Tõnu Kaljuste: kätega vehkimine on küll koorijuhi tunnus, kuid see pole ainus tee
Dirigent Tõnu Kaljuste rääkis saates "Luukamber" erialalisest järelkasvust, noorte töölesaamise võimalustest pärast ülikooli, eluaegsest huvist õppimise vastu ja laulupeoga seonduvast.
Tõnu Kaljuste on aastaid olnud Eesti värvikam ja olulisim dirigent, arvamusliider, teerajaja ning staar rahvusvahelisel areenil. Kaljuste suurt loomingulist haaret on kiitnud ühteaegu nii publik kui kriitikud. Vaimukate kavade looja ja väsimatu muusikakunsti ülistajana on Kaljuste kui muusikaelu üks heledamaid majakaid. Ta on algatanud lugematul arvul ettevõtmisi ja loonud teatri Nargen Opera. Kümnendat õppeaastat on Tõnu Kaljuste vedamas muusikaülikoolis noorte koorijuhtide ja orkestrijuhtide õppimist.
Eesti koorijuhtide liit on tegutsenud rohkem kui 15 aastat. Liidu juhi Heli Jürgensoni eestkõnelemisel on viimasel paaril aastal hakanud kostma aina teravamad väljaütlemised koorijuhtide palgasüsteemi osas ja 2019. sügisel avalikustatud kultuuriministeeriumi tellitud uuringutulemuste kohaselt on laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhid väga hapras seisus – silmas peetakse nende ebapiisavat rahastamist, samuti ebamääraseid lepinguid ja sotsiaalseid garantiisid. Kas asja on hakatud ajama õigest otsast?
Siinkohal pean ütlema, et ma pole siinsete ametiühingute tegevusega kursis, kuid tajun välismaal olles nende asjalikumat mõju elu igas sfääris. Füüsikaõpetajatel, kirjandusõpetajatel ja muusikaõpetajatel pole olemas ju erinevaid õigusi. Ma loodan, et lahendus saabub just suurt pilti silmas pidades.
Tegelikult puudutab palgaprobleem väga suurt osa muusikuid. Kas muusikud peaksid läbi oma esindajate rohkem endast märku andma?
Eks ikka. Kuidagi peavad inimesed oma õiguste eest võitlema. Maailma kogemus on tugevad ametiühingud. Põhjamaades on see nii kujunenud.
Millised organisatsioonid Eestis peaksid muusikute õiguste eest seisma?
Toonitan veel, et ma pole selle ala spetsialist, kuid tundub, et ametiühingud koostöös muusikanõukogu ja koorijuhtide liiduga peaks ühe laua taga olema. Olid ajad, kui keegi suur isiksus helistas suurele poliitikule ja muutus sai teoks. Hirvo Surva ütles, et peaminister kutsus teda enda juurde ja oli antud teemast huvitatud. Ehk laheneb see hoopis niipidi. Isiklikult usun, et asi leiab lahenduse.
Koorijuhtide palgaküsimuse teemapüstituse üks argumente on, et noori tuleb aina vähem koorijuhtimise erialale kõrgharidust omandama ning et sellega seotakse ohtu ka laulupidude edaspidine toimumine. Kas see vastab tõele, et koorijuhtimise erialasse tuleb aina vähem õppijaid?
Seda tendentsi tajun Otsa-koolis. Ülejäänud – Elleri kool ja muusikakeskkool on küllalt stabiilsed. Kõrghariduse omandamine ja laulupeod on omavahel seotud kaudselt. Laulupeo repertuaar pole nii raske, et seda peaks kohapeal juhendama kõrgharidusega spetsialist. Olulisem on laulupeo üldjuhtidelt tulev metoodika, kuidas antakse edasi näpunäiteid õppimisprotsessis. Luuakse ju universaalset tõlgendust muusikale, milles pole suurt kohta isikupärasteks tõlgendusteks. Teiselt poolt, mida parem muusikaline haare, seda kergem on oma tööd teha. Ka õpetaja Arno tüüpi viiuliga ja hästi klaverit valdav muusik võib jõuda selles töös hea tulemuseni. Kätega vehkimine on küll koorijuhi tunnus, kuid see pole ainus tee.
Kui suur osa tänastest tudengitest on teiste riikide kodanikud?
Kolmandik kuni pooled, oleneb aastast.
***
Kaljuste rääkis saates "Luukamber" veel sellest, mis kasu saab Eesti riik, kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia lõpetajate hulgas on välistudengid, kes siit pärast õpinguid lahkuvad. Tema sõnul jäävad nad meie muusika saadikuteks laias maailmas. Välistudengite olemasolu rikastavat ka kodumaiste muusikatudengite repertuaaripagasit.
Repertuaar on saates kõne all mitmest perspektiivist: millist repertuaari ja kellega tudengid ülikoolipraktikas läbivad, kui suur osakaal on rahvusromantilisel koorimuusikal ja nüüdismuusikal muu muusika kõrval ja millised on noorte kokkupuuted harrastuskooridega, arutles ta.
Kaljuste peab loomulikuks, et koorijuhtimise ja orkestrijuhtimise vahel ei ole väga suurt barjääri, pigem püüab ta nende kahe instrumendi tundmaõpetamisel luua nendevahelist silda.
"Muusika tunnetus on universaalne. Tänapäeva puhkpillimängijad on nii universaalsed, et võivad mängida sümfooniaorkestris ja bigbändis ilma, et sooritaks stilistilisi apse. 16-aastane pianist võib mängida tänapäeval veatult Tšaikovski klaverikontserti. Sellises maailmas me ei saa rääkida tudengile tõsimeeli, et Cyrillus Kreegi koorilaule on väga raske omandada." kinnitas ta.
Muusikaakadeemia lõpetajatele on aga Kaljuste sõnul avali terve maailm. "Teadagi, tänapäeval ei suunata enam tööle. Inimene võib minna tööle Euroopa liidus igale poole. Nagu eesti arstid töötavad Soomes, nii on seal ka muusikaõpetajaid-koorjuhte. Küsige neilt, miks neil seal meeldib. Aimatav vastus on – selgus tööandjaga," nentis ta ning lisas, et maale elama ja tööle asumine on kindlasti perspektiivikas, kui inimestele on loodud töökohad. "Inimene läheb sinna, kus tal on tööd."
Samuti rääkisid Rookäär ja Kaljuste saates sellest, kuidas on üldhariduskoolide muusikatunnid seotud Eesti muusikaelu ja koorilaulukultuuriga, kas muusikalisi tüvitekste peab tõlgendama sarnaselt poole sajandi taguse ajaga, kas igal õhtul sünnib kontserdisaalis ime, millal dirigent enam juurde ei õpi ja ka millist muusikat sobib laulda laulupeol.
Kaljuste sõnul on igasugune laulupeo-eelne repertuaari asjus purelemine mõttetu, kui asi on kunstilise juhi otsustatud, tehtagu pidu ära rõõmuga.
"Tuleb uus pidu, on seal jälle teistsugused laulud."
Siiski pole tema sõnul suured massid just kõige õigem koht, kelle peal eksperimenteerida esiettekannetega, kuid muusikalise kirjaoskuse kasvades kasvab tema sõnul lauljatel ka isu krõbedama repertuaari järele. "Kui oskad lugeda, siis ühel hetkel ajalehest ei piisa, tahad ka raamatut," ütles ta.
Laulupeo tumedamaid varjundeid üles lugedes nimetab Kaljuste liigset dirigendikesksust, aga ka üleüldist püüdlust laulupeoga lahendada kõiki ühiskonna probleeme alates haridusest kuni integratsioonini.
"Eesti pidu ei pruugiks seostada integreerumise ja muude poliitiliste teemadega. Selle tarvis võiks olla üldlaulupidude vahel teisi formaate. Olen paaril korral teinud laulupeosarnaseid üritusi, esimene oli "Laulusild", kui laulukaare all oli suur rahvusvaheline ühendkoor, kes laulis mitmes keeles. Siinsetel venelastel oleks tore olla kohal mõlemal," nentis ta.
Olla eesti kultuuris, õppida ja lauda eesti keeles ning rahvusvahelises formaadis laulda vene ja teiste rahvaste muusikat – mõlemad täiendavad üksteist, leiab ta. "Ka Üheslaulmine, milles laulsime 100 minutit EV100 raames, pakuks laiemaid üheslaulmise võimalusi. Miks klammerduda vaid ühte formaati?" sõnas Kaljuste.
Vastuargument on, et need teised üritused vähendavad suure laulupeo tähtsust, tõdes ta. "Mina arvan vastupidi, teised formaadid vaid suurendavad, arendavad ja rikastavad siinset suurt laulupidu."
Laulupeoseadusel põgusalt peatudes Kaljuste selle vajalikkuses kindel ei olnud, küll aga selles, et Eesti laulupeol tuleks laulda eesti keeles – selles on ta täiesti kindel.
Toimetaja: Marge-Ly Rookäär, Merit Maarits
Allikas: Klassikaraadio