Tõnu Karjatse. Kummardused kinole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Labyrinth of Cinema
Labyrinth of Cinema Autor/allikas: kaader filmist

ERRi kultuuriajakirjanik Tõnu Karjatse jätkab lugudesarja Rotterdami filmifestivallt.

Filmifestivalide roll audiovisuaalse toodangu piirideta leviku ajastul on olla vahendaja ja suunanäitaja. Olukorras, kus ka festivalifilmid muutuvad mingi aja pärast koduski kättesaadavaks, ei piisa festivalidel ainult mahukast filmiprogrammist, kus käib festivalidevaheline võistlus selle üle, kes saab esimese näitamisõiguse. Parimad jõuavad mingil moel ikka ekraanile, olgu see suur või väike, kuid alati on sealjuures risk, et midagi võib kaduma minna, midagi väikest , mis mõjuks otse just oma intiimsusega või midagi sedavõrd eksperimentaalset, et seda tihkavad näidata vaid mõned festivalid. Siin muutubki oluliseks selliste festivalide nagu IFFR vahendav roll.

Vene filmikunstnik Andrei Kržanovski on kogu loomingutee jooksul 1966. aastast alates tegelenud vene kultuuriga, täpsemalt öeldes võimu ja vaimu suhtega. Tema üheks olulisemaks tööks karjääri alguses sai 1968. aastal loodud "Klaasharmoonika", mille ta tegi koos oma hea sõbra, 1970. aastal Moskvas salapärastel asjaoludel surnud Ülo Soosteriga. "Klaasharmoonika" oli lugu noorest muusikust, kellele saavad takistuseks bürokraatia ja korruptsioon. Kržanovski värske film, mille maailma esilinastus toimus Rotterdamis, "Nina ehk teistsuguste vandenõu" (Nos ili zagovor netakikh. 2019) tõukub Nikolai Gogoli jutustusest "Nina", kus major Kovaljov kaotab oma nina, mis ilmub hiljem välja võimuka riiginõunikuna. Siin on peidus peen allegooria võimuahnetest poliitikutest ja võimuhaaramisest. Isekas nina on sümboliks nii auahnetele tõusikutele kui ka despootidele, ainuvalitsejatele, kes ka Kržanovski filmis vilksatavad. Üks peatükk on tervenisti pühendatud Stalinile ja tema repressioonidele kultuuriinimeste kallal, Stalini ametiaja ületanud Putin on ninana kohal kogu aeg. Filmi süžee seob režissöör Šostakovitsi varajase ooperiga, mille aluseks oli samuti Gogoli jutustus, vormiliselt näitab Kržanovski vene animatsiooni meistriklassi, demonstreerides mitmesuguseid animatsioonitehnikaid.

"Nina ehk teistsuguste vandenõu" läbib Venemaa ajaloo XIX sajandi lõpust tänapäevani. Kržanovski kinnitas, et Gogoli "Nina..." on alati aktuaalne, sõltumata kohast, Venemaa kontekstis saab ta juurde oma nüansid, mida oskab välja lugeda see, kes Venemaa ajalugu veidikenegi tunneb. Kržanovski kasutab oma filmis elegantselt juba aastakümnete tagant tuttavat vihjesüsteemi, näidates üht aga rääkides teisest. Seda kasutati ka nõukogude ajal väga edukalt selleks et vaimu ülal hoida ja oma sõnumit edastada läbi tsensuuri. Tsensuuri üle režissöör praegu otse ei kurtnud, sai ka see film siiski riikliku rahastuse, kuid Kržanovski kinnitas, et tänapäeva Venemaal ei ole kunstnikul sugugi lihtsam.

"Milles on Venemaa eripära, istuma ju ei panda, ja kui pannakse siis vähem kui Stalini ajal, ja maha ka ei lasta, see on ju suurepärane. Aga kas on see ikka nii. Võib öelda, et võiks olla parem. Ja ma loodan, et asjad arenevad paremuse poole," rääkis Kržanovski. Venemaalt lahkuda animameister siiski ei kavatse, sest see on tema maa, tema kultuur ja tema keel, milles ta töötab.

Vormiliselt sarnaselt läheneb ajaloole Kržanovski kaasaegne, temast vaid aasta vanem Jaapani eksperimentaalkino legend Obayashi Nobuhiko. Nobuhiko on oma karjääris läbinud laia paleti filmikunsti väljendusvormidest 8mm kaameraga tehtud eksperimentaalfilmidest horrorkomöödiate ja sõjadraamadeni. IFFR-il esitletud "Kino labürint" (2019) on tagasivaade Jaapani ajaloole läbi sõjafilmide. Obayashi kasutab kollaažitehnikat ja eri ajastutele omast stilistikat , samade tegelastega lavastatakse taas ja taas samu motiive – armumine, sõprus, oma koha leidmine elus ja vaimustus kino kui unistusi alal hoidva kunstiliigi vastu.

Tegevus toimub kinoteatris, mille vaatajad on ise ka loo tegelased. Nende püüdlusi takistab aga sõda ja relvakonfliktid, olgu need siis samuraide või yakuzade vahelised või laiemal, riikide tasandil. Noori tegelasi ühendab soov õppida kino kaudu elu paremini tundma ja saama seeläbi selgust ka iseen das. Kino on neile ühine kogemus, mis võimaldab kujuneda samasugustel väärtushinnangutel ja arusaamadel, samas osutab Nobuhiko läbi sõjafilmi žanri arengu ka sellele, kuidas võim kasutab kino propagandavahendina, tagamaks kuulekaid alamaid, kes on nõus patriotismist ka elu jätma. Kohati on Obayashi "Kino labürint" justkui vanameistri lavastatud loeng kinokunstist . - Need, kes on võimul, karistavad alati vabadust surmaga, nendib kosmoselaevas planeeti Maa seirav jutustaja. Kino käsitleb Obayashi nii ajamasina kui ka omamoodi mälukapslina, sest unistused ja lootused, mida filmikunst annab, ei kao ka siis, kui filmide tegijaid endid enam pole, ning pealegi on need unistused elavamad kui propaganda poolt peale surutud surm. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: