Arvustus. A Winged Victory For The Sullen peab oma jumalaks Debussy'd
Uus plaat
A Winged Victory For The Sullen
"The Undivided Five" (Ninja Tune)
7/10
A Winged Victory For The Sullen on ambientmuusika duo, mille liikmetest Dustin O'Halloran baseerub Berliinis ja Adam Wiltzie (tuntud 1990ndate ambientduost Stars Of The Lid) Brüsselis. Nende kolmas album "The Undivided Five" sai salvestatud suisa kaheksas Euroopa stuudios. Põhiread salvestasid duo liikmed eraldi stuudiotes, edasi sai peale tehtud orkestripille Budapestis, klaverit ühes Itaalia metsastuudios ja pealiskihtide lisamise odüsseia jõudis omadega isegi Ben Frosti stuudiosse Reykjavikis. Seega üsna Euroopa-ülene salvestusprotsess.
Tulemuseks on üheksa palaga plaat, kus tähtsal kohal klaver, modulaarsüntesaatorid ja keelpillid. Oluliseks mõjutajaks peetakse Claude Debussy loomingut, kelle muusikud on avapala tiitlis humoorikalt jumala staatusesse ülendatud. See kümneminutine avapala on AVVFTS jaoks nende käesolevate loominguliste ambitsioonide visiitkaart. Lihtsalt algav klaveripala kasvab millekski suurejoonelisemaks mitte ainult lisapillide tekstuaalse sisenemise kaudu, vaid ka nende partiide mõjuga loo harmoonilisele kliimale. Klaver, sündid ja keelpillid eraldi oleks justkui kolm eraldi ambientkompositsiooni, aga nende koosmõju on peenelt välja timmitud.
"Sullen Sonata" jällegi põimib peeneks ja kõhedakõlaliseks kangaks süntesaatorid ja keelpillid. Pärast miniatuurset klaveripala "The Haunted Victorian Pencil" tõusevad esiplaanile taas keelpillid loos "The Slow Descent Has Begun". Terve materjal on valdavalt ühes meeleolus, üsna melanhoolne ja igavikulistel teemadel mõtisklev. Esile tõusevad albumi teises pooles kohatised müraelemendid palas "Adios Florida" ja keskmisest analoogsündilikum instrumenteering loos "The Rhythm Of A Dividing Pair". Isegi kui siinne nüüdisklassika ja ambiendi sulam taandub kohati tapeediks, on "The Undivided Five" siiski päris korralik album, kui leidub päevas see tunnike istuda maha ja mõtiskleda tõsisematel teemadel.
Toimetaja: Laura Pärnpuu