Näitlejannad ütlesid "Aktuaalsele kaamerale", et nii nagu paljud head ideed, sai seegi lavastus alguse juhuslikult. "Piret ütles, ma saadan sulle ühe foto, mille Peeter Volkonski mulle saatis. Vaata seda, mis tunnet see tekitab, teeks sellest õige tüki," meenutas Vahtrik.

Seejärel jõudis Vahtrikuni foto, kus oli maja seinal mälestustahvel "Siin sündisid rahvusvaheliselt tunnustatud eesti esperantistid, õed Helmi ja Hilda Dresen." "Ja sildi all oli luud ja kaks tühja šampusepudelit. See oli kuidagi nii kõnekas, see vallandas fantaasialaviini, et mis imeloom see esperanto on," kirjeldas Vahtrik.

Kuna õeste kohta materjali napib, pole tegu autentse eluloo-lavastusega. "Me rohkem ikka mõnuga spekuleerime. Meile meeldib lihtsalt see idee, et olid kunagi kaks naist, kes elasid väljamõeldud keele maailmas, tõlkisid eesti luulet tehiskeelde, mis kõlab muide väga kaunilt, ja elasid natukene nagu printsessid, tornis," selgitas Vahtrik.

Liina ja Piret, kes on ühtlasi nii loo autorid, kujundajad kui ka esitajad, toovad oma autorilavastuse välja Müürivahe tänaval asuvas Assauwe tornisaalis. "Ma arvan, et see torni vaim, see Assauwe, see on meid toetanud suurepäraselt. Võib-olla oleksime rohkem pidanud talle ohvriande tooma, aga me veel jõuame. Ja siin kummitab, nii et tulge kõik," kutsus Simson inimesi teatrisse.