Arvustus. Tulnukad on täpselt meie moodi
Uus film kinos
"Külgetõmbejõud 2" (originaalis kaks pealkirja: Вторжение ja Притяжение 2; inglise keeli Invasion).
Režissöör Fjodor Bondartšuk
Näitlejad Aleksandr Petrov, Irina Starshenbaum, Rinal Muhamedov jt.
3,5/10
Ulmega on nagu jumalaga – ühelt poolt kõikvõimas, teisalt ei sea korda pisiasju. Tulnukad jälle võivad hävitada meie kalli koduplaneedi, ent samas ei oska suitsule tuld anda.
Vene filmis "Külgetõmbejõud" on see antinoomia lahendatud nõnda, et tulnukas, antud juhul Hariton (mängib Rinal Muhamedov) on bioloogiliselt identne maalasega. Tema (NB: asiaadivälimusega!) ja ta nurjatud kaaslased võivad uputada Moskva linna, ent kraaps! välgumihkliga ning sigaret tema armukonkurendi, maalase Artjomi (tänase Venemaa superstaar Aleksandr Petrov) suus põleb. Ka põhjendab see süžee põhialuse Julia Lebedeva (Irina Starshenbaum) kiindumuse tulnuka vastu, noore naise otsuse jätta maha maalane Artjom ning armuda Haritoni. Vahet ei ole, ainult see pisiasi, Moskva hävitamine. Ja armastus ei hooli pisiasjadest. Olnuks kiindumuse objektiks saba ja sarvedega kõrgtehnoloogiline humanoid, oleks lembeasja olnud tarbetut rõlguse maiku, mis sobinuks Lääne mandunud kunsti. Lause viimane pool on irooniline.
Leidub inimesi, kes ikka räägivad vene omapärasest kultuurist, eriti vene realismist, olgu siis peredvižnikutest, Dostojeveskist või Tolstoist. See kõik on kaunis minevik, täna on vene kultuurist saanud maailmakultuuri loomulik ning teistega küllaltki sarnane osa ja kõige enam näeme seda filminduses. Ei ole ega tule enam Tarkovskit, ürgvenelikkuse on asendanud ameerikalikkus. Ja õige ka. Ei tohi sulguda iseenesesse, nii kuivatakse peatselt kokku.
Ja kõige ameerikalikumad on Vene ulmefilmid. Peamiselt siiski visuaalsest aspektist, ent just see domineerib.
Ma ei tea, kas mitteameerikilik blockbuster on üldse võimalik? Kui, siis ainult "Sõja ja rahu" (1969) vormis, mille tegi tänase filmi autori Fjodor Bondartšuki isa Sergei Bondartšuk. Kuulujuttude järgi püstitas too film toona kulukuse maailmarekordi; täpseid andmeid hoitakse endiselt seitsme riivi ja luku taga.
Venelikkust Bondartšuk-juuniori ameerikalikus katastroofi-kassamurdjas ikka leidub, rohkemgi kui Julia kiindumuses Haritoni vastu. Näiteks see, et hävitusrelvaks on vesi. Teatavasti on õigeusule iseäranis kombeks sooritada kõikvõimalikke veerituaale, tähendab, ületähtsustada väidetavat kunagist kuulsat ristimist Jordani jões. Klišeelikult venelik on see, et tähtsaid otsuseid tehakse viinaklaasi taga. Aga just see annab Aleksandr Petrovile võimaluse kehastada talle sobivat heidikurolli. Taas on ta õnnetu, taas on haletsusväärne nagu uppunud kukk. Vaesekene küll! Sedapuhku on ta kitkutud-katkutud Artjomi kujul. Saab Haritonilt kõvasti peksagi, nägu verine ja silmad kurbust täis. Vaeseke! Aga täpselt välja mängitud, see on realismipude selles fantaasiateoses.
Tegevustik on paigutatud peamiselt Moskvasse, näeme, kellele rohkem, kellele vähem tuttavaid panoraame, kuulsad ehitised uppuvad hiidlainetesse ja hävivad. Teatavasti tuleks teoses (ka ulmeteoses) luua vaataja osadus sündmustikuga. Kui tähed omavahel sõdivad, siis võib see jätta inimese parasjagu kosmosekülmaks. Aga kui tullakse püha Moskva kallale, siis läheb see hinge.
Mida nende tulnukatega muud teha kui sõdida? Sest nemad tahavad meie meelest sõdida. Teatavasti on inimesele iseloomulik omistada iseenda motivatsiooni teistele.
Veel on venelik filmi läbiv militaarpaatos. Isegi sovetlik, ehkki taoline eluvaade sai alguse juba tsaariajal ning seda võimendati kõvasti Nõukogude perioodil.
Julia isa kindralleitnant Valentin Lebedev (Oleg Menšikov) juhatab Venemaa kaitsesõdu tulnukate vastu. Teatavasti pole Venemaa kunagi muid sõdu peale kaitsesõdade pidanud. Kujutatud perfektselt toimiv käsuliin meeldinuks Putinile, on just selline võimuvertikaal, mille naaberriigi tänane president lõi varasema demokraatiakatsetuse asemele. Kõik on lihvitud, kõik šabloonne, tütart armastav kindral teosest teosesse rändav sterotüüp. Lebedevi jutt inimkonna päästmisest oleks nagu maha kirjutatud Nõukogude-aegse rahuvõitluse teesidest, nendega teatavasti varjati enda ülesupitamist sõjaliselt kõige mõjusamaks jõuks. Ent siiski on piiri peetud, Lebedevist pole marssalit tehtud. Ameeriklastel pole ju ka marssaleid...
Kõik rohked massiepisoodid (Moskva huku algus) on mõjuvõimsad, piinliku täpsusega lavastatud. Isegi taganurgas ei silma midagi juhuslikku. Aga imaginaarsed, hallikad toonid on siiski tarkovskilikud, põlvpükstes kübersõdalane Juri Borissov (Ivan Korobanov) kannabki rinnal propuskit "STALKER", mis lubab tal siseneda salajasest salajasemasse paika Rostelekomi.
Mulle meenutas see Tarkovski-motiiv kaht vastandlikku asja – esiteks, kui kaugele eemale on ikka Tarkovskist tüüritud, ja teiseks, et ega ikka päriselt temast lahti ei saa.
Muidu on film läbi ja lõhki ameerikalik - visuaalselt dünaamiline, täpselt lõigatud. Muusika sobib nagu rusikas silmaauku. Spetsefektid on vägevad, ainult et need korduvad teosest teosesse. Aga kuidas sa teeksidki filmi ilma tagaajamiseta ja kargamise ühelt kõrghoonelt teisele. Välja vilistataks! Publik nõuab klišeelikkust. Neid on just parasjagu, et krõbistamise kõrval silma ekraanil hoida.
Lõpetuseks ehk paar sõna krõbistamisestki.
Teame, et filmidramaturgia loodi kaks ja pool tundi enne filminduse sündi, seda tegi Aristoteles. Ometi pole see vanim element kinematograafias. Stsenaarium on umbes viis tuhat aastat vana, raidkirjades leiduvad tseremooniate kirjeldused on tegelikult stsenaariumid. Kinokülastuse nii tähtsa aksessuaari, nagu Ameerika põliselanike maisiroog popkorn, ilma milleta poleks kunstielamust, vanus on umbes kaheksa tuhat aastat, see on vanem kui kinematograafia, dramaturgia ja stsenaarium kokku. Kinodes hakati seda küll krõbistama alles samal aastal, mil sündis esimene Eesti film – 1912.
Minu seansil olid korralikud krõbistajad, viskasid oma topsikud filmi lõppedes viisakalt prügikasti.
Toimetaja: Valner Valme