Arvustus. Jüri Reinvere "Minona" edukas ettekanne Saksamaal
Jüri Reinvere süvapsühholoogiline uudisooper "Minona" võeti 25. jaanuaril Regensburgi teatris Saksamaal vastu suure elevusega. Esietendust saatis suur meediatähelepanu, kohal olid Saksamaa suurimad ajalehed, ringhäälingute esindajad ning mitmete teiste maade meedia Šveitsist ja Austriast Rootsini, kirjutab Ia Remmel oma ülevaates.
Üks Saksamaa kõige mõjukamaid festivalijuhte kommenteeris ettekandejärgselt: "Beethoveni aasta algas tegelikult selle teosega." Ooperit oli tulnud vaatama ka Saksamaa kuulsaim festivalijuht, ikoonilise Bayreuthi Wagneri festivali direktor Katharina Wagner.
Beethoveniga käib kaasas lugu tema nn surematust armastatust, mille üle on palju oletusi tehtud. Viimaste aastakümnete uurimused on jõudnud aga 99 protsendi kindluseni, et see surematu armastatu, Beethoveni elu tähtsaim naine oli Ungari aadlist pärinev krahvinna Josephine von Brunswick. Minonat, tema tütart abielust baltisaksa paruni Christoph von Stackelbergiga ümbritseb salapära, Minonat on peetud Beethoveni tütreks.
Jüri Reinvere räägib sellest oma 7. jaanuaril Frankfurter Allgemeine Zeitungile antud intervjuus: "Mind on Beethoveni surematu armastatu teema alati lummanud. See on nagu leitmotiiv, mis tema loomingus ikka ja jälle ilmub. Süvenesin teemasse ja lugesin sellest kõike võimalikku. Tutvusin ka Harry Goldschmidti raamatuga "Surematust armastatust", mis toob välja Josephine Brunswick-Stackelbergi olulisuse ja käsitleb ka Minona teemat. Goldschmidt tõestab lausa kriminoloogilise detailsusega, et Josephine oli Beethoveni armastuskirjade kõige tõenäolisem adressaat. [---] Algselt ei olnud Josephine sugugi oluline persoon Beethoveni-uurimustes. Kuid ta sai selleks, kui 50 aastat tagasi leiti Beethoveni 14 kirglikku armastuskirja temale. Josephine oli Beethoveni elu keskne naine, tema naiseideaal." Edasi räägib Jüri Reinvere intervjuus: "Aga siis avastasin ma, et ta oli olnud abielus mehega Eestist, minu kodumaalt, parun von Stackelbergiga." Jüri Reinvere käis ooperi loomise protsessi ajal Josephine-Minona-parun Stackelbergi jälgi otsimas ka Tartus arhiivides, vaatles nende elupaiku Tallinnas Suur-Kloostri tänaval ja Vääna mõisas.
Alates oma esimesest ooperist "Puhastus" on Reinvere kirjutanud oma ooperitele ise libretod, nii ka "Minonale". Geniaalsest heliloojast isa, kellega Minona kunagi ei kohtunud, on ooperis kohal pidevates kõnelustes ja vihjetes. Ooperi dramaturgias ja pikkades arendatud dialoogides on midagi lähedast Ingmar Bergmani filmide nii mõnigi kord valulistesse psühholoogilistesse sügavustesse jõudvate sisekõnelustega. Libreto tekstist jäi meelde nii mõnigi eriline mõte – Josephine ooperi algusstseenis Beethoveni kohta ütlemas: "Sest kõik, mis ma elus otsinud olen, on tema muusikas ja temas" või kui Leonore lausub vanale Minonale: "Kas sa ei tunne, kuidas muusika ületab kõik, mis väikeseks ja haigeks teeb?"
Eespool mainitud dialoogid on väga sobivad ooperi psühholoogiliselt intensiivse sisu edasi andmiseks. Printsiibilt on siin sarnasust sellega, kuidas kasutas Richard Strauss dialoogi oma hilistes ooperites. Ooperi alguse suur kahekõne toimub Josephine von Brunswicki ja tema lähisugulase vahel. Kõne all on suhe Beethoveniga, võimalik rasedus ning siseheitlused tulevikule vaadates. Ooperis on mõjusaid grupistseene: pildis, kus tegevus toimub Revalis parun Stackelbergi majas, kus paruni ja tema tütarde Minona ja Marie vahelistesse kõnelustesse sekundeerivad tegelaskujud Stackelbergi koolist, allaheitlikud usufanaatikud. Parun von Stackelberg, Pestalozzi õpetuse järgija, asutas Eestisse rahvakooliõpetajate seminari, pühapäeva- ja vaeslastekoole, kuid oli iseloomult raskemeelne ja vägivaldne (on säilinud kohtudokumendid õpilaste vägivaldse kohtlemise kohta). Ooperi üks jubedamaid stseene on see, kus beethovenlikult allaheitmatu tütar Minona murtakse ihunuhtlusega ja ta väändub Stackelbergi psühholoogilise terrori, ususunni ja füüsilise karistuse all.
Ooperi II vaatuse peaosaline on Minona vanas eas, kus avaneb sügavuti tema piinatud karakter. Minona elu teine pool oma emapoolsete sugulaste juures, hiljem seltsidaamina Viinis möödus rahulikumalt kui dramaatiline lapsepõlv Tallinnas. Sellegipoolest ei ole ta suutnud ennast leida ning küsib miks on ta siia ilma sündinud. Tema elu mõistatus, mis kajastub ka talle antud nimes Minona – kuhu on tagurpidi lugedes peidetud sõna Anonym – jääbki lahenduseta, anonüümseks. Vana Minona realistlikule dialoogile oma sugulase krahv Telekiga järgneb üks ooperi võtmestseene, solistide ansambel, kus Reinvere kasutab hetkeks tsitaati Beethoveni ooperist "Fidelio", kvartetti "Mir ist so wunderbar". Reaalne tegevus kandub edasi irreaalsusesse, kus Minona jätkab kõnelust "Fidelio" ühe peategelase, Leonorega, kes on kui valguskuju, ideaal-Josephine. Neis teises reaalsuses peetud kõnelustes otsib Minona oma elu mõtet, lunastust, mingitki võimalust rõõmule. Igapäevaelu groteskset madalust toob sisse kõrvaltegelaste paar, lavastuses lahendatud commedia dell'arte' tegelastena, kes jahivad Beethoveni kirju, et need Ameerikas maha müüa.
Ooperi oluline võtmemotiiv ongi tsitaat "Fideliost", mis ilmub ooperis kolmel korral – I vaatuses Stackelbergi stseenis usufanaatikute koorilaulus, II vaatuses Leonore ilmumisega ning ooperi lõpul kui kogu tegevustik lastakse pöördlaval veelkord silme eest läbi ning Minona kaob olematusse.
See ooper vastandina "Puhastusele" ja "Peer Gyntile" ei keskendu tihedalt üksteisele järgnevatele dramaatilistele sündmustele, vaid puurib end pikkamööda läbi Minona psühholoogia erinevate kihtide. Tegelikuks võikski "Minonat" pidada ennekõike psühholoogiliseks ooperiks.
"Minona" on oma väljendusvahenditelt kammerlikum kui Reinvere eelmised ooperid, kuid ootamatult käib välja II vaatuses mitu võimsat kulminatsiooni. Helilooja pöörab jätkuvalt suurt tähelepanu solistipartiide vokaalsusele, pidades oluliseks nende head lauldavust. Meloodiakasutus ongi kaasaegses ooperis üks kõige keerukamaid valdkondi. Reinvere ooperites on see põhjalikult läbi töötatud ning vastavuses tegelaskujude erinevate psühholoogiliste seisunditega.
Esietenduse õhtul kuuldud arvamustes toodi esile Reinvere orkestratsioonioskust. Orkestripartii on mitmekesine ja paindlik, arvestab ideaalselt lavalise vokaaliga. Vaatused on omavahel kontrastis – orkester on I vaatuses kui õudustäratav psühhotriller, II vaatuses kammerlik ja õhuline.
Oma helikeelelt liigub Reinvere siin tonaalsuse ja atonaalsuse vahel, harmoonia baseerub vabalt konstrueeritud heliridadel, mis kuuldeliselt jätab uudselt tonaalse mulje.
Reinvere muusikale tüüpiliselt ei lange teose süžee ja muusika kulminatsioonid kokku. Näiteks saabub muusikaline kulminatsioon hetkel, mil vokaalpartiid vaikivad ning kulminatsiooni teeb orkester üksi, lavastuses keerleb kaleidoskoop Beethoveni, Josephine ja Minona piltidest ning "surematu armastatu" kirjadest. Süžeeline kulminatsioon saabub teose lõpus Minona viimases monoloogis, kus ta tunnistab, et tal pole kunagi õieti lastud elada.
Hendrik Mülleri lavastus järgib Saksamaal traditsioonilist nn režiiteatri põhimõtet, kus lavastaja loob algteose kõrvale oma paralleelteose. Lavastus ja lavakujundus liigub "Minonas" kusagil kaasaja ja XIX sajandi vahel. Läbiv võte on pidevalt laval viibiv kaameramees, kelle salvestusi nägi laval kohal oleval ekraanil reaalajas, nagu oleks seal paralleelselt jooksnud film. Lisatud oli detaile ja nüansse, näiteks vihjed natsivaadetega Beethoveni-pianistile Elly Neyle. Teatud dramaatilisi stseene oli võimendatud, nagu Minona karistamist parun Stackelbergi poolt või vana Minona hullumisele lähenevat hingelist kriisi, kui ta neelab purgitäied unetablette. Kuna ooperi algmaterjal on piisavalt tihe ja intensiivne, tegid need rohked lavastaja lisandid jälgimise raskemaks, oleks soovinud näha partituuri tõlgendust n-ö puhtamalt. Kuna aga tegu oli Saksa teatri tellimusega ning lavastus on suunatud eelkõige saksa publikule, siis olid need detailid neile kindlasti kõnekad.
Ooperi pearolliks kujunes vana Minona osa, mida esitas jõulise omapärase hääle ja väga heade näitlejaoskustega Rumeenia päritolu lauljatar Teodora Varga. Josephine vokaalselt keerukat rolli esitas heade võimetega Anna Pisareva ning parun Stackelbergi karakteerset osa Poola päritolu laulja Adam Kruzel. Kogu solistide koosseis lõi sellest väga keerukast uudisteosest lavaliselt selge, eredate karakteritega terviku.
Toimetaja: Merit Maarits