist eriti suure kaarega mööda.

Samamoodi nagu on silma jäänud mälumängurite – ehk täiesti tahtmatu – ebahuvi muusika vastu, on märgatav nende täielik fanatism spordiajaloo ja -statistika osas, mida leiab kogumikust ohtrasti ja tasemel, kuhu mina ei hakka kunagi küündima ka siis, kui alustaksin numbrite ja nimede pähetuupimist juba täna. Kuigi tundub, et vanusega ja kultuuri abil (vt LR-i sarjas ilmunud Jean Echenozi "Jooks" Emil Zátopekist ja James Mangoldi film "Ford v Ferrari" Ken Milesist) hakkab siiski üht-teist külge ja mõne aasta pärast kogumikku uuesti sirvides oskab üksikule eriti spetsile küsimusele ka vastata.

Mõned küsimustest ei vääri üldse mälumängukonteksti toomist oma vähese infoväärtuse pärast (nt Kes on see Kanal 2 saatejuht, kes lõpetuseks ütleb alati: "Mina tänan!"?, vt veel mis tahes küsimused saate "Su nägu kõlab tuttavalt" kohta) või saab see olla esitamiseks kuluvat aega väärt ainult siis, kui vastaja on täielik Eesti elu võõrik (nt, Mille esitamine maksuametile algab veebruaris?). Samuti ei paku mingisugust vastamismõnu suhteid ja sugulust puudutavad kollasehõngulised küsimused (nt, Kes on Piret Krummi ja Hedvig Hansoni isa?). Need saavad lihtsalt vahele jäetud. 

Tõsi on, et kogumik vaheldab pigem hästidoseeritult küsimusi, mis on ilmlihtsad, küsimustega, mida ka aju sügavaimates soppides kaevates välja ei mõtle. Kahe äärmuse vahel on kogumikus ka palju hea raskusastmega küsimusi, mis puudutavad teiste hulgas näiteks ajalugu ja füüsikat (nt, Kes hõikas: "Ta liigub siiski!", kui kohus sundis teda oma veendumustest loobuma?), rahvussümboolikat (nt, Mis puu oksa hoiab USA vapil olev kotkas?), aga ka keelt (nt, Mis aparaati on Inglismaa kutsutud ka fruit machine'iks?), aga seda ja eelnevat saab arusaadavalt üksnes ja ainult öelda nii ainult isikliku teadmistepagasi pealt, mis võiks ju alati olla palju suurem.

"Mälumängupiibel 2" põhjal joonistuvad selgelt välja Naaritsa erihuvid, teemad, millest tal on väga pealiskaudsed teadmised ja küsimused, mis ta on pannud sisse lihtsalt n-ö rahvale. Ideaalis ei peaks sellist kogumikku koostama üks inimene, vaid mitu koostajat, kelle kogemus mälumänguga on erinev ja kelle rõhuasetused teemavaldkondadel samuti mitmesugused. Võimalik, et kogumikust jääb vajaka ka küsimusi, mis ei oleks lihtsalt triviaalsed, vaid mille triviaalsust õigustaks asjaolu, et need on lihtsalt paganama jaburad. Siin sobib meelde tuletada mu enda üht lemmikut mälumänguküsimust, mille eest küll 2009. aasta Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel mälumängus ei saanud ükski tiim mitte ühtegi punkti.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: