Lennart Peep. Quo vadis, Eesti lavastajaõpe? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Voldemar Panso
Voldemar Panso Autor/allikas: Arnold Moskalik

Teater. Muusika. Kino jaanuarinumbris: Lennart Peebu magistritöö põhjal valminud artikkel Eesti lavastajaõppest ja vajadusest seda reformida.

Paar aastat tagasi kurjustas teatraal Jaak Allik meedias, et Eesti lavastajaharidusega on midagi viltu. Ta esitas hüpoteesi, et mingisugust spetsiifilist lavastajaõpet (ja ka dramaturgiõpet, lisab ta juurde) meil ei ole, ning juhtis tähelepanu sellele, et kui õppekava juba on, siis peaks teatrikoolil olema suurem vastutus õppima võetud noorte ees.1 Oma magistritöös võtsin vaatluse alla 2017./18. aasta lavastajaõppe õppekavad ja püüdsin neid analüüsides ning lavastajaõppe läbinuid küsitledes mõista, millest siis õigupoolest lavastajaõpe tänapäeval koosneb ja kas Alliku hüpoteesil on tõepõhi all või mitte.

Lavastajaõpe kui selline pole maailmas eriti ammune nähtus. Esimesed lavastajaõpet pakkuvad programmid loodi 1930. aastatel Chicagos ja Moskva teatriinstituudis GITISes. Eesti tänapäevase teatriõppe isa Voldemar Panso lõpetas GITISe 1955. aastal, lavastajaõppe käivitaja Ingo Normet 1969. aastal. Paljude Eesti näitlejate ja lavastajate õpetaja Kalju Komissarov lõpetas praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli nime kandva õppeasutuse Panso juhendatud III lennu 1968. aastal. Kui kõik muud teed viivad Rooma, siis Eesti teatriõppe rajad selgelt Moskvasse.

Eestis saab tänapäeval lavastajaks õppida kahes koolis, 1996. aastast EMTA lavakunstikoolis ja 2003. aastast TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. 2019. aasta kevadeks on lavastaja eriala lõpetanud 32 inimest. Lavastajaid on aga Eestis varemgi õpetatud, meenutagem näiteks Panso juhitud VII lendu, mille lõpetasid praegugi olulised teatritegelased Lembit Peterson, Merle Karusoo jt.

 

Õppe struktuur

Praegu õpivad EMTA lavakunstikooli lavastajaüliõpilased XXX lennu juhendaja Lembit Petersoni koostatud ainekava järgi. Varem on lavastajate kursusi juhendanud Ingo Normet (XXI, XXIII lend), Elmo Nüganen (XXV, koos Anu Lambiga ka XXIX lend), Tiit Ojasoo (XXVI lend), Anne Türnpu ja Mart Koldits (XXVII lend). TÜ Viljandi kultuuriakadeemias juhtis 2012. aastani lavastajaõpet Kalju Komissarov, mille järel võttis eestvedamise üle praegune etenduskunstide lektor Jaanika Juhanson.

Tartu Ülikoolile omaselt koosneb Viljandi kultuuriakadeemia lavastajaõpe kaheksast moodulist, mille eesmärgiks on anda laiemaid humanitaarseid teadmisi, õpetada teadusmetodoloogiat ja keskenduda siis spetsiifilisele erialale. TÜ VKA lavastajaõppe erijuhtum on harrastusteatrite juhi õpe, kus lisaks lavastajatöö ainetele läbitakse pedagoogilisi aineid ja tuuakse välja diplomilavastus harrastusnäitlejatega.

EMTA lavakunstikooli õpe on jagatud nelja ossa, millest suurim on erialaga seotud õpingute osa. Teisteks osadeks on erialane õpe, üldõpingud ja bakalaureusetöö. Mõlema kooli lõpetamiseks peab üliõpilane läbima 240 EAP mahus õppeaineid. EMTA lavakunstikooli lõpetajale omistatakse bakalaureusekraad, TÜ VKAs antakse õppe edukal läbimisel rakenduskõrghariduse diplom.

 

Kolm õppeplokki

Eesti lavastajaõpe on suuresti GITISe õppestruktuuri koopia ja koosneb nii siin kui seal kolmest peamisest plokist: näitlejaõpe, lavastuskatkendite lavastamine (praktika) ja üldhumanitaarsed ained. GITISe lavastajaõpe kestab viis, meil neli aastat. Mõlema puhul on teatrikooli lõpetamiseks vajalik diplomilavastuse väljatoomine kutseliste näitlejatega kutselises teatris.

Eesti lavastajaõppe mahukaim osa on näitlejatöö plokk. Mõlema kooli aluseks on süsteem, kus lavastajad õpivad koos näitlejatega (vähemalt) kaks esimest aastat. Sel ajal õpitakse tundma ja praktiseeritakse psühholoogilise teatri aluseid, õpitakse aru saama Stanislavski "süsteemi" sisust ja rakendusest, tehakse koos näitlejatudengitega etüüde, analüüsitakse eesti ja välis­dramaturgia klassikat, osaletakse arvukates liikumise ja häälega seotud praktikumides ja kõikvõimalikes töötubades. Kolmandal-neljandal aastal hakatakse tegelema oma diplomilavastus(t)ega. 2017./18. õppeaastal kehtinud õppekavade mahtu analüüsides selgub, et näitlejaainete osakaal EMTA lavakunstikoolis ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias on umbes 33% kogu lavastajaõppe mahust.2 Usun, et tegelik maht on veelgi suurem, kuna kolmandal-neljandal õppeaastal võtab enamik lavastajaõppe tudengeid osa näitlejatöö diplomilavastustest ja osaleb stuudiumi jooksul näitlejameisterlikkuse töötubades, mida veavad spetsialistid siit- ja sealtpoolt piiri.

Õppe teine komponent on praktiline lavastajatöö, mis algab traditsiooniliselt etüüdide ja tekstikatkendite lavastamisega, mille maht aja jooksul suureneb, kuni päädib diplomilavastusega. Enamasti käsitletakse klassikalisi eesti ja maailmateatri tähtteoseid, kuid nii mõnigi kord on jäetud tudengitele materjali osas vabad käed. Diplomilavastuse nõudeks on lavastus kutseliste näitlejatega kutselises teatris. Praktilise õppe maht kahe kooli juures erineb veidi, EMTA lavakunstikooli vastav näitaja koos diplomilavastusega on 28% ja TÜ VKAs (milles sisaldub ka teoreetiline lõputöö) 31%.3 Praktilise osa kanda jääb koostöö õppimine teiste teatrikunsti loojatega, kontaktiloome, prooviprotsessi juhtimine, individuaalne töö alusmaterjaliga, teoreetiliste materjalide lugemine, eneseanalüüs, juhtimisoskuse arendamine, igasugune projektijuhtimine, logistika jpm.

Kolmas komponent on üldhumanitaarsed ained, kuhu kuuluvad emaülikooli alus- ja osakonna spetsialiseerumisained. Lavakunstikoolis on antud komponendi maht natuke üle 30% kogu õppe mahust (millest omakorda teatriajalooline osa on umbes 40%), TÜ VKAs on sama näitaja 17%, mis on tõenäoliselt vähenenud etenduskunstide ja ettevõtluse õppe osa suurenemise tõttu.

 

Lavastajaks ei saa õpetada

Lavastajaõppes on traditsiooniliselt valitsenud idee, et lavastajaks ei saa õpetada, vaid selleks tuleb ise kuidagi saada ja areneda. Moskvas õppinud lavastaja Kaarin Raid meenutab oma õpetajat Maria Knebelit, kes olevat öelnud: "Ma ei oska lavastajaks õpetada, aga panen nägema, vaatama, analüüsima. Lavastama õpite ise."4 Teatriuurija Anneli Saro võtab kokku, et tänapäevalgi on levinud mõtteviis, et lavastajaid ei saa koolitada, vaid nad kasvavad selleks ise, mida kinnitab teatripraktika, kus võimekatele teatriinimestele antakse võimalus lavastajana kätt proovida nii teatrikoolides kui institutsioonilistes teatrites.5 Enamik Eesti lavastajaid ongi seetõttu välja kasvanud näitlejatest, kellele on antud võimalus lavastada, kuni nad ongi tuntuks saanud pigem lavastaja kui näitlejana.

Traditsioonilist lavastajat kirjeldab Saro lavastaja-demiurgi mõiste kaudu, kes on teatrihierarhia tipus olev romantiline, aupaklik ja ebausklik looja, kelle töömeetodid on üldjuhul üsna traditsioonilised. Nende eesmärgiks on enamasti tervikliku teksti ülekanne, kohandamine, tõlkimine terviklikuks lavateoseks, nii et säiliksid kirjandusteose olemuslikud omadused. Lavastaja sünnitab lavastuse ja sureb näitlejates.6 Lavastajaraamatutes7 toodud vastuste põhjal on Eesti lavastaja peamisteks tunnusteks tema eruditsioon ja "pealis-pealisülesande" olemasolu, mis tähendab maailma eesmärgipärast muutmist või mõjutamist kunsti kaudu. Teda iseloomustab isikupärane maailmatõlgendus ja terviklik maailmataju. Oluliseks peetakse näitlejatöö peensusteni tundmist, mida, nagu öeldud, võimendab asjaolu, et enamik Eesti lavastajatest on näitlejataustaga.

Sarnast lavastajaportreed kultiveeritakse lavastajaõppes. Lavastajatudengit suunatakse arenema intellektuaalseks eliidiks. Kuna eesmärgiks olevat individuaalset ja kunstilist täiust pole traditsioonilises mõtteviisis võimalik otseste vahenditega saavutada, suunatakse tudeng otsese asemel kaudsele teele: ise kogema, ise lugema, ise vaatama, ise analüüsima. Isetegevust toetatakse erialaõppejõu ja kursusekaaslaste tagasiside kaudu praktilistele töödele, seminarivormis arutelu ja kirjaliku analüüsi kaudu.

Traditsiooniline lavastajaõpe on näitlejaõppe laiendus. Kahel esimesel õppeaastal, kui terve kursus õpib koos, tehakse selgeks Stanislavski "süsteem". "Süsteemi" aluseks on tegevusliku analüüsi meetod, mida omakorda võiks mõista kui käitumise analüüsi või eesmärki, kus kõik kirjapandu peab laval võtma tegevusliku vormi ja mida rakendavad mitmed psühhofüüsilised tehnikad. Lavastajatudeng õpib erialatundides, mis võtavad enda alla umbes kolm-neli tundi päevast, koos näitlejatega selgeks näitlejameisterlikkuse alused ja osaleb õppekatkendites näitlejana, mõnikord neid ka lavastades. Enamasti peab ta igal semestril, lisaks näitlejatöö ülesannetele, tooma välja etteantud või vabateemalise lavastuskatkendi. Kolmandal-neljandal aastal erialatunnid hääbuvad, kuna võetakse vastu uus teatrikunstikursus. Järgnev sisuline õpe on enamasti individuaalne ja praktikapõhine, seda toetavad erialased seminarid ja muud analüüsivormid. Lavastajatudeng jätkab semestrilavastustega, hakkab ette valmistama üht või mitut lõpulavastust ja võtab enamasti osa näitlejatöö praktikaks ja diplomitööks mõeldud lavastustest. Lisaks stažeeritakse ka mõne kutselise lavastaja juures assistendi või vaatlejana ja minnakse pikemaks või lühemaks ajaks välismaale vahetusüliõpilaseks.

Eesti praeguse lavastajaõppe alusepanija Ingo Normet võtab nelja-aastase teatriõppe kokku mõttega, et õppe lõpuks saab tudeng aru, millised probleemid teda ees ootavad, kuidas tööga peale hakata ja milliseid küsimusi endalt küsima hakata. Normet näeb lõpetaja professionaalsust oskuses sõnastada oma mõtteid asjalikult ja kujundlikult, et kuulajas tekiks kujutluspilt. Niisamuti on oluline, et ta tunneks end osana eesti kultuuriruumist ja peaks sealseid protsesse oluliseks.8 Normeti sõnadest saab järeldada, et teatrikooli ülesandeks on viia õpipoiss selli tasemele, kes jätkab erialase kompetentsi suurendamist kas siis kuskil institutsioonis või mujal teatriväljal.

Eelkirjeldatud õppe sisu ja struktuur aga minu hinnangul enam ei päde.

 

Praeguse süsteemi kriitika

Praegust lavastajaõppe süsteemi on kritiseeritud nii avalikult kui kuluaarides, kus peamiste probleemsete kohtadena tuuakse välja õppe anakronistlik iseloom ja spetsiifilise õppe puudumine. Võib üldistada, et tänapäevane lavastajaõpe on paljuski sarnane Ingo Normeti enda õppekogemusega 1960. aastate keskel GITISes, mida ta on eravestluses ka kinnitanud. GITISe lavastajaõpe ise pole oma algusaastatest saadik tõenäoliselt kuigi palju muutunud, mistõttu võib suure üldistusena väita, et Eesti praegune lavastajaõpe on süsteemilt ja seetõttu ka mõttelaadilt sarnane 1930. aastate omaga. Eesti lavastajaõpe meenutab sellisena kultuurilist ja pedagoogilist museaali, mitte nüüdisaja vajadustele ja väljakutsetele vastavat didaktilist süsteemi.

Tänapäeval pole teatrikooli lõpetaval lavastajal enam luksust saada kuskilt teatrist pakkumine ja jätkata aastaid vaikset ning kannatlikku kunstilist küpsemist, kuni ta kookonist koorub ja teda meistrina tunnustama hakatakse. Kool, mis valmistab lavastajaid ette pikaks sellistaatuseks mõnes institutsionaalses teatris, pole ammu enam adekvaatne, sest tööturg ja lavastaja ühiskondlik positsioon on muutunud. Kooli lõpetades alustatakse üha sagedamini tööd vabakutselisena projektides, kus on kohe vaja konkreetseid ja spetsiifilisi kompetentse. Lavastajad teevad kaastöid erasektoris, teles, filmis ja pole enam ammu institutsionaalselt monogaamsed. Niisamuti pole lavastaja enam ühiskondliku hierarhia tipus, vaid see on üks roll suures meelelahutusmaailmas, mistõttu endisaegse demiurg-lavastaja slepp tõenäoliselt kuigi kaua enam ei sära.

Anneli Saro kirjeldab 2000. aastatel aset leidnud diskursiivset pööret, kus endiste demiurg-lavastajate kõrval hakkavad ilmet võtma ka brikolööri printsiibil tegutsevad lavastajad, kelle loomingut iseloomustavad ümberkirjutus, intertekstuaalsus, uue isikupärase/kummalise teksti kirjutamine, multimeediumlikkus, eklektika või temaatiline/stilistiline heterogeensus, rühmatöö, kollektiivne leiutamine või improvisatsioon.9 Brikolööri printsiibil tehtud lavastused on osa nüüdsest teatriparadigmast, kuid lavastajaõppes suurel määral ignoreeritud. EMTA lavakunstikooli praeguses õppekavas pole ette nähtud teadvustatud tegelemist nüüdisteatri vormidega — õpe baseerub monoliitselt Stanislavski "süsteemil" ja selle õpetamise traditsioonil, mis tugineb varem kirjeldatud demiurgilistele väärtustele, mida koosloomemeetodite jt tänapäevaste teatrivormide puhul edukalt rakendada ei saa. Üpris sarnane on olnud kuni Kalju Komissarovi lahkumiseni ka TÜ VKA lavastajaõpe, kuid pärast Taavet Janseni etenduskunstide osakonna juhiks saamist on mitmedki traditsioonilised mudelid mõranema hakanud ja õppesse on kaasatud tänapäevasemaid formaate. Vaatamata sellele on 2017./18. aasta lavastajaõppe kava aluseks olev mudel pigem traditsiooniline: lavastamist õpetatakse näitlejatehnikate kaudu.

Traditsiooniliselt on lavastaja peamine oskus näitejuhtimine, mida toetab intellektuaalne ja verbaalne võimekus. Näitleja- ja lavastajatöö aluseks olevad Stanislavski "süsteemi" mõisted ja kombestik omandatakse kahel esimesel aastal erialatundides. Kuna põhiline aur läheb neis näitlejaoskuste arendamisele, ei laiendata kasutatavaid mõisteid lavastajatööks vajalikule tasemele, vaid eeldatakse, et deduktiivselt lähenedes tõstab lavastajaüliõpilane ise saadud teadmised oma erialasesse konteksti.

Õnneks vähendavad erialased seminarid nimetatud probleemi, kuigi enamasti jäädakse sealgi mõistete defineerimise tasemele, selmet liikuda lavastajaspetsiifilise rakendusteooria poole — selle poole, mida kõige sellega lavastuslikust vaatepunktist peale hakata. Toon paar näidet. Interpreteerimist kui lavastatavale materjalile omapoolse tõlgenduse andmist on teatrimaastikul peetud millekski esoteeriliseks (leia oma tee, otsi üles see "miski"!) ja liigitatud oskuste hulka, mida ei ole võimalik õpetada. Tänapäeval, kui seda teemat on lähemalt uuritud, selline mõtteviis enam ei päde. Lavastajapoolne interpretatsiooniprotsess on täiesti selge oskus- ja analüüsipõhine meetod, mida tuleks sellisena ka käsitada.10 Sarnane lugu on mõistega "näitlejaülesanne", mis vähemalt Komissarovi pedagoogikas toimus kolme mõiste, "tahe", "käitumine" ja "eesmärk" sõnastamise teel. Iseenesest pole selles midagi valesti, kuid alles süüvides Judith Westoni raamatusse "Töö näitlejaga" sain ma aru, kui pealispindne on olnud "näitlejaülesande" kategooria käsitus teatriõppes. Tahan rõhutada, et tänapäeva arusaamade järgi pole ka loovus mingi maagiline nähtus, vaid leiab oskuslikku arendamist nii üldhariduskoolides kui ka täiskasvanukoolituses.

Kuna meil kehtib tänini ideoloogia, et lavastajaid ei saa õpetada, on praegune lavastajaõppe mudel isetegemise, iseavastamise ja eneseanalüüsi põhine. Metodoloogia aluseks on "pea ees külma vette", kus, kasutades Jaak Alliku sõnu, uppumine on uppuja enda asi. Lavastajaüliõpilane on laiemas plaanis autodidakt, kes peab oma erialakompetentsi pusle (sageli hoomamata selle raamigi) ise oma parima äranägemise järgi kokku seadma. Ta jälgib erialatunde, loeb erialaseid teoseid, lavastab katkendeid, filosofeerib kursusekaaslastega, arutab õppejõududega, saab tagasisidet, kuid kõik see on kaudne, ebaregulaarne ja seostamata lähenemine. Seda illustreerib ka lavastajaõppe korraldus.

Minu magistritöö küsimustikule vastanute sõnul ei ole praktiline töö lavastajaõppes prioriteetne, on intuitiivselt korraldatud ja mittepedagoogiliselt tagasisidestatud. Lavastajaüliõpilased vormistavad oma katkendeid muust õppetööst vabal ajal, kuigi lavastamise õppimine peaks olema nende esmane tegevus. Katkendid ja lõpulavastused sünnivad öösiti, vahetundidel, nädalavahetustel. Lavastusülesanded on sageli suvalised ega lähtu pedagoogilistest eesmärkidest, vaid ülesande andja hetkeemotsioonidest või uitmõtetest. Pärast ülesande saamist jääb lavastajatudeng enamasti oma tööga üksi ja tema lavastusprotsess õppejõududepoolse tagasisideta. Küll aga antakse tagasisidet töö valmimise järel, mil nii mõnigi kord ilmneb õppejõudude oskamatus üliõpilaste töid konstruktiivselt analüüsida ("midagi on nagu puudu"; "tubli töö, aga arene veel"). Selline situatsioon viitab tõsistele probleemidele: kas pole õppekorralduses seatud hinnatavaid eesmärke või ei osata üliõpilast hinnata tema arengu kontekstis või puudub visioon üliõpilase oskuste edasiseks arendamiseks.

Teatrikooli õppejõud on enamikul juhtudel loovpraktik, kes on täiskasvanupedagoogikaga kokku puutunud autodidaktina või napilt. Kasutatavat õpetamismeetodit võib nimetada intuitiivseks pedagoogikaks11, kui kasutada Läti lavastaja ja sealse Kultuuriakadeemia näitlejaõppe arendaja Elmārs Seņkovsi mõtet, mille sisuks on tema sõnul paindlikkus ja tudengite ajastu- ning mõtteviisiga arvestamine, kuid mis minu hinnangul kirjeldab ka teatud korrastamata, hüplikku ja lühiajaliste eesmärkidega tegevust. Intuitiivse pedagoogika egiidi all tundub toimuvat ka Eesti teatriõpe, mille aluseks on õppejõudude kunstilised, eetilised ja moraalsed tõekspidamised, mitte niivõrd pedagoogilised ja õpilasest lähtuvad kaalutlused. Sellisena pole teatrikoolides antav õpe viidud ühistele (pedagoogilistele) alustele, mille tulemuseks on aga segaduses õppejõud, üliõpilased ja administratiivtöötajad, kes peavad päevast päeva tegelema ellujäämise, mitte õppetööga seotud probleemidega.

Vaatamata sellele, et lavastajaüliõpilast justkui ei õpetata, pole tal paradoksaalsel kombel vaba aega, et tegelda mõtlemise, lugemise, analüüsi ja iseendaga, sest tunniplaan on niivõrd pungil igasugustest õppeainetest ja kohustustest, mis ei arvesta inimese bioloogiliste, kultuuriliste ega idiosünkraatiliste vajadustega. Kui kooli alguses on selline lähenemine romantiline ja loov, siis pikemas perspektiivis on tulemuseks läbipõlemine ja depressioon — mõnel kooli lõpus, mõnel juba varem.

Kõigele sellele vaatamata on aga lavastajaõppe läbinutest sirgunud mitmed tähelepanuväärsed ja huvitavad lavastajad, kelleta me praegust teatri­skeenet ette ei kujuta. Hindan kõrgelt teatrikoolide atmosfääri ja loomingule pühendunud kloostrilikku minimaailma, kust leiab säravaid õppejõude, kaaslasi terveks eluks ja teatud maagilist aurat, mis ühelt poolt võib tekitada teatud elitaarset üleolekut, kuid teisalt muudab sealt saadud kogemuse erakordseks.

 

Lahendused

Murekohtade teadvustamise puhul oleks vastutustundetu mitte pakkuda neile lahendusi.

Lavastajaõppe kaasajastamiseks on vajalik lavastaja kui elukutse ümberhindamine ja -defineerimine. Esiteks ei räägi me juba paar aastakümmet Eesti lavastajast ainuüksi kui demiurgist, vaid lisaks kui brikolöörist, kelle töömeetodid ja ideoloogiline lähemine erinevad sõnateatri traditsioonilisest praktikast. Teiseks pole "lavastamine kui tegevus" ja "lavastaja kui isiksus", mida traditsiooniliselt lahutamatuks peetakse, enam ontoloogilises kammitsas, vaid ühe terviku eraldi vaadeldavad komponendid. Kui varem on peetud lavastajaks saamise eelduseks salapäraseid "lavastajageene" ja kutseoskusi ainult kogemuslikult saavutatavaks, siis tänapäevasest pedagoogilisest vaatevinklist on loovus ja isiksus arendatavad ning lavastajatöö metoodika õpetatav. Kolmandaks pole nüüdisaegne lavastaja enam "üksilduse manifest", nagu teda on kirjeldanud Ingo Normet, vaid koostöö etalon. Lavastamine pole enam ainuüksi kunstiväärtusliku teose loomine, vaid, vabakutseliste ajastul, aina rohkem projektijuhtimine ja koostööde korraldamine, kus kunst on vahend, mitte eesmärk. Lavastaja on staatuselt muutunud pühakust keskastme juhiks.

Selle valguses on minu esimene ettepanek, et lavastajaid tuleb hakata päriselt ja otseselt õpetama. Hirm, et lavastajaid "õpetades" ja neile mingisuguseid metoodikaid tutvustades kaob ära nende originaalsus või maagiline säde, on jabur. Vastupidi, mida selgem, struktureeritum, oskuspõhisem ja rakendatavam on teadmine, seda paremini ehitub tudengi jaoks üles lavastajatöö spetsiifiline kompetents.

Loovusele, inspiratsioonile, interpretatsioonile, näitlejatööle jm tuleb läheneda oskuspõhiselt, mitte kultiveerida hägust esoteerikat metafooride ja mõistatuste kaudu. Teatrikoolis püha vormelina alati üleval olevatele küsimustele "Mida sa siis sellega õigu­poolest öelda tahad?" või "Miks see materjal sind kõnetab?", hakkab lavastajatudeng keerutama, suutmata end väljendada. Mul pole sellise küsimise vastu mitte midagi, ma isegi hindan seda pedagoogilist lähenemist teatud määrani, kuid miks ei õpeta me üliõpilastele interpreteerimise, inspiratsiooni ja eesmärkide sõnastamise tehnikat? Need tehnikad on olemas ja on loogiliselt sõnastatuna kirjas mitmetes asjalikes lavastajate "eneseabiõpikutes". Mine tea, kas selle taga on õppejõudude teadmatus, usaldamatus või ideoloogiline kallutatus, kuid üliõpilasele jääb mulje, et õppejõud ei taha, ei oska või ei pea vajalikuks oskusteavet jagada.

Samal teemal jätkates peab rõhutama, et ei piisa näitlejaõppe peamiseks sisuks oleva "käitumise" taandamisest ainult "tahtmisele" ja "eesmärgile", vaid tuleb uurida näitlejaülesandeid rohujuure tasandil, nagu sellest on kirjutanud Judith Weston12. Arvatakse, et lavastajatudeng saab näitleja kui töövahendi kasutamise selgeks ise laval etüüde tehes ja neid lavastades; eeldatakse, et olles ise näitlemisega praktiliselt tegelnud, oskab ta automaatselt sõnastada selgeid ülesandeid, juhtida näitleja motivatsiooniprotsessi ja aida­ta näitlejal rolli luua. Selline lähenemine on absurdne: need kaks tasandit on omavahel küll seotud, kuid täiesti erineva eesmärgiga. Kui näitlejaõppe sisuks on üldistatult hirmu kaotamine, kohalolu ja väljendusrikkuse saavutamine, siis lavastajaõppes loo ja seisundi vahendamine näitlejate vm abil. Lavastajatudeng vajab oma erialasest vaatenurgast lähtuvat oskusteavet ja selle abil saavutatavat väljendusrikkust, mitte kaudset ja ebamäärast, antud juhul näitlejaõppest tulenevat sisendit. Minu magistritöö küsimustikule vastates ütles üks lavastaja, et tundis oma õpingute ajal puudust ainest nagu "proovi läbiviimine"; ise olen puudust tundnud ainest "lavastajapoolne tõlgendamine". Lavastajaõpe peab näitlejaõppekesksusest välja murdma ja iseseisvuma.

See ei tähenda, et lavastajad ei peaks esimestel õppeaastatel näitlejaõppe aluseid koos ülejäänud kursusega selgeks saama, vastupidi. Ma pooldan igati kursuse ühtekasvamist ja ühist teatrikunsti ABC selgeks õppimist, kuid kaugeltki mitte sellises mahus ja formaadis. Usun, et tihedast, 30 EAPlisest näitlejaõppe baasist on lavastajatudengile (kes soovib saada üksnes lavastajaks) rohkem kui küll. See jätab lavastajatöö spetsiifiliseks õppeks 40–50 EAPd, mis ei ole kindlasti piisav, kuid alustuseks päris hea. Usun üldhumanitaarsete ainete ja praktilise õppe ühendamisse, kus näiteks teatriajalugu ja draamakirjandus saavad avalduda praktilis-uurimuslikus võtmes.

Mu teine ettepanek on läheneda lavastajaõppele lisaks oskuspõhisusele ka uurimuslikust küljest. Oma magistritöös nimetan sellist lähenemist laboratoorseks13, pidades selle all silmas erinevate teatrivormide ja -stiilide praktilis-uurivat, hiljem ka võrdlevat käsitlust paralleelselt teoreetilis-ajaloolise käsitlusega. Lavastajatudengil on oluline katsetada, kopeerida ja sünteesida erinevaid teatrivorme ja -stiile — antiigist ja keskaegsetest miraaklitest kuni psühholoogilise teatri või tänapäevaste visuaalteatri vormideni. Eesmärgiks on jõuda nähtuse põhjuste, väljendusvahendite või muude fookuses olevate probleemide juurde, kuid mitte enam loengu, vaid loovpraktiliste ülesannete kaudu. See võib tähendada Aristophanese käsitlemisel tema teoste osalist lavastamist, improvisatoorsest teatrist kõneldes selle formaadiga tegelemist praktikute juures, Hommikteatrist, Robert Wilsonist või Rimini Protokollist rääkides nende stiili matkimist või sünteesi. Sarnaselt saab käsitleda abstraktsemaid teemasid, nagu narratiiv, sündmus või eesti nüüdiskunst. Töö saab toimuda nii individuaalselt kui ühistegevusena, nii koolis kui mujal, kuhu on kaasatud kursusekaaslased, näitlejad jt loovpraktikud. Praktilisele koostööle peaks eelnema töökeele, vastastikuste ootuste ja -võimaluste ühtlustamine. Kõige selle juures ei pea eesmärgiks olema pidev õppelavastuste väljatoomine, vaid piisab nädalastest avatud tundidest või muudest vahekokkuvõtetest.

Mudelis on tähtis osa pedagoogilise funktsiooniga lavastajatöö õppejõul või mentoril, kelle ülesandeks on üliõpilase praktiliste ja teoreetiliste teadmiste arendamine, tagasisidestamine ja üliõpilase individuaalse arengu seisukohalt relevantsete ülesannete püstitamine. Usun, et tegemist saab olla väga rikastava koostööga nii õppejõule kui üliõpilasele.

Viimasena tahan esile tuua kolm omavahel seotud mõtet. Teatrikoolis tegeldakse inimeseks olemise analüüsi ja selle väljendamisega, mida käsitletakse enamasti kaudse kultuuriloolise sisendi ja piiratud psühholoogilise sõnavara kaudu. Näeksin teatrikunsti õppekavades hea meelega ka loodusteaduslikku inimesekäsitlust, et otseste teadmiste varal nii enda kui oma erialase töö rikastamiseks ja mitmekesistamiseks vajalikke kontseptsioone tundma õppida. Usun, et käitumisteaduse käsitlemine õppes loob soodsa pinnase tulevasteks tugevateks psühholoogilisteks rollideks ja lavastusteks. Teiseks peab aina enam arvestama vabakutselise maailmaga, kus lisaks kunstilisele poolele on olulisel kohal administratiivne võimekus. See tähendab projektijuhtimise oskusi, ettevõtlikkust, iseenda brändimist jpm. Näen õppe osalist kooliseinte vahelt välja viimist ning tihedamat koostööd era- ja avaliku sektoriga. Inkubatsioon on oluline, kuid ainult teatud ajani. Kolmandaks peab üliõpilane kooli lõpetades vaimselt ja füüsiliselt terveks jääma.

Tagasi artikli alguse juurde tulles võib nentida, et Jaak Alliku hüpoteesil on tõsine põhi all ja mingisugust spetsiifilist lavastajaõpet Eesti ei ole. Lavastajaid on õpetatud kaudsel ja intuitiivsel moel, eeldades, et seda ametit niikuinii õpetada ei saa. Mina olen vastupidisel seisukohal ja leian, et lavastajaõppe reformimiseks tuleb sellisest mõtteviisist loobuda, nagu ka sellest, et õppe sisuliseks aluseks on näitlejaõpe ja et lavastajat tuleks võtta kui üksildase uitaja võrdkuju. Usun, et viies lavastajaõppe oskuspõhisele, kollektiivsele, uurimuslikule ja veelgi kogemuslikumale pinnale, on tulemuseks originaalsem ja tänapäevasem teater ning enesekindlam ja efektiivsem lavastaja.

Käesoleva mudeli ja mõtetega ei pretendeeri ma lõplikule tõele ega nõua oma ideede rakendamist, vaid soovin, et tekiks avalik arutelu. Ma ei nõustu teatrikoolide senise, intuitiivse ja suletud õppekavade arendamise praktikaga, vaid soovin, et teatrihariduse arendamine toimuks laiemal ühiskondlikul baasil, kus kaasatakse teemaga kas otsesemalt või kaudsemalt tegelevaid spetsialiste, erialaliite jt osapooli. Tuulutame ja klopime neid vanu riideid, viskame mittevajaliku minema ja hangime uued; vahest vajab riidekappki väljavahetamist. Mina igatahes olen valmis käed külge lööma.

 

 

LENNART PEEP (sünd. 23. VI 1984) õppis Tartu Ülikoolis teatriteadust (2002–2006), 2015. aastal lõpetas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja ja harrastusteatrite juhi erialal ning 2019. aastal kaitses Tartu Ülikoolis magistritöö "Eesti kaasaegne lavastajaõpe", millel põhineb ka käesolev artikkel. Ta on olnud Tartus kooliteatrite ja näiteringide juhendaja, aastatel 2007–2011 Noorte Teatritehase juht, alates 2013. aastast lavastaja teatris Must Kast.

 

Viited:

1 Jaak Allik 2016. Lavastajaõppest "Tasujate" näitel. — Sirp, 16. XII.

2 Lennart Peep 2019. Eesti kaasaegne lavastajaõpe. Magistritöö, juhendaja Luule Epner. Tartu Ülikool, lk 37.

3 Samas.

4 Intervjuu Kaarin Raidiga. Lavastajaraamat I, koostaja Ingo Normet. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia kõrgem lavakunstikool, Eesti Teatriliit.

5 Anneli Saro 2010. Eesti teatrisüsteemi dünaamika. Interaktsioonid. Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut,
lk 17.

6 Anneli Saro 2016. Lavastajapositsiooni muutumine Eesti sõnateatris 20. ja 21. sajandi vahetusel. — Vaateid Eesti nüüdisteatrile. Toimetaja Luule Epner. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 144–161.

7 Lavastajaraamat I 2001 ja Lavastajaraamat II 2013. Koostanud Ingo Normet. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia kõrgem lavakunstikool, Eesti Teatriliit.

8 Ingo Normet 2010. Intervjuu Ingo Normetiga. — Lavakooliraamat 1: 16 inter­vjuud lavakunstikooli õpetajatega. Toimetaja Reet Neimar. Tallinn: Eesti Teatriliit,
lk 585.

9 Anneli Saro 2016. Lavastajapositsiooni muutumine Eesti sõnateatris 20. ja 21. sajandi vahetusel, lk 152.

10 Vt Avra Sidiropoulou 2019. Directions for directing. New York, London: Rout­ledge.

11 Māra Ķimele, Elmārs Seņkovs 2018. Uus lähenemine näitlejaõppele Läti Kultuuriakadeemias. Teatripedagoogika muutuvas maailmas. E-õpik teatrikõrgkoolide üliõpilastele. EMTA lavakunstikool, lk 41–44.

12 Judith Weston 2017. Töö näitlejaga. Tõlkija Anu Lamp. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

13 Lennart Peep 2019. Eesti kaasaegne lavastajaõpe, lk 51.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: