Arvustus. Ilusüstifeminism ja jauramine
Uus raamat
Marju Karin
"Naine. Otse ja ausalt"
Jes
Marju Karini raamatu "Naine. Otse ja ausalt" on välja andnud tuntud meestele suunatud eneseabiguru, endine korvpallur Jesper Parve, kes on oma uue kirjastuse alt välja andnud ka enda raamatu "Mees 2. Minu kari", mille puhul arvustajad heitsid muu hulgas ette ilmselget toimetaja puudumist ning räigeid kirjavigu ("rasseerima"!). Ka Marju Karini kirjandusteose puhul pole sellistele mõttetustele nagu raamatu toimetamine või keelekorrektuur aega ega raha raisatud.
Mõni koma on puudu, mõni ülearu, leheküljel 34 on (Otto Wilhelm) Masingu asemel nimekuju Maasing. Marju Karin arvab, et Brežnev kirjutatakse "Brešnev". Raskelt mõistetavaks jääb lause: "Suhtlesin väiksena palju venelastega (minu vene keel on puhtalt kultuuriline)." (lk 181). Marju Karin on lugenud "noort Marxi ja teisi sotsiolooge" (lk 184).
Aga - mis siin ikka väiklaselt tähti närida, keskendugem raamatu sisule. Selle žanri on muidugi raske määratleda: on see siis nüüd eneseabiraamat? Memuaarid? Kirjutamisteraapia?
Saame teada, et minategelane võib vabalt olla neljakümneselt ilma oma koduta, sest ei taha olla 30 aastat panga ori, et ta võiks vabalt olla nõid, sest teab nii "tervisest, psühholoogiast kui usunditest metsikult palju" (lk 39).
Omamoodi pärle, elu õpetussõnu ja mõtteterakesi leidub lausa igal leheküljel. Õigemini eriti millestki muust see raamat ei koosnegi. Saame teada, et muudest rahvustest meestega lähisuhteid pole tal olnud, kuna nemad oma võõra keele ja kultuuriruumiga on raamatu minategelasele, Naisele, alati tundunud.... Arvake ära, mida? Ikka võõrad! (lk 55).
Ta naerab alati "kõvasti ja suurelt" - aga see ei tähenda, et ta su meest paneks (lk 56). Naine sõbrana on mehele kindlasti parem nõuandja kui naine, kellega ta magab (lk 57). Kui mees ei tule oma naise juurest armukese juurde kahe aasta jooksul, ei tasu viimasel sellest enam unistadagi (lk 58).
Kuidas reageerida sõnale "lits"? "See on minu keha, see on minu elu, minu moraalsed dilemmad ja sul, oma väikese vinkuga püksis, pole õigust minu üle kohust mõista." (lk 59).
Temasugust naist võivad lubada endale ainult võimsad mehed (lk 60) ning jah, seks on oluline (lk 61). Edasistest näidetest praegu oma lugejat säästan. Kohati on Marju Karini raamatuga aega veetes tunne, et oled mingisuguses sunnitud situatsioonis, millest lahkuda pole sünnis, näiteks hea sõbranna pulmas. Ja oma suureks õnnetuseks sattunud lauakaaslaseks juhuslikule võõrale inimesele, kes on hakanud vinti jääma või lihtsalt niisama jutukas ning siis sind koormab oma nartsissistliku lakkamatu vadinaga. Vaat selline inimene on tema ning sellest, sellest ja tollest arvab ta just nimelt nii! Ja valab sind üle kange seguga eneseimetlusest, klišeedest ning käibetõdedest. Millele lisab oma eluloo. Kohati detailselt!
Mingit loojutustaja annet aga sel kaaslasel pole, ta piirdub selle asemel kuuldud anekdootidega. Lisaks teadvusvooluna tulvavatele seosetutele faktidele ning tähtsal toonil ette kantud enda tõekspidamistele. Tekib vastupandamatu soov taolisest seltskonnast kõige kiiremas korras põgeneda või, kui tõesti oled sõbranna pulmas, siis sellise kaaslase kõrval endal kiiresti tuimestamiseks nina täis tõmmata...
Sellisesse meeleollu ning vaimuseisundisse jõudsin mina Marju Karini raamatu 61. lehekülje alguseks. Aga otsustasin ikka lõpuni vastu pidada.
Edasi jahub mu jutukas "kaaslane" (raamatu autor!) ei millest muust kui ikka seksist, aga ka sellest, et tema elu ilusamaid meeshingi oli keegi õhtukooli õpetaja Pierre ja et see juhatas ta Hermann Hesset lugema. Keda, kurat, huvitab!
Mul on Marju Karini elust, isikust ja tõekspidamistest totaalselt kopp ette saanud täpselt 66. lehekülje keskpaigaks. Sorry, Marju, oli meeldiv tuttavaks saada, aga ma pean nüüd tõesti lahkuma! Mulle saadeti üks sõnum, üks kiire tööasi tuli äkki vahele! Kõike head!
Raamatut siiski veel sirvides saab muu hulgas teada, et Marju Karin on olnud pühendunud operatsiooniõde ning saanud esimesed lapsed äärmiselt noorelt. Ta pooldab vaktsiine ning soovitab eelistada õppinud arste posijaile, samuti suitsetamine maha jätta (arvestades, et temast on saanud omamoodi arvamusliider, on need nõuanded ju tervitatavad!) ning et ta armastab reisida.
Silma hakkab kerge nimepildumine: Indrek Tarand, Michael Jacksoni poeg. Marju on käinud isegi Põhja-Koreas, kus sai häid veine ning kus tundis nostalgiat Nõukogude Liidu järele.
On peatükk feminismist, nimelt peab Marju Karin ise end feministiks - aga sealt ei jää suurt muud meelde peale üleskutse olla sina ise.
Leidub traagikat, lähedaste enesetappe (siinkohal avaldaksin oma imaginaarsele lauanaabrile loomulikult kaastunnet!) ning natuke mõtisklusi elu ja surma teemadel. Leheküljed 167 kuni 179 pühendab Marju Karin puhtalt oma äri, nimelt ilusüstide reklaamimisele. Ta on võtnud endale ise tiitliks koguni "ilusüstide kuninganna".
Äkki ongi see kogu tema raamatu sügavam, aga ka ainus tegelik mõte? Et inimesed, ostke mu teenust, laske mul enda näod ka paiste ja huuled punni süstida?
Võib-olla, aga siis ei peaks kirjastaja Jesper Parve äkki raamatu tagakaanel kuulutama, et see peaks olema üleriigiline kohustuslik kirjandus!
Toimetaja: Valner Valme