Aivar Kulli ajalootund. Veel kord Eesti okupeerimisest ja ühest põnevusromaanist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: icantcu/Creative Commons

Robert Raid

"Kui venelased tulid... (dokumentaalne reportaaž)"

inglise keelest tõlkinud Endel Kareda

Kupar, Tallinn 1995

608 lk

20. sajandi eesti kirjanduse üks rahvusvaheliselt mõjukamaid teoseid oli Robert Raidi (1915-1978) autobiograafiline romaan "Kui venelased tulid". Et selle esmatrükis saksa keeles 1953 (eesti keeles kahes köites Torontos 1954) ilmunud raamatu viimasest väljaandest (Kupar, Tallinn 1995) on möödas juba veerand sajandit, tasuks seda teost tänasel päeval ka praegusele lugejale meenutada.

Nimelt on Robert Raidi selle, tema ainsaks jäänud teose näol tegemist ühe põhjalikuma ja samas vägagi põnevalt kirjutatud sissevaatega sündmustesse alates sügisest 1939 kuni Saksa vägede jõudmiseni Tallinna augustis 1941; mahukas kroonikalik-pooldokumentaalne romaan on huviga loetav ka hulk aastakümneid hiljem. Punane okupatsioon astub siin meie ette alastikujul, kogu oma julmuses ja salakavaluses. Mitmesse keelde tõlgitud teos leidis laialdast vastukaja, ilmusid sajad arvustused, Heikki H. Tanni kinnitusel on romaan "saksa ja inglise keeles levinud üle kogu maailma, tutvustamaks kuritegu, mida N. Liit on sooritanud meie rahva vastu."1

Ja näiteks Kuubast pärit ajaloodoktor, Washingtonis töötav Luis E. Aguilar on teose puhul kirjutanud: "Olen kirglik raamatulugeja ja varsti hakkas raamat mind köitma. Nagu jäämäe hingus tungisid autori, Robert Raidi sõnad mu sisemusse. Nad meenutasid mulle mu enda ja mu kodumaa, Kuuba, tragöödiat."2

Mitmel maal ja mitme nime all elanud Robert Raidi elulooandmed kogus esimesena kokku Oskar Kruus3, ja nii saime juurde uue eesti kirjaniku, kellest meil (vähemalt minul) senimaani õieti aimugi polnud.4 Ühest varasemast 1940. aasta sündmusi kajastavast sarkastilisest novellist, Mait Metsanurga "Dora Praatsist" kirjutasin artikli "Ühe novelli lugu. Subjektiivne kirjanduslooline etüüd".

Raidi kirjutamismaneeri on tema abikaasa iseloomustanud järgmiselt: "Ta ostis terve hunniku suuri ruudulisi vihikuid ja paki harilikke pliiatseid, istus laua taha ja kirjutas. Ei mingit plaani, kava, eeltöid, märkmeid. Mitte vähematki peatust – see voolas kui jõgi. Seda käsikirja on 27 vihikut täis tihedat kirja igal leheküljel – ei mingeid parandusi ega mahatõmbamisi – milline meeletu inspiratsioon!"5

Seda kaasakiskuvat hoogu on tunda ka raamatu "Kui venelased tulid" paljudel lehekülgedel, ning seda ei suuda varjutada suhteliselt algaja kirjamehe (ja ka tema teose eesti keelde tõlkija) kohatised konarused; Kupra 1995. aasta väljaannet on ka tublisti redigeeritud.

Punalipud ja püüdlikult lavastatud rongkäigud, paatoslikud kõned, petlikud lubadused ja õõnsad loosungid ning sealsamas tohutu arreteerimistelaine, võikad piinamised ja igapäevased massilised mahalaskmised, kulminatsiooniks juuniküüditamine – kõik see kokku moodustab romaanis mõjuva ajastupildi.

Punasel aastal töötas Raid kergetööstuse rahvakomissariaadis ning on päris üllatav, et ka tema romaanis suuresti tavalise ametniku kirjutuslaua taga toimuv sündmustik on kirjutatud sedavõrd põnevaks. Hea konspiratsiooniga usalduslikest inimsuhetest kasvab välja ulatuslik vastupanuliikumine. Mänguruum on üpris kitsas, ent siiski mitte olematu, kõiki võimalusi kasutatakse vahel otsekui eksimatust instinktist juhindudes.

Mida edasi, seda põnevamaks läheb. Minategelane näikse vist küll olevat mõnevõrra idealiseeritud, oma visaduse ja vastupidavusega, üliterava mõistuse, välkkiirete reaktsioonide ning uskumatu leidlikkuse ja osavusega meenutab ta kohati lausa James Bondi (kes sündis siia maailma küll tükk aega hiljem).

Ent samas on avameelselt kirjeldatud ka peategelase hirmuelamusi:

"Valjud hääled katkestavad mu mõttelõnga. Mingi uks tõugatakse lahti. Kolm R. O. [Rahva Omakaitse] mundris meest veab kedagi majast välja. See karjub ja hakkab vastu. Jalahoobid, siis löök püstolipäraga pähe. Hääletult vajub mees kokku. Ta elutu keha visatakse ootavasse autosse.

Märkan, et olen end surunud vastu seina. Jälle see hirm, halvav, ängistav hirm! Jälle olen üleni kaetud külma kleepuva higiga! (---) Ma pean sellest üle saama! Ma pean õppima oma hirmu valitsema!" (lk 175).

Ei puudu siin ka ehedalt kommunistliku meelsusega tegelane Sulo, kes deklareerib oma klassikaaslastele: "Teie kõik, kõik, viimseni, katsute kaitsta seda vana kõdunenud, mädanenud, toorest ja ebaõiglast maailma! Mina aga tahan tema vastu võidelda! Noore, terve, helge, vaba ja õiglase maailma eest! Idast tuleva uue maailma eest!" (lk 32).

Helge ja õiglase maailma eest võitlejad ei jätnud autorit rahule ka pärast tema põgenemist kodumaalt. Robert Raidiga aastatel 1943-53 abielus olnud Tiiu Viires-Haamer (1920-2000) on oma mälestuskirjutises maininud kahte mõrvakatset (kasutades abikaasa hüüdnime Jonny): "Kuivõrd tähtsaks sovjetikud pidasid R. R. tegevust, näitab see, et teda kaks korda Saksamaal taheti tänaval tappa. Teda päästis ainult kiire reageerimisvõime ja – nagu Jonny ise armastas öelda – kuues meel. Näiteks hüppas ta kõnniteele temale pealesõitva auto eest trepi varju, auto ei saanud temast üle sõita."6

Eks kõnele needki mõrvakatsed oma selget keelt Robert Raidi raamatu veenvast tõetruudusest ja mõjujõust. Arvan, et teos on ajaproovile suhteliselt hästi vastu pidanud.

 

Lisa 1. Teose "Kui venelased tulid" väljaanded

1953 "Wenn die Russen kommen...", saksa keeles (ühes köites), Freiburg / Frankfurt

1954 "Kui venelased tulid...", I-II, Toronto

1955 "Kui venelased tulid...", 2. trükk, I-II, Toronto

1955 "Kad krievi nāk", läti keeles Saksamaal (ühes köites)

1955 "Cuando los rusos llegan", hispaania keeles (ühes köites), Barcelona

1983 "Wenn die Sowjets kommen...", saksa keeles (ühes köites), Cardiff

1985-86 "When the Soviets come...", I-II, inglise keeles, Cardiff

1989 "When the Soviets come...", 2. trükk, inglise keeles (ühes köites), Cardiff

1995 "Kui venelased tulid..." (ühes köites), Tallinn

 

Lisa 2

Robert Raidi raamatut sobib suurepäraselt illustreerima ajaloodokument, mille järgnevalt ära toon, ja mis minu meelest tõepoolest ei vaja mingeid kommentaare.

Punase riigivolikogu II koosseisu 6. koosolek 22. juulil 1940. Väljavõte

Deklaratsioon [Eesti astumisest N. Liitu] on lõpphääletamisel üksmeelselt vastu võetud.

Tormiline lakkamatu ovatsioon. Rahvasaadikud tõusevad püsti. Hüüe: Elagu Nõukogude Eesti! Hüütakse kolmekordne vaimustatud elagu. Hüüded: Hurraa Hurraa! Hüüe: Elagu Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liit! Hüütakse kolmekordne vaimustatud elagu. Hüüded: Hurraa Hurraa! Hüüe: Elagu Nõukogude Liidu saadik! Tormilised elaguhüüded. Kestva aplausi saatel tõstetakse N. Liidu saadik Botshkarev Riigivolikogu liikmete poolt üles. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu Peaminister dr. Vares! Kestvad vaimustatud elaguhüüded. Peaminister J. Vares tõstetakse üles. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu Eestimaa Kommunistliku Partei juht Säre! Kestvad tormilised elaguhüüded. K. Säre tõstetakse üles. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu Riigivolikogu liige Lauristin! Kestvad tormilised elaguhüüded. J. Lauristin tõstetakse üles. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu rahvaste juht suur Stalin! Kestvad tormilised elaguhüüded. Ovatsioon. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu Riigivolikogu liige Ruus! Kestvad tormilised elaguhüüded. N. Ruus tõstetakse üles. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu meie sõber seltsimees Zhdanov! Kestvad tormilised elagu- ja hurraahüüded. Hüüe: Elagu Riigivolikogu liige Unt! Kestvad tormilised elaguhüüded. M. Unt tõstetakse üles. Hurraahüüded. Hüüe: Elagu meie sotsialistlik isamaa! Kestvad tormilised elagu- ja hurraahüüded. Hüüe: Selle eest, mis meie oleme saavutanud, peame meie tänama suurt ja võimsat rahvaste juhti, seltsimees Stalinit! Kestvad vaimustatud elaguhüüded. Tormiline ovatsiooniline aplaus. Hüüe: Elagu Riigivolikogu sekretär Lauristin! Kestvad tormilised elaguhüüded. Riigivolikogu sekretär O. Lauristin tõstetakse üles. Hurraahüüded. Lauldakse Internatsionaali. Hüüe: Hurraa!!! (Kestvad elagu- ja hurraahüüded.)7

Tervitus sms. Stalinile.

 

1 Heikki H. Tann, "Tagasivaade Frankfurdi raamatumessile" – Looming 1991/4, lk 574
2 "Wenn die Sovjets kommen..." Hispaaniakeelne ajaleht kommenteerib – Vaba Eestlane = Free Estonian 20. jaanuar 1987, nr 5, lk 7
3 Oskar Kruus, "Kes on Robert Raid?" – Kultuurileht 1. detsember 1995, nr 44, lk 14; ka tema raamatus "Tinatähtedega taevas", Virgela, Tallinn 2000, lk 87-89
4  "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 282-286
5 Tiiu Haamer: "Kes oli Robert Raid?" – Eesti Päevaleht (Stockholm) 26. september 1981, nr 74, lk 6
6 Tiiu Haamer: "Kes oli Robert Raid?" – Eesti Päevaleht (Stockholm) 30. september 1981, nr 75, lk 4
7 Raamatust "Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas", III, kirjastus EMP, Stockholm 1956, lk 236

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: