Katkend. Mika Waltari "Mikael Karvajalg" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mika Waltari
Mika Waltari Autor/allikas: promo

Mika Waltari ajaloolise romaaniga "Mikael Karvajalg" jätkab kirjastus Varrak Mika Waltari loomingu uustõlgete avaldamist eesti keeles. Romaani tõlkis Piret Saluri. Avaldame teosest katkendi.

"Mikael Karvajalg" kujutab soome päritolu noormehe Mikael Karvajala elu ja seiklusi varauusaegses Euroopas. Peategelase pilgu läbi saab lugeja tuttavaks olulisemate poliitiliste, majanduslike ja religioossete sündmustega Euroopas 16. sajandil, ajal, mil sarnaselt tänasegi päevaga leidsid aset suured muutused.
Romaanile on kirjutanud saatesõna kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov.

 

"Mikael Karvajalg"

 

Ahvatlus

1.

Pehmel talvisel päeval pärast jõuluaegseid pidustusi, millest arvestati uue aasta algust, palus magister Martinus mind oma tuppa kaasa tulla, kui oli teised õpilased enda omadesse lubanud. Ta istus laua taha, hõõrus nimetissõrme ja pöidla vahel oma peenikest nina, mille otsas läikis igavene veetilk, ja vaatas mind tähelepanelikult. "Isa ja poja ja püha vaimu nimel," ütles ta pidulikult. "Kelleks sa tahad saada, mu poeg Mikael?"

Ta sõnad tabasid mind nii valusasti, et vajusin tema ette põlvili ja puhkesin nutma. "Isa Martinus," ütlesin. "Mul ei ole hardamat soovi kui pühenduda püha kiriku teenimisele ja mu hing on mõrum kui tuhk, sest juba mitmed, kellega koos pahnas kükitades õppimise teed alustasin, on tohtinud endale tonsuuri pähe ajada ja läinud preestriametit pidama. Tõsi, olen neist vanuse poolest noorem, niipalju kui tean, aga olen nõus päevad ja ööd vaeva nägema, et püha kiriku seda suuremaks auks teadmisi juurde koguda, kui peaks vaja olema. Aga mulle on mõista antud, et mu lootused ja pürgimused on asjatud, kõigest nähtud vaevast hoolimata. Ma olen juba tükk aega palunud, et saaksin kloostrisse, et panna pärast aastast prooviaega ülle must rüü ja anda end kogu eluks kiriku teenistusse, aga isa Pietari on hoiatanud mind ka selle otsuse eest ja öelnud, et kloostris on mul ainult palvetava venna või isa Bartolomeuse õpilase roll, kui mind kloostrivennaks ülepea vastu võetakse, sest mul ei ole maavaldusi või hõbekannusid, mida kloostrile varanduseks kinkida."

"Mikael," ütles magister Martinus tõsiselt. "Kas räägib sinus nüüd Issanda vaim või saatan?"

Tema küsimus ajas mu segadusse. Lasknud mul asja üle järele mõelda,  jätkas isa Martinus: "Oled õppimishimuline ja andekas poiss, Mikael, aga sinu oskus nagu mängides ära õppida ka kõige raskemaid asju ja esitada nendega seotud küsimusi, mis ka kõige õppinuma mehe hämmingusse ajab, on tekitanud minus kahtlusi sinu hingeseisundi suhtes. Olen nimelt hakanud mõtlema, et sinus ei räägi sugugi kristlik alandlikkus, vaid saatanlik ja sündsusetu auahnus, sest püüad dialektikas väänata ka oma õpetaja sõnu ja ajad ta segadusse ja vastust otsima, nagu oli siis, kui käis vaidlus Joona ja valaskala üle. Sa oled selga tõmmanud maiselt uhkeldavad rõivad ja ratsutanud hobuse seljas oma õpetajast mööda, varesesulg mütsi küljes, kuigi meie Issand leppis sõiduga eesli seljas ja püha isa Roomas lepib muulaga. Su mõtted ekslevad maistes asjades niisama palju kui pühades kirjutistes ja sa vahid nägusaid naisi, patune läige silmis. Olen koguni kuulnud, et teotasid joobnud päi püha kolmainsust."

"Isa Martinus," ütlesin. "Ma ei ole nii halb, kui arvate, vaid mu süda on nagu vaha. Andke mulle lootust, ja ma parandan oma kombeid, käin kasvõi paljajalu lumes ja paastun nädalate kaupa, et teie õnnistust ära teenida."

Magister Martinus ohkas raskelt, vihastas ja ütles: "Mul pole kahtlust, et teeksid mida tahes märgiks, et oled teistest tähelepanuväärsem, ja et rahuldada oma haiglast auahnust. Olen aastate kaupa oodanud, et mingi võimas ja salapärane vihje näitaks sulle kätte su koha elus, aga seda pole tulnud ja ilmselt ei tulegi, vaid aastatega on su päritolu mõistatus muutunud aina ebaselgemaks ja ka su ema mäletavad vaid vähesed. Kas sul ei oleks siis aeg alandlikult leppida seisusega, mis sul on, ja kuulekalt vaeva näha, et õppida pidama paratamatuid maiseid ameteid. Tänu sinu oskustele ja andekusele võiksin soovitada sind pürjelmeistri kirjutajaks või pakkuda sind rae teenistusse või saata sind laamani juurde koolipoisiks, et sa õpiksid tundma õigusemõistmist ja Rootsi riigi maaseadusi, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmistest sul enam kasu, vaid sa oled õppinud selle, mida mina sinule õpetada võin."

"Kas te jätate mu maha, isa Martinus?" küsisin õnnetult, sest kool oli minule kõigist nurinatest hoolimata ainus tugi mu elus ja ma ei tahtnud sellest ilma jääda.

"Muidugi ei jäta ma sind maha, sa kangekaelne jõmpsikas," kähvatas magister Martinus, "vaid olen põhjuseta ja alusetult sind isegi ülearu hindama hakanud, sest meenutad mulle oma õpihimu ja õhina pärast elavalt mu oma noorust. Õppimise tee on ränk ja mina pidin isalt päritud maavalduse maha müüma, et Rostocki ülikooli pääseda, aga ükski ohver ei tundunud tollal, kui kasulikku õpetust saada tahtsin, liiga suur. Nõnda mõistan sind, Mikael, aga vaata mind, mis minust on saanud, sest tegelikult olen veel vaid sõge vana mees ja varsti jään noorpõlve liigsest lugemisest pimedaks. Ja oma surmapäeval ei ole mul muud lohutust kui seesama lihtne, mis on võtta igal inimesel, nii preestril kui ka ilmalikul, nimelt pattude andeksandmine ja viimne võidmine, ja teadmine ei ole teinud mind selles asjas lihtsast karjusest või söepõletajast paremaks. Sinu enese pärast, Mikael, sa ei võida enam midagi, kui vägisi õppimise ja teadmiste külge klammerdud, vaid teed paremini, kui võtad alandlikult vastu oma osa ja kirjutaja kasuliku ameti, ilma taevast kuud küünitamata."

"Olgu nii," ütlesin mõrult ja mu silmadesse tõusid kuumad pisarad. "Annan siis alla ja hakkan karjuseks või söepõletajaks, sest see on ainus tarkus, mida olete elus õppinud, isa Martinus."

Siis ta heldis ja patsutas soonelise väriseva käega mu põske ja ütles: "Maises ametis avanevad sulle kõik elu lihtsad rõõmud ja sa ei ole seotud kogu eluks preestrirüüga, vaid võid kanda oma mütsi küljes sulge, naerutada tüdrukuid, ja kui maha rahuned, sõlmida abielu ja elada õnnelikult oma elu, vooruslik naine ja kuulekad lapsed iga­päevaseks rõõmuks."

Ütlesin mornilt, et abielu ja kisendav lastekari vaese kirjutaja majas ei meelita mind sugugi. "Pealegi," ütlesin, "igal preestril ja ka piiskopil on sohinaine ja lapsed ja keegi ei pea seda patuks, sest kirik võtab neilt sohinaise eest patumaksu nii või teisiti, ilma et välja selgitaksid, kas preester elab puhast või kõlvatut elu. Nii on kiriku teenija osaks kõik abielu eelised ja mitte ühtegi selle varjukülge, sest ta võib nagu tahab sohinaist vahetada, kui ta vanast ära tüdineb. Ja kirik ei pea kõlbluserikkumist preestri või munga puhul kuigi suureks patuks, kui ta vaid õppinud Gersoni juhatust mööda talitab: mitte pühapäeval, mitte pühas paigas ja mitte mehenaist, ning ainult salajane abielu on pühitsetud preestrile andeksandmatu patt. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et igatseksin preestri ametit kõikide nende eeliste pärast, vaid preestri amet on minusugusele vaesele noorele mehele ainus võimalus oma õpinguid jätkata ja ehk kunagi pääseda kõrgesse kooli, kus saan elatist mõnest kiriklikust prebendist."

Seda öelnud, kohkusin ära ja punastasin, sest olin tahtmata avaldanud oma sügavaima soovi ja unelma, mille täideviimine oli minu­sugustele võimatu ja mis võis anda magister Martinusele igati põhjust mind minu jumalakartmatu auahnuse pärast noomida. Kuid mu õpetaja ja kasvataja ei noominud mind enam. Ta ütles vaid kurvalt:

"Kas sa ei mõista, Mikael, kui halvasti sa teed, mõeldes pühale kirikule ja sakramentidele kui oma teenritele, et saaksid rahuldada oma teadmishimu. Kirik valib oma teenrid ise ja su enese sõnad on mõistnud sind tühjaks õnnekütiks ja silmakirjateenriks, kes sa võtaksid astmelauaks ka püha oblaadinõu, kui see tegu sind küünra võrra kõrgemale tõstaks. Aga kui sa kord ise ei mõista, kui lapsikult ja rumalasti räägid, ei saa ma sind noomida, vaid kunagi hakkad sellest aru saama ja häbened oma sõnu."

"Isa Martinus," ütlesin. "Minul on ainult pea ja kaks kätt ja mitte mingit muud maailma peale püha kiriku, millesse olen uskunud ja pannud kogu oma lootuse. Miks mind kõlbmatuks tunnistatakse, kui paljusid minust rumalamaid ja andetumaid peetakse auväärseteks? Miks tunnistatakse mind kõlbmatuks ainult sellepärast, et mul ei ole maavaldusi ega perekonda või suguvõsa, kes maksaks minu eest paavsti kuuriale ära vabastuse mu ema patust? Miks mind kõlbmatuks tunnistatakse?" 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: