Vaapo Vaher. Feministlikud kohtumõistjad on mind aeg-ajalt meesšovinistiks kuulutanud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vaapo Vaheri uue raamatu esitlus.
Vaapo Vaheri uue raamatu esitlus. Autor/allikas: Juhan Hepner/ERR

Toomas Haug vestleb Loomingus Vaapo Vaheriga tema 75. sünnipäeva puhul.

TOOMAS HAUG: Sul on ühe mehe kohta, kes juhtumisi 75 täis saab, parajalt soliidne avaldamisnimekiri: kolm mahukat artiklikogu eesti, aga ka vene kirjanduse teemadel, lopsakas kirjanikumonograafia Ardi Liivesest ja tema ajast, sinu kiindumusi peegeldavad raamatud vene kinost ja eesti jalgpallist, millele äsja lisandus kaheköiteline "Hiiumaa kirjanduse lugu", uurimuste kogu, mida hakatakse kahtlemata sinu peateoseks pidama. Aga ma ei tahaks praegu juttu teha neist raamatuist, mis on ilmunud ajavahemikus 2002—2019 ja veel üsna elavalt meie silma ees, vaid alustaksin hoopis hämarajast. Hakkasin mõtlema, millal sinu olemasolu esimest korda minuni jõudis. Meenub rongisõit. Sõidan koos oma diplomitöö juhendaja Mart Mägraga Tartust Tallinna. Tuleme vist Kreutzwaldi päevadelt. Aasta võib olla 1977. Mina olen veel elevil, aga Mäger on juba süvenenud, loeb kellegi Vaapo Vaheri luulekogu käsikirja. Vahepeal noogutab, siis jälle vangutab pead. Kuigi see käsikiri raamatuna ei ilmunud, oled sa ometi Hiiumaa luule antoloogias kindlalt esindatud. Ja minu onu, kes oli rahvalikku laadi laulutegija, on sinu hiiukeelsetele luuletustele viise kirjutanud. Ehk kergitaksid natuke loori oma kirjandusliku alguse kohalt.
 
VAAPO VAHER: Jaa. Seitsmekümnendail pürgisin ma pisut luulesse. Avaldasin siin-seal. Ka Looming trükkis minult miskil ajal luuletsükli, mille olin kirjutanud "geomeetrilise Barbaruse" vaimus. Need luuletused pani meie toonane staartõlkija Svetlan Semenenko ka vene keelde ümber, mäletan, ta käis minult lisa küsimas, tõlked ilmusid venekeelses ajakirjas Tallinn. Jaak Jõerüüt ja Vello Pilt seadsid kokku antoloogia "Noori autoreid"  77, kõvakaanelise kollase raamatu, Jüri Kaarma ilmekas kujunduses. Sinna mahtus oma veerandsada autorit, minust tsipa vanemaid, minuealisi ja hulk nooremaid: Rein Põder, Kalev Kesküla, Mihkel Mutt, Linnar Priimägi, Priidu Beier, Rein Raud jt. Mina siis samuti.
 
 
Katsetasin tollal luuletada mitmes laadis, naiivsest romantismist kuni vaheda sürrini. Arno Oja kirjutas Sirbis ja Vasaras, et mul oleks juba aeg värsikogu trükki anda. Koostasin paar üsna erinevat käsikirja. Ühel puhul oli kirjastuse sisearvustajaks tõepoolest Mart Mäger. Minu mäletamist mööda püsis ta oma arvamises heatahtlik, suunas vist mind üht-teist välja vahetama, täiendusi leidma.
Teisel korral tegi siseretsensiooni Andres Langemets. Andres küsis kaaskirjas minult ausalt ja otsekoheselt, kas ma ikka ihkan avalikkuse ette ilmuda keskpärase koguga. See lõi aju klaariks. Pealegi, sel ajal kahtlesin juba ka ise oma luulelises suuruses. Ühest küljest ma justkui enam-vähem "oskasin" luuletada, teisalt seda jumalikku sütitavat sädet, mis masse joovastaks, polnud ega tulnud.
 
Veidi aega tegelesin tarbeluulega. Rõõmsas ja innustunud koostöös Valter Ojakääru ja Ardi Liivesega valmis kaks operetti. Minult olid laulusõnad, aariate, duettide, tertsettide tekstid. Esimene lugu läks lustiga Estonias, teine Vanemuises, Tartus oli lavastajaks Peeter Volkonski.
 
Sattusin, jah, ühistöösse ka sinu onu helilooja Arved Haugiga. Kirjutasime kahasse paar hiiumurdelist laulumängu, või nagu siis ise nimetasime, külamuusikali, mida aegade kestel on lavastatud nii Hiiu- kui Saaremaal ja neid on hoogsalt käidud näitamas ka mööda mandrit. Saarlased käisid etendusega isegi Lätimaal Liepājas. Klappisime Haugiga hästi ja sest ajast on mu mällu settinud mõni ere hetk. Mäletan üht võrratut suvist ööhakku, mil tulime Arvediga Kärdla kultuurimajast proovilt, patseerisime mööda inimtühja sumedat sirelitest lõhnavat ja ööbikutest rõkkavat linnakest, meil oli väike taskupudel konjakit, millest vahel pisut rüüpasime, maailm näis nii täiuslik, et polnud tahtmist kõnelda ei muusikast ega luulest.
 
Aga Haug viisistas ka minu hiiukeelset originaalluulet, mida vahepeal nostalgiliselt harrastasin. Neid värsse on hiljem korduvalt trükitud, hiidlased võtsid salmid hoobilt omaks, etlevad ja avaldavad neid tänapäevani ja küllap see ongi too napp panus, mis minu kunagisest luuletamisest siia ilma mingiks ajaks jääb.
 
Hiiumaast kõneldes pean täpsustama, et ega ma täishiidlane pole. Sünnipaigaks sai mulle hoopis Tallinn. Varased aastad möödusid Pelgulinnas Taime tänava raudteekolinas. Vilistavate ja pahisevate vedurite vahetpidamatu manööverdamine ja vagunite kolksatused ei vaibunud ööl ega päeval. Mu ema oli põlishiidlane, entusiastidest sugupuu-uurijad on jõudnud ta isapoolseid hiiumaiseid eellasi uurides ligikaudu kolmesaja aasta sügavusse. Saksa aegu oli ema mandrile kolinud, mind aga sõidutati juba sülelapsena suviti saarele helde-lahke vanaema hoole alla. Seal ei suutnud ma esimestel öödel suikuda, takistas harjumatu, kummastavalt püsiv vaikus. Sügiseti oli jälle teistpidi, Tallinnasse naasnult ei lasknud mind esimestel öödel uinuda vahepeal juba ununeda jõudnud kilin-kolin. Nii kujunes väikelapse tajus Tallinnast väsitav mürapaik ja Hiiumaast kestev rahukoht.
 
Esimesed kaks klassi haridust sain Ristiku tänava koolist. See oli Herbert Johansoni suurejoonelise väärikusega kavandatud hoone. Esinduslik trepp koos dekoratiivsete kõrgete kivipallidega äratas majja sisenedes aukartust. Kodused elamistingimused olid meil toona aga rusuvad, pesitsesime keldrikorteris, aknast vaadates jäi silmakõrgusele paeplaatidega kaetud kõnnitee, kust võis näha vaid möödujate jalgu. Kiviseinad õhkasid niiskust ja suurte sügisvihmade aegu kippus vesi korterisse tungima. Adusin selgelt, et ema hing igatses tagasi saarele, ent järske elumuutusi polnud võimalik teha.
 
Kuni saatus ise sooritas helde teo. Ühel päeval koolist koju jõudes nägin köögis istuvat ema, kes oli iseäralikult elevil. Ühes näpus oli tal ajaleht, teises toonane riigilaenu obligatsioon. Sain käsu ajalehes trükitud tabelist teatud numb­reid ette lugeda, ema võrdles neid obligatsioonil olevaiga. Ilmnes, et olime loosimisel võitnud 25 000 rubla. Perekond võttis vastu otsuse sõita Hiiumaale ja ehitada Kärdlasse võiduraha eest maja. Nõnda sündiski. Kolmandasse klassi läksin juba Kärdla Keskkooli.
 
Ei, Kärdlast ma intellektuaalseid vene-impulsse ei ammutanud. Ehkki minu sinna asumisel püsis saarel hulgaliselt Vene väge, muidugi piirivalvureid, aga ka maa- ja mereväeüksusi, mäletan, et vahel, manöövrite aegu ragisesid Kärdla tänavatel tankid. Asfaltkatet toona Hiiumaal veel ei tuntud ja meie, poisikesed, lidusime tänavakruusal käratsedes raskete masinate kõrval.
 
Vabaduse ja Allika tänavale püstitati toona ohvitseride tarvis hulk näotuid elamuid, Kärdlasse moodustati vene õppekeelega kool, linnaväljakul tegutses sõjaväekaubastu pudupood, mis teenindas ka tsiviilrahvast. Kärdla lähistele rajati maaväele omaette kinnine linnaosa, mida hiidlased kutsusid Polguks. Minul õnnestus sel linnarahvale suletud territooriumil ükskord tervelt kaks tundi viibida. Nimelt oli mul noorukina ohjeldamatu lugemise ja kirjutamise kõrval veel üks harrastus, mis mind ka hiljem varjuna on saatnud — jalgpall. Vist juba viieteistkümnesena haarati mind Kärdla linnameeskonda. Vene sõjaväelastel oli samuti formeerunud oma esinduskoosseis, kes otsis võistluspartnereid. Kutsuti siis Kärdla "Jõud" sõdurite "Dünamoga" mängima, neil oli Polgus täismõõdus vutiväljak. Mänguliselt saime militaaridega enam-vähem hakkama, ent üks sündmus kippus asjalugu teravaks ajama. Meie vasakkaitsja sõitis mänguhoos nende ründajale üsna jõhkralt sisse, tagajärjeks vastase sääreluu murd. Siis tükkisid venelased meiega muidugi rinnutsi kokku, rusikad õigustatult rullis ja "matid" lendasid. Kiirelt leiti kanderaam, kohale vuras punaristiline auto. Õnneks juhtumit poliitiliseks ei puhutud.
 
Kuuekümnendate hakul, kui vägesid välja tõmmati, jäid Polgu majad Kärdla linna alla ja aastal 1965 sai suurde administratiivhoonesse toimetuseruumid kohalik ajaleht Nõukogude Hiiumaa. Seitsmekümnendate keskel oli mul au selles lehes ja hoones paar aastakest keeletoimetajana ametis olla. Kõledad kivist koridorid ja kabinetid, kõrged lubjatud laed. Lehe toimetaja oli Kaljo Ilus (1926—2008), kirjanik Väino Ilusa vanem vend. Leebeloomuline, vaikse olekuga kirjandushuviline mees, kelle enam-vähem juusteta kiilaspea ka väikese alkoholiannuse puhul otsemaid reetlikult roosaks lõi. Ta avaldas meelsasti mu värsikesi, iseäranis hea meelega hiiumurdelisi.
 
Kuuekümnendate keskpaiku lahkusin Hiiumaalt pikemaks ajaks ja kuskilt sealt tärkas tasahilju üha süvenev huvi vene kultuuri vastu. Võib-olla väljendus selles ka pisutine vastuhakk toona valitsenud Ameerika kirjanduse vaimustusele. Arusaadav, et stiili ja õhustiku poolest veetlesid mindki Hemingway, Fitzgerald, Faulkner ja need teised, aga nende mängud käisid kusagil kaugel, samal ajal mörises vene kultuuriline karu siinsamas kõrval. Meid mõjutanult ja mõjutavalt. Põlastus kommunistliku diktatuuri vastu ei tohtinuks tekitada halvakspanu naaberrahva kultuuriväärtuste suhtes. Vastuoksa, vene kirjandusse, iseäranis nõukogulaste poolt mahavaikitud ja keelatud sfääridesse süüvides võis leida pidepunkte ja vahetut tuge sovetivastasusele. Või pagemisvõimalust puhtasse esteetikasse. Haarav oli otsida vene kultuuri paljunäolisuse põhjusi. Deržavinil, Karamzinil ja Turgenevil olid teadaolevalt tatari juured, Lermontovi ja Balmonti eellased olid šoti päritolu. Vladislav Hodassevitš oli täispoolakas ja Afanassi Fet täissakslane. Jõuliselt tuksles vene kirjanduses juudi verd. Jne.
 
Kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alul tegime mõne kaaslasega kultuurilisi sööste Tallinnast Leningradi. Viie rubla eest rongi peale, küüslaugu- ja higihaisulises ühisvagunis hommikuks kohale. Päevad vanaraamatupoodides, näitustel, muuseumides. Ööbimine vaksali puupinkidel, häirivaks vaheseigaks dokumente kontrolliva miilitsa sundäratus. Mäletan üht madalakasvulist ja vuntsilist armeenlasest pagunikandjat, kes meid juba teades-tundes me und enam ei häirinud.
 
Tollest ajast on tänini mu raamaturiiuleil hulk althõlma või leti pealt lunastatud pehme- ja kõvakaanelisi köiteid. Aukohal on esimese saagina hangitud Konstantin Balmonti 1914. aastal ilmunud mahukas luuleraamat.
 
Võimalik, et Loomingus vedeles mu käsikiri Brjussovist, olen teda uurinud, kuid selgelt mäletan, et vene kirjanduse peentundja Rein Kruus tellis minult ajakirja tarvis kirjutise traagilise saatusega geniaalsest hullukesest Velimir Hlebnikovist, keda ma toona vaimustusega avastasin. Lugu sai kirja, kuid jäi ajatuulte kätte, Rein soovis ka mingeid täpsustusi ja muudatusi, lõpuks see töö avaldamata jäi.
 
Aga hiljem jõudis trükikirja hulganisti mu vene-käsitlusi nii ajakirjanduses kui ka raamatuis. Koostasin ja järelsõnastasin kogumiku Mihhail Bulgakovi meil toona tundmatuid jutustusi ja ta Stalini-näidendi "Batum". Panin kokku Anton Tšehhovi jutukogumikke ja lisasin analüüsivaid saatesõnu tänapäeva vaatevinklist nähtuna. Tšehhovi jutud olid juba varem eesti keelde ümber pandud, tõlkijateks Friedebert Tuglas, Väino Linask, Paul Viires, Madis Küla-Nurmik jt. Järelsõnas Mihhail Artsõbaševi romaanile "Naine", nagu ta seal seisis käsitlesin bulvarikirjandust XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Venemaal. Arvan, et mõnedki mu vene postmodernismi käsitlused mõjusid toonases ajas ja siinses keskkonnas teatud valgustuslikkusega, näiteks tekitas elevat järelkaja essee "Vene tee — tšudakist mudakiks", mis esiotsa ilmus 2000. aasta Loomingu oktoobrinumbris. Aga küllap ka kirjutis Editška Limonovist "Revolutsionäär Harkovi prügimäelt", mis jõudis kõigepealt 2003. aasta novembrikuu Loomingusse. Limonovi vastu tundis siis huvi ka Haljand Udam, kellega meie uudishimud vene asja vastu mõneti kattusid. Mäletan seika Udami lõpuaastatest, kohtusime põgusalt Viru tänava haku raamatupoes, Haljand oli tookord tülpinult pahur. "Pole ses kirjanduses midagi väärtuslikku", torises ta. "Kas nüüdses?" pärisin mina. "Ei nüüdses ega varasemas, kõik tühi sekeldamine, iseenda ja lugeja petmine." Ja liikus puhisedes edasi. See oli vist viimane kord, mil me kohtusime.
 
T. H.: Kirjandus on sind varakult sütitanud, ometi läksid õppima hoopis arhitektuuri ja näib, et su noores elus oli rahutu-otsisklev ajajärk, mille käigus jõudsid pidada nii teetöölise rasket kui ka puusepa õilsat ametit. Tähendab, see oli siis nn elukool?
 
V. V.: Olin noorelt, jah, tormakas ja spontaanne. Mulle ei meeldinud kuidagi kõiksugu institutsioonid, sealhulgas õppeasutused, kus kindel programm, suunitlus ja režiim. Korraks siiski proovisin. Küllap näis arhitektuur mulle esteetilise distsipliinina, ometi lämmatas massehitus toona juba vägevalt kunstilist mõtet. Ent tähtsamaid arhitekte tunti ikkagi veel nimepidi, loojaid osati kokku viia nende taiestega, kindlate ehitistega. Uus aeg on aga toonud anonüümsuse, nüüd valitsevad arhitektuuribürood. Ei saa ju personaalselt kellegi kraesse kirjutada neid tuimalt isikupäratuid "pilvelõhkujaid", mis nagu mustad sargad on otsapidi Tallinna südalinna püsti aetud. Roland Barthesi kinnismõte autori surmast on arhitektuuris tõepoolest realiseerunud. Kirjanduses, jumal tänatud, autor veel enam-vähem elab.
 
Tollal käisin ühel kursusel verinoore Vladislav Koržetsiga. Nüüdne muhe kalatark ja vaimukas luuletaja oli meie kursuse tõeline Toots, kelle silmad kiirgasid krutskihimust. Ta võetigi üleannetut jõmpsikat mängima Veljo Käsperi filmi "Viini postmark". Linateos oli tehtud Ardi Liivese menuka näidendi järgi. Mina tollal Liivest ligemalt ei tundnud, kuid hiljem viis saatus meid üsna tihedasti kokku ja pärast kirjaniku surma kirjutasin temast monograafia "Imelaps", kellest ei saanud geeniust, mis aastal 2007 raamatuna ilmus ja Kulka nominatsiooni sai.
 
Tollane õppeasutus, Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum, jäi mul muidugi pooleli ja edaspidi tunnistasin üksnes autodidaktlust. Pidasin ajutiselt siin-seal kõiksugu töölisameteid, korra sattusin koguni betoneerijaks kommunistliku töö brigaadi. Lasnamäel mürises siis ööpäev läbi koos muude tööstuskolakatega venekeelne raudbetoontoodete tehas. Mina olin brigaadis ainus eestlane. Aga ei olnud see mitmerahvuseline kollektiiv mehiselt elurõõmus, nagu filmides kujutati. Brigaadiliikmete omavahelistes suhetes peitus selja­tagust õelust, mis joomapäevadel lõi välja kaklustena. Ühe lääneukrainlasega sain siiski südamlikult läbi, ühiselamus näksisime koos talle kodust saadetud küüslauguga soolapekki ja võtsime viina vahele. Tema nimi oli Petro, ta kandis endas varjatud natsionalismi, tema südames õilmitses rahvuskangelasena Stepan Bandera.
 
Kevaded kiskusid mind rännurohkelt maale. Kes on lugenud Richard Rohu "Kuldseid päevi", too adub seda hingeseisu! Oo, kaunis-kallis Eestimaa! Korjasin kolhoosipõldudelt hobuvankrile kive, hing vaba ja joobunud lõokesed pea kohal üles-alla hõiskamas. Kohtasin kõiksugu rahvast. Kord sattusin põllutööle koos Mark Udamiga. Minu teada Margil orientalist Haljand Udamiga vähemasti lähisugulust ei olnud. Küll oli Margi vend aga vabadusvõitleja Erik Udam. Silma hakkas Margi pügatud harijuukselisus, ilmnes, et see oli sundsoeng, sest mees oli just vabanenud vanglast. Udami värsse oli mõnel korral avaldanud Looming ja luuletamist pidas ta tähtsaks. Saatus väntsutas Marki, ta oli Pedagoogilise Instituudi üliõpilasena plaanitsenud luua sõltumatut tudengiühingut ja saanud selle eest eksmati. Miskil ajahetkel oli ta püüdnud põgeneda Soome, kuid krabati Karjalas rongilt maha. Viina võttes võis muidu endasse süüviv mees muutuda talitsematult ägedaks, viimane vanglas istumine oligi selle tagajärg. Hiljem kohtasin teda veel paar korda Tallinnas, viimati ühel talvepäeval Mündi tänava vanaraamatupoe ees. Siirdusime sealt Ararati nimelisse püstijalabaari, kus ta konjakiklaasi taga kõneles, et oli abiellunud külakooliõpetajaga ja elab maal. Mark suri viiekümneseks saamata. Andres Vanapa korraldas Udami postuumse luulekogu "Pabermaja" ilmumise.
 
Saatus pakkus ka mulle toona mõndagi dramaatilist, millel siinkohal ei peatuks.
Vahepeal jõudsin jälle Hiiumaale ja kindlamini ametisse. Sain Kärdla raamatukokku bibliograafi koha. Seejärel järgnes paar aastakest Hiiumaa ajalehetoimetuses. Kuni elulaine paiskas taas Tallinnasse. Pisut ootamatult olin ühel päeval Õhtulehe korrespondent. See oli groteskne aeg. Aga üha enam hakkab tollane juhmus sarnanema praegu ümberringi toimuvaga. Mäletan, et Õhtulehes oli iganädalane rubriik, kus avaldati kainestusmajja kukkunute nimekirju. Rangelt jälgiti, et ajaleht tooks lugejani võrdse arvu venelasi ja eestlasi, ehkki tavaliselt olid kaineris uimerdajaist kaheksakümmend viis protsenti venekeelsed. Tegelik vahekord ei tohtinud avalikult kõlada. Kui erandlikult juhtus, et nädala kestel eestlasi kongi ei kukkunud, jäi ülevaade ära. Tänapäeva silmakirjalik poliitkorrektsus käib printsiibilt sama rada.
 
Õhtulehes sattusin kõigepealt tööstusosakonda, kus teistest kirjutajatest erines isepäine Kalle Mälberg. Hiljem emigreerus ta mingeid kanaleid mööda Austraaliasse. Peagi õnnestus mul tõmbuda linnamajandusosakonda, alustasin seal rubriiki "Arhitekt arvab", intervjueerisin tollaseid edumeelseid ehituskunstnikke Vilen Künnaput, Ain Padrikut, Toomas Reinu jt. Nõnda avanes mul võimalus enam-vähem irduda lehe rutiinsetest lollteemadest. Sekretariaadis joonestasid lehte kokku toona verinoored Priit Hõbemägi ja Urmas Arumäe. Õhtuti tegid nad Ajakirjandusmaja keldrikorrusel bändi. Nüüdseks on mõlemad ühiskonnas tuntud persoonid.
 
Ka järgmine töökoht jättis mind veel mõneks ajaks legendaarsesse Ajakirjandusmajja. Kaido Liiva kutsus mu ajakirja Pikker toimetusse.
Pärnu maantee äärses ajakirjanduslikus mesitarus sagis, paberilehed näpus, lõputu hulk ilmetuid kroonukirjutajaid, "Pikri rahvas" oli märksa teist vurhvi. Siin valitses teravmeelne tõrksus ja loomingulisus. Siin sain taas kokku Vladislav Koržetsiga. Ent ka teistes toimetustes oli sekka mõni väljapaistev isiksus. Jorisevahäälset Ruudi Rimmelit teadsin juba aastaid varem, ta oli Nooruses mu kirjakatseid avaldanud. Ruudi oli selgelt punameelne, ent opositsioonis parteiliste kipspeadega, seepärast teda vahel tsenseeriti ja kutsuti noomimiseks parteilisele olümposele. Ta ei kahelnud, et kirjandust tuleb ideoloogiliselt suunata, ent tema meelest tulnuks seda teha süümega, leninlikult. Ta arvas teadvat, kuidas kirjanduselu parteiline suunamine peaks käima T
. Ruudi silmis revolutsioon veel kestis ja Smolnõi ning Lenin olid talle pühamärgid. Ses permanentse revolutsiooni usus näis ta mulle varjatud trotskistina. Kord kinnitas ta mulle, et Peep Ilmet on andekas luuletaja, kuid veendumustelt valge ja asub seetõttu tema vastaskaevikus. Kui sõda ei tule, siis võivad nad Ilmetiga aga eesti kirjanduse eri otstes edasi kesta. Ruudi suitsiidne lõpp oli vastuoluline ja jäi mulle suuresti seletamatuks.
 
Hoopis teistmoodi nähtus oli ajakirjas Pioneer töötav Mart Helme. Temaga klappisime kohemaid, istusime esimese korruse kohvikus ja mõlgutasime mõtteid eestluse võimaluste üle. Mardil oli äsja ilmunud idamaiste mõjutustega luulekogu "Kolm korvi". Ta peatsetes lasteraamatutes väljendusid teemadena põlvkondade püsivus, etnose ajalooline missioon, perekondlike suhete koos­kõla, töötarvidus juba väiksest peale. Arvustasin ta jutukogu "Puhkus Lihavõttesaarel", mille peategelane oli kümneaastane Martin. Nüüdseks siis sama tuntud poliitik kui ta isagi.
 
Tollal kirjutasin ka ise üht-teist lastele, Mart avaldas mu lugusid Pioneeris. Mul valmis ka Hiiumaa-hõngulise lasteraamatu käsikiri "Tarmo, Hiiuvana ja Onu Vee", mille Eesti Raamat võttis 1991. aasta ilmumisplaani. Kunstnik Anneliis Aunapuu võluvad värvipildid olid ka juba olemas, nägin neid kirjastuses, kuid Eesti vabanemine lõi riikliku kirjastuse uppi ja plaanitu jäi tegelikkuseks saamata.
 
T. H.: 1990. aastatel töötasid muu hulgas ajalehe Eesti Aeg toimetuses. Minulgi on selle lehega nostalgilisi mälestusi, avaldasin seal mingeid idealistlikke mõlgutusi ja üldse oli ju aeg, kui praegune peavool ja poliitkorrektsus polnud välja kujunenud ja ajakirjandus oli veel metsik ja vaba.
 
V. V.: Eesti Aeg sündis Eesti Ekspressi alternatiivina. Suur osa toimetusest tuli Hans H. Luige diktaadi alt ära ja pani käima eraldi lehe. Vedajaiks olid Ivo Karlep ja Toomas Kümmel. Ma ei mäletagi, kes mind konkreetselt tööle kutsus, aga toimetuse koosseis oli värvikas. Mu heaks kolleegiks nii Eesti Ajas kui hiljem ajakirjas Luup sai välispoliitika spets Peeter Kaldre. Ka Virkko Lepassaluga, mitme paljastusraamatu autoriga tegime tööd mõlemas väljaandes. Eesti Aja karikaturistiks kujunes lopsakate poliitiliste pilapiltide autor Kuulo Vahter, temaga olime juba varem olnud kaaslased Pikris.
 
Eesti Aeg püsis ülla sirgeselgsusega rahvuslik-konservatiivsel rajal ja ihkas tõepoolest olla metsik ja vaba. Pisut paradoksaalsel kombel asus toimetus nõukogudeaegses Poliitharidusmajas. Mäletan seika, kus mind külastas töö asjus Mihkel Mutt, vestlesime kohvikus, kui äkitselt hakkas eemalt lauast kostma bravuurselt valjuhäälset, ent hingestatud kooslaulu: "Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled, me metsavennad oleme. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled, me metsavennad eestlased." Mutt vaatas ringi imestav-ehmunud pilgul. Muidugi polnud üheksakümnendate alul seesuguste laulude laulmine enam miski julgustükk, asi polnud selles, silmatorkavad olid lauljad ise! Eesti Aja juhtoinad koos külalistega: musta põõsashabemega Ivo Karlep, kelmikas-rõõmus Toomas Kümmel jt. Selles demonstratiivses etteastes oli rahvuslikku missioonikuulutust, sedasama soovi olla ajakirjanduslikult veel metsik ja aheldamatu.
 
T. H.: Erinevalt sinust olen mina üles kasvanud enam-vähem ühtlases keskkonnas raamaturiiulite vahel. Ometi olen kindel, et oled lugejana neelanud minust rohkem raamatuid ja olen oma silmaga veendunud, et sinu õige mitmesse tuppa jagunenud raamatukoguga ei ole mul mõtet konkureerida. Kuidas su raamatukogu on kujunenud, mida selles rohkem väärtuslikuks pead? Leningradi vanaraamatupoode ja Balmontit sa juba mainisid.
 
V. V.: Ma ei põe bibliomaaniat ega ole vist ka tüüpiline bibliofiil. Ma ei aja ekstra taga rariteete, esmatrükke, ei hinda raamatut ülearu selle ilmumisaasta järgi. Muidugi on ka minu raamaturiiulitel mõnda, mida võib pidada haruldusteks. Ent harulduse mõiste nihkub aja kestel. See, mis nõukogude aja surutuses näis ihaldusväärne, on praeguseks mitu korda ümber trükitud. Aga alati on rõõmuhetki. Kusagil seitsmekümnendail sain võimaluse osta ajakirja Eesti Kirjandus (mis teatavasti ilmus aastail 1906—1940) kõik aastakäigud, ka rariteetseks peetud esimesed numbrid. Ma ei mäleta küsitud hinda, aga kõrge see tol ajal minu jaoks oli ja mul tuli raha mitmest paigast kiiruga kokku laenata. Olin varemalt üksikuid Eesti Kirjanduse andeid lugenud, kuid nüüd alustasin otsast ja lugesin nädala jooksul ühe vurinaga kogu varamukuhja algusest lõpuni läbi. Mu raamatukogu on olnud minu ülikoolideks ja harinud mind väljaspool ideoloogiaid. Ja teeb seda tänagi, mil me ühiskond on ühest ideoloogilisest lõksust langemas teise. Raamatud on mu privaatne maailm, kuhu võin ümbritseva sõgeduse eest varjuda ja kust leian palsami igale ärritusele ja ärevusele.
 
Saatuse soovil on mõne mu sõbra siitilmast lahkumise järel sattunud osa nende kogutust minu raamaturiiuleile. Ardi Liivese surm jättis üht-teist raamatulist järele, jagasime seda ta kasupoeg Toivo Arnoveriga. Minu huvisfää­ri langes kõrge kuhil tsaari- ja eestiaegseid näidendeid, enamasti teatritegelase ja kirjastaja Taavet Mutsu entusiastlikus väljaandes. Külajandid, nalja- ja laulumängud, rahvatükid, draamakesed. Autoreiks hulk täiesti tundmatuid amatööre ja jäljendajaid. Sekka siiski ka kirjandusloos fikseerituid: Elmo Ellor, Karl Laagus, Voldemar Vent, Heino Anto, Eduard Tasa ja mitmed muud. Süvenedes sellesse siirasse ja süüdimatusse repertuaarimassi, sain kujutluse eesti maainimese kunagisest imeväärsest innust ja isetegevuslikust vaimustusest, millega tehti küünides, talutubades ja rahvamajades teatrit. Ja harrastati näitemängukirjutamist.
 
Mõne aasta eest lahkus meie keskelt Arvo Pesti. Temast jäi järele mahukas vene suunitlusega raamatukogu. Arvo teatriteadlasest tütar kutsus mind appi seda raamatuhulka sorteerima ja hindama. Päev läbi olime ametis ja meie koostöö tulemusena sõitis üks osa sõelutud raamatuist pappkastidesse pakitult õhtusele Hiiumaa praamile.
 
Külalised huvituvad ikka, et palju sul neid raamatuid on. Pole osanud veendunud täpsusega vastata. Sajandi alul, kui vabariigi presidendiks kandideeris Peeter Tulviste, käis ta kihutustööd tegemas Hiiumaal ja ka minul külas. Tammusime toast tuppa, lõime kokku raamaturiiulite üldpikkuse, korrutasime ja jagasime ja arvasime lõpuks, et laias laastus võib mul raamatuid olla 11 000. Peetrit see tinglik number rõõmustas, ta sai teatada, et tal on vähemalt tuhatkond rohkem. Ja kirjutas mulle kingitud raamatusse pühenduse, milles virgutas mind endale järele jõudma. Arvan, et nüüdseks olengi jõudnud. Presidendiks saades oleks Tulviste küllap jätkanud Mere joont. Ma ei pea silmas ekstsentrikat, selles Lennartile võrdset polnud, vaid intellektuaalset laadi. Enam vist ei mäletata, et Tulvistel oli presidendivalimiste aegu vaimuinimeste suur poolehoid, ajakirjandusse jõudis 53 haritlase avalik kiri tema toetuseks, minugi nimi oli teiste hulgas sellel all. Tänasel päeval on selgeks saanud, et presidendi staatusel on mõte vaid siis, kui selle täitja suudaks sugereerida vähegi tasakaalustatud vaadet nüüdsele kuristikulisele maailmalõhele.
 
T. H.: Sul on terava ja otsekohese kriitiku maine. Oled oma parema äratundmise järgi halastamatult tõtt öelnud. Skandaalegi põhjustanud. Jällegi ajahämarus — ma ei mäleta, millal me esimest korda kohtusime, aga mäletan üllatust — ilmselt sinu karmivõitu imago taustal —, et leidsin eest väga sõbraliku ja delikaatse, pigem alalhoidliku eluvaatega inimese, kelle puhul võis küll aimata, et teatud põhimõttelistes küsimustes ei tarvitse naeratus ta huulil siiski lõputult mängelda. Kuivõrd on kriitikutegevus olnud sulle teadlik roll elu näitelaval, stiilivõtete arsenal mingite vaimuväärtuste eest seismisel?
 
V. V.: Nojah, vastuolu mu kriitikumaine ja inimloomuse vahel täheldas ühes kirjutises imestunult ka Ott Raun. Ja kusagil keegi veel. Ah jah, üheksakümnendate alul, just siis, kui Sirbis ja Vasaras oli ilmunud mu kirjanikkonnas keskmist sorti maavärinat tekitanud lugu "Tõeline poeet" sureb maanteekraavis (pealkirjas tsitaat Johnny B-lt), sain tuttavaks toimetuses töötanud Valter Heueriga, kes meie esimese vestluse lõpus hüüatas temale omasel kilkaval moel: kuule, su lugude põhjal pidasin sind jultunud küünikuks, aga sa oled ju üsna taltsas rahvuslane! Nii et küllap paradoks mu imago ja olemuse vahel tollal mingis annuses kehtis.
 
Arvan, et nelikümmend viis aastat tagasi, kui mu esimesed kriitilised katsed siin-seal ilmusid, oli see vastuolu märksa mahedam. Ma pole enda tegemistes täpset arvet pidanud, kuid on tõenäoline, et mu esimene arvustamisproov käsitles Mats Traadi luulekogu "Hilised talled" ja see ilmus seitsmekümnendate keskpaiku ajalehes Noorte Hääl. Küllap oli see püüdlikult algeline ja mitte eriti ulakas. Ent tuleb tunnistada, et mida enam retsenseerisin, seda ihutumaks sulg kippus. Esimene skandaalike puhkes vist kuskil seitsmekümnendate lõpul, kui avaldasin Sirbis ja Vasaras loo pealkirjaga "Kaugveri paradoks", kus käsitlesin Raimond Kaugveri romaaniteemade konjunktuursust. Ardi Liives pihtis siis mulle vaikselt, et Kaugveri abikaasa Aave oli olnud Kukus häälekas ja lubanud mu silmnäo kirjuks kriipida. Tegelikkuses lahenes mul Kaugveri ja ta naisega kõik sumedalt, ühisel istumisel Liiveste korteris napsi- ja praelaua taga. Kaugveriga juhtusime rääkima mitmel puhul ka hiljem ja mulle näis, et ta ise adus oma loomingu pindsust. Raimondist kirjutasin Liivese-monograafias "Imelaps", kellest ei saanud geeniust. Aave oli Hiiumaalt pärit kirjaniku Julius Oengo tütar ja seepärast sattus ka minu "Hiiumaa kirjanduse" lukku.
 
Sootuks teravama väljenduslaadi mu kirjutistesse tõi saabunud sõnavabadus ja postmodernismi pealetung. Üheksakümnendad ja uue sajandi alguskümme oli mulle reibas aeg, kirjutasin ja avaldasin pidurdamatult sadu esseid, arvustusi, ülevaateid, raamatututvustusi. Et ajastu oli lärmakas, tuli tähelepanu võitmiseks teha eriliselt valju ja eristuvat häält. Huligaanitsesin siis verbaalselt, iroonitsesin ja — piltlikult öeldes — vilistasin sõrmed suus ning ronisin jalgupidi lauale. Vastasin postmodernismile tema enda relvadega. Peltsebulile kuradiga! Printsiibiks sai öelda kõike ja kõigile otsesui või nagu antiigis hüüti: Platon on küll sõber, aga tõde on kallim! Minu leksika ja laad sisaldasid silmahakkavalt seksuaalset metafoorikat ja metoodikat, kõrvalt võis see muidugi paista püüdlusena tekitada odavat furoori. Tegelikult oli kõigel ikka tagamõte. Näiteks mu esseevalimiku pealkiri "Surmakuul ja seemnepurse" ei tulnud tühipaljast intrigeerimishimust, vaid sümboliseeris XX sajandi ühiskonna suuri raputajaid: ilmasõdu ja seksuaalrevolutsiooni. Muide, ka rahvuslusel ja seksuaalsusel on ühine eesmärk, tagada kestma jäämine.
 
Tõeline lööma läks lahti siis, kui ilmus mu essee "Meie geeniused ja muud loomad". Vaino kihvajäljed Maimu võileival. Kuna see trükiti Loomingus Maimu Bergi juubeliks, peeti minu sõnavõttu iseäranis pööraseks. Asi sai alguse nõnda: tollane peatoimetaja Udo Uibo palus mul kirjutada Maimust tähtpäevaks loo. Mina punnisin vastu, et ma ei oska kirjutada limonaadlikke sünnipäevaülistusi, Udo aga kinnitas, et limonaadi polegi tarvis, kirjuta ikka samas vaimus nagu sul kombeks. Kirjutasingi. Avaldati muudatusteta. Ja hak­kasin jooksvas kirjasõnas otsemaid saama: häbitu, šovinist jne. Udo astus toimetajaametist tagasi. Sirje Kiin särtsub oma hiljuti avaldatud mälestusteraamatus siiani. Võib-olla sattus mu essee tõepoolest valesse rubriiki, hell sünnipäevakallistus see just polnud. Kuid sisuliselt loetav lugu, ma ei häbenenud seda sugugi ja paigutasin selle hiljem oma esseekogu "Vampiiride tants" avaartikliks. Maimuga sain paar aastat tagasi taas kokku, sedapuhku lausa Hiiumaal, küsisin, et kas ta solvumine kestab. Mine nüüd, vastas ta, ehk oli see toona isegi vajalik.
 
Miskipärast on feministlikud kohtumõistjad mind ikka aeg-ajalt meesšovinistiks kuulutanud. Vist seetõttu, et ma oma kirjutistes suhtun naistesse võrdõiguslikult, ilma neile eeliseid andmata.
 
T. H.: Sinu puhul on hästi näha, et postmodernses maailmas on just alalhoidlikuma meelelaadiga inimene tihti mässaja ning vastuvoolu ujuja. Selles maailmas tundub juba niisuguse traditsioone arvestava kirjandusloo kirjutamine nagu sinu äsjane "Hiiumaa kirjanduse" lugu omamoodi mässuaktina individualistliku egokultuse vastu. Oled pühendunud millelegi suuremale, teistele inimestele.
 
V. V.: Minu kirjanduslugu hakatus tüünest mõttest koostada läbi aegade Hiiumaaga seotud kirjanikest umbes paarisajaleheküljeline leksikon. Nii nagu see napilt käib: näopilt, daatumid, teosed. Aga abiks ikka. Ent töösse sukeldudes adusin — kui palju on söötis materjali! Arhiivides, ajalehtede aastakäikudes, vanaraamatuis, käsikirjades, ilmunud ja ilmumata memuaristikas, dokumentides ja — hiidlaste mälus. Mind haaras tegutsemiskirg, peaaegu hullus. Materjali varumine kümnetesse kõhukatesse mappidesse võttis ise järjepanu viis aastat, ent kogumistöö kestis edaspidi ka rööbiti kirjutamisega. Selge see, et raama­tuks realiseerus kõik see vanas heas biograafilises võtmes. Elulooline suund on praegu meie kirjandusloolaste tegemistest peaaegu hääbunud. Peale üksikute erandite. Seda tühikut on hakanud täitma väljamaalased, Jaan Krossist kirjutas raamatu Juhani Salokannel. Ometi on ilmne, et kõigi kirjandusteoreetiliste ja ideoloogiliste käsitluste, kõigi feminismide ja postkolonialismide kõrval vajab meie kirjanduslugu ka sisukat biograafilist vaadet. Ühegi kirjaniku teos ei ole asi iseeneses, väide, et tekst on neutraalselt suveräänne ja kirjaniku saatusest, päritolust, keskkonnast, tervisest, armastustest-vihkamistest jne sõltumatu, ei pea paika. Iga kirjaniku elukäik on lugu ja selle käsitlusel on ilukirjanduslikke tunnuseid. Kirjanduslugu on ka ise kirjandus. On lugude kogu. Oma selgitussõnas Hiiumaa-raamatu alguses olengi teost nimetanud üksiklugude põiminguks. Ka raamatu esiotsne pealkiri oli mitmuses: "Hiiumaa kirjanduse lood", kuid kirjastaja soovil jäi nimetus praeguseks, nõnda tundus talle mõjuvam.
 
Oma tormiaastatel olen kirjutanud: "Kirjanduslugu on saatuste kaos, ajastute ilu ja ilgus, juhuste põrkumine, õnnemäng, mis ei vaja analüüsi, vaid deskript­siooni." Analüüsi suhtes ma praegu nii eitav ei ole. Marek Tamm arvustas "Hiiumaa kirjanduse lugu" Postimehes ja sedastas, et tegelikult on autor Hiiumaa kirjandusloo asemel pakkunud uut Eesti kirjanduslugu, mis on kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast nähtuna. Mulle tundub, et selles tähelepanekus on tuuma. Veel nimetas Marek 1800-leheküljelist ja kahes köites ilmunud raamatut armastuskirjaks Hiiumaale. Siingi on tal õigus. Tulebki armastada. Hiiumaad, Eestit, rahvuskirjandust.
 
T. H.: Kuidas Hiiumaa nähtav tulevik Kärdlast vaadatuna paistab? Kõikvõimalikud kiirraudteed, tunnelid ja püsiühendused, mis ähvardavad Eestit mingi superstruktuuri ühenduslüliks muuta, lähevad Hiiumaast ju mööda...
 
V. V.: Kardan, et pikas perspektiivis ei lähe ka Hiiumaast midagi suisa mööda. Tõsi, kiirraudteed ja tunnelid esialgu ei ohusta. Saart ei pääse lõhestama ka Rail Baltic. Kuid juba pikka aega kestab kogukonnas võitlus elektrituulikute poolt ja vastu. Viimased üheksa aastat, mil kirjutasin pead tõstmata "Hiiumaa kirjanduse lugu", pole mul lubanud siinsetesse sotsiaalsetesse heitlustesse süveneda ega siseneda. Nüüd tuleb süüvida ja positsioon võtta. Kaugemat tulevikku silmas pidades on õhinal kõneldud sillast Hiiumaa ja mandri vahel. Sellele ideele ma poolthäält ei anna. Saarel elamise põhiväärtus ongi ju eraldatus. Privaatsus. Siia ei kihutata mööda betoonist kiirteed, saamata emotsionaalselt aimu, kus lõpeb manner ja millal algab saar. Hiiumaale tuleb jõuda meritsi. Poolteist tundi laevasõitu, kahel pool kajakad ja möödalibisevad laiud. Saarele saabumine peab kätkema elamuslikkust. Tundelist ümberlülitumist. Siinsesse elukulgu jäägu omapära, saareeksootika. Kummaline, et kõike seda peab selgitama. Muidugi on regionaalsest õhustikust juba mõndagi jäädavalt kadunud. Hiiu keelest on saamas relikt. Hiiu kirjanduse lugusid kirjutades sain jälgida, kuis Elmar Vrageri kujundas Hiiumaa luuletajaks emotsionaalne sõltuvus ühestainsast saarelisest maalapist. Ja siinsest murdest. Ka Rootsimaale eksiili surutuna jäi teda Hiiumaaga ühendama meeleline paigaside. Vrageri luulest sai üks hiiu keele olemise viise. Sedasorti orgaanikat on tänapäeval võimatu nõuda. Kuid ilmselgelt on nüüdki palju hoidmis- ja säilitamisväärset. Küllap aitab mõndagi talletada ka mu Hiiumaa kirjanduse lugu.
 
Intervjuu ilmus algselt Loomingus nr1/ 2020.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: