Aivar Kulli ajalootund. Bulgakov kui teraapiline kirjanik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik Mihhail Bulgakov.
Kirjanik Mihhail Bulgakov. Autor/allikas: akg-images/SCANPIX

Vene kirjandusklassiku Mihhail Bulgakovi (1891-1940) viimane teos, romaan "Meister ja Margarita" kõrgub 20. sajandi vene kirjanduses ületamatu mäetipuna. Muidugi tekitab see ikka ja jälle elavat huvi autori enese isiku vastu. Seda huvi kajastas Vahur Kersna äsjane saatelõik Pealtnägijas.

Üks oluline allikas noore kirjaniku kujunemisteel on autobiograafilise kallakuga jutustuste tsükkel "Noore arsti märkmed". 

Aastal 1986, kui perestroika ja avalikustamise käigus hakati Nõukogude Liidus Bulgakovi varem poolenisti keelatud loomingut massitiraažides trükkima, lugesin läbi kogu tema lühiproosa (üle saja lühijutu ja följetoni) ning minu pilk jäi peatuma jutustusel pealkirjaga "Ristsed pöördega" (1925), köitval kirjeldusel noore arsti närvesöövatest elamustest esmakordsel sünnituse vastuvõtmisel. Siin on kuidagi eriti hästi sünteesitud eluline detailitäpsus, dramaatiline pinevus ja mõnus huumor, mida toestab suurepärane eneseiroonia. Minu tõlge avaldati ajakirjas Noorus 1986/6 (hiljem ilmus kogu jututsükkel Anise Erenverdi tõlkes eraldi raamatuna).2

Kirjandusuurijad on kindlaks teinud, et just taolise sünnituse, nagu kirjeldab "Ristsed pöördega", võttis vastu noore arstina töötanud kirjanik ise; on tuvastatud isegi sündmuse täpne toimumisaeg: tõend sünnituse kohta kannab kuupäeva 18. september 1917. (Mõni eriti läbinägelik uurija on jutustuse alguses esinevat lauset "Keegi tagus kõvasti ja visalt vastu välisust ning minus ärkasid otsekohe halvad eelaimused" koguni tõlgendanud kui läheneva oktoobripöörde sümbolit.)

Nii on "Meistri ja Margarita" suurejoonelise karnevalinaeru eelkäijaks ja sissejuhatuseks noore arsti lahe enesekohane huumor, mis kannab endas tugevat teraapilist laengut. Bulgakovi puhul tahaksingi eraldi tähelepanu juhtida tema paljude teoste erakordsele huumorile. Muidugi on tema rikkalikus loomingus süngemaid ja grotesksemaid teoseid ("Saatuslikud munad", "Koera süda", lausa kafkalik fantasmagooria "Saatanlik lugu"), ent neiski hõõgub alltekstina puhastav-vabastav-tervendav huumor. Kindlasti meenub paljudele ka Bulgakovi näidendi ainetel valminud Leonid Gaidai kultusfilm "Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset" (1973) – üks läbi aegade parimaid nõukogude komöödiaid.3

Ka "Noore arsti märkmete" järgi on tehtud mitu filmi, viimati mustast huumorist laetud inglise teleseriaal "A Young Doctor's Notebook" (2012)4, kus noort arsti kehastab Harry Potterina tuntud Daniel Radcliffe. 

Mihhail Bulgakov

Ristsed pöördega
(Tsüklist "Noore arsti märkmed")

Päevad Murjevi haiglas veeresid omasoodu ja tasapisi hakkasin uue eluga harjuma.

Külades lõugutati lina, teed olid ja jäid läbipääsmatuks ning minu juures vastuvõtul ei käinud üle viie inimese päevas. Vabad õhtud pühendasin raamatukoguga tutvumisele, kirurgiaõpikute lugemisele ja pikkadele üksildastele teejoomistele vaikselt ümiseva samovari kõrval.

Ööd ja päevad valas vihma, piisad trummeldasid lakkamatult vastu katust, akna all pladises vesi, voolates renni mööda tünni. Õues oli pori, udu, sombune pimedus, milles ähmaste, laialivalguvate laikudena helendasid velskrimajakese aken ja petrooleumilamp väravas.

Ühel sellisel õhtul istusin oma kabinetis topograafilise anatoomia atlase kohal. Ümberringi valitses täielik vaikus ja vaid harva häiris seda hiirte krõbistamine söögitoas puhvetikapi taga.

Lugesin nii kaua, kuni raskeks muutunud laud hakkasid kinni vajuma. Lõpuks haigutasin, panin atlase kõrvale ja otsustasin pikali heita. Sirutasin end, nautides juba ette rahulikku und vihma pahina ja põrina saatel, läksin magamistuppa, võtsin riided seljast ja heitsin voodisse.

Mu pea ei jõudnud veel patja puutuda, kui hämaruses kerkis mu unise vaimusilma ette Toropovo külast pärit seitsmeteistaastase Anna Prohhorovna nägu. Tal oli tarvis hammas välja tõmmata. Hääletult kerkis tema kõrvale velsker Demjan Lukitš, läikivad tangid käes. Tuli meelde, kuidas ta ütleb mitte "selline", vaid "säherdune" – armastusest kõrge stiili vastu. Muhelesin ja uinusin.

Ent vaevalt poole tunni pärast ärkasin ootamatult, justkui oleks keegi mind raputanud; tõusin istukile, vaatasin pimedusse ja jäin kuulatama.

Keegi tagus kõvasti ja visalt vastu välisust ning minus ärkasid otsekohe halvad eelaimused.

Koputati korteriuksele.

Riiv kolksatas, oli kuulda köögitüdruku häält ja vastuseks öeldud ebaselgeid sõnu, siis tõusis keegi mööda nagisevat treppi, tuli läbi kabineti ja koputas magamistoa uksele.

"Kes seal on?"

"Mina olen," vastas aupaklik sosin. "Mina, Aksinja."

"Mis lahti?"

"Anna Nikolajevna saatis teid kutsuma, ütleb, et tuleksite ruttu haiglasse."

"Mis siis on juhtunud?" küsisin ning tundsin, kuidas südame alt läks õõnsaks.

"Siia toodi üks naine Dultsevost. Tal on raske sünnitus."

"Või nõnda, noh, ongi käes!" vilksas mõte läbi pea ja mu jalad ei suutnud voodi ees mitte kuidagi tuhvleid tabada. Ah sa kurat! Tikud ei lähe põlema. Mis parata, varem või hiljem pidi see juhtuma. Ei tulda ju elu lõpuni ainult larüngiitide ja kõhukatarridega.

"Hea küll. Mine ja ütle, et ma tulen kohe!" hüüdsin ja tõusin voodist. Aksinja tatsas ukse tagant minema ning taas kolksatas riiv. Uni oli hoobilt pühitud. Rutates, värisevate kätega süütasin lambi ja hakkasin riietuma. Pool kaksteist… Mida võib tähendada see raske sünnitus? Hm… Ebaõige asend… kitsas vaagen… Või midagi hullemat? Mis seal head olla saabki, ilmselt tuleb võtta tangid. Või saata ta otse linna? Aga see on ju mõeldamatu! Vaat kus alles väärt doktor, hakkavad kõik rääkima. Ei ole mul õigustki saata, tuleb endal ära teha. Aga mida siis? Kurat seda teab. Kui asi untsu läheb, on häda suur, häbistan end ämmaemandate ees. Aga jah, kõigepealt tuleb vaadata, kas tasubki enneaegu närvitseda.

Riietusin, viskasin mantli õlgadele ning lootes, et kõik läheb õnnelikult, jooksin läbi pladiseva vihma ja lompide haiglasse. Sissepääsu juures paistis hämaruses hoburakend.

"Kas teie tõite sünnitaja?" kohmasin küsida inimkujult, kes end maad kaapiva hobuse kõrval korraks liigutas.

"Meie… kes siis veel, isake," vastas kaeblik eidehääl.

Öisele ajale vaatamata võis haiglas märgata liikumist ja askeldamist. Vastuvõtutoas vilkus "välklamp". Koridoris, mis viis sünnitusosakonda, lipsas minust mööda pesukausiga Aksinja. Ukse tagant kostis korraks nõrka oigamist. Sisenesin. Valgete seintega väikest tuba valgustas ülalt ere lamp. Operatsioonilaua kõrval lamas lõuani tekiga kaetud noor naine. Tema nägu oli valust moondunud, märjad juuksesalgud kleepusid laubale. Kraadiklaas käes, valmistas Anna Nikolajevna emailkruusis lahust, Pelageja Ivanovna tõi kapist puhtad linad. Velsker seisis vastu seina toetudes Napoleoni poosis. Mind märgates läksid kõik liikvele. Sünnitaja tegi silmad lahti, murdis käsi ning halas taas kaeblikult ja raskelt.

"Noh, mis meil siis on?" küsisin ja imestasin ise, kui kindlalt ja rahulikult kõlas mu hääl.

"Põikiasend," vastas kiiresti Anna Nikolajevna, lisades lahusele vett.

"Nii, nii," tõmbusin sirgu ja kortsutasin kulmu. "Mis seal ikka, vaatame järele."

"Aksinja! Doktoril on vaja käsi pesta!" hüüdis otsekohe Anna Nikolajevna. Ta nägu oli pidulik ja tõsine.

Kuni voolas vesi, uhtes hõõrumisest punetavailt kätelt vahtu, esitasin Anna Nikolajevnale tähtsusetuid küsimusi: kas sünnitaja toodi ammu, kust ta pärit on… Pelageja Ivanovna käsi tõmbas teki kõrvale ning ma hakkasin ettevaatlikult kompima suurekspaisunud kõhtu. Naine oigas ja püüdis end sirgu ajada, mudides sõrmede vahel voodilina.

"Tasa, tasa… kannata," rääkisin, puudutades kergelt sünnitaja pingul kuuma ja kuiva nahka.

Pärast seda kui kogenud Anna Nikolajevna ütles, milles asi seisab, polnud neid toiminguid õigupoolest tarvis. Kui palju ma poleks ka uurinud, Anna Nikolajevnast rohkemat poleks ma niikuinii teada saanud. Ta määras muidugi õigesti: põikiasend. Diagnoos on pandud. Aga edasi?…

Kulm kortsus jätkasin kõhu kompimist igast küljest ning piilusin silmanurgast ämmaemandaid. Nad mõlemad olid keskendunult tõsised ja nende näoilmest lugesin välja oma toimingute heakskiitu. Tõepoolest, mu liigutused olid kindlad ja korrapärased, oma ärevust aga püüdsin peita võimalikult sügavamale.

"Nõnda," ütlesin hinge tõmmates ja tõusin voodiservalt, sest väljaspoolt polnud enam midagi vaadata. "Uurime seestpoolt."

Jälle välgatas Anna Nikolajevna pilgus heakskiit.

"Aksinja!"

Taas voolas vesi.

"Küll kuluks praegu ära Döderleinist5 järele vaadata!" mõtlesin käsi seebitades murelikult. Paraku polnud selleks nüüd enam mingit võimalust. Ja kuidas saanukski sel hetkel aidata Döderlein? Pesin paksu vahu maha ja määrisin sõrmed joodiga. Pelageja Ivanovna käe all sahises puhas lina. Kummardunud sünnitaja kohale, asusin ettevaatlikult ja kartlikult uurima asja seestpoolt. Mällu kerkis tahtmatult pilt sünnitushaigla operatsioonitoast. Eredalt põlevate elektrilampide mattkerad, põranda läikivad kiviplaadid, kõikjal kiiskavad kraanid ja instrumendid. Assistent lumivalges kitlis askeldab sünnitaja juures, abiks kolm ordinaatorit, arstid-praktikandid ja salk tudengeid-kuraatoreid. Hea, lihtne ja ohutu. 

Siin aga vastutan ainuüksi mina ja mu käte all on piinlev naine. Ma ei tea, kuidas teda aidata, sest olen sünnitust vaid kaks korda haiglas pealt näinud ja need läksid täiesti normaalselt. Uurin mis ma uurin, sellest pole kergem ei minul ega temal; ma ei taipa vähimatki ega suuda seal, tema sees mingit selgust saada.

On juba aeg mingi otsus teha.

"Põikiasend… Kui põiki, tähendab tuleb… tuleb teha…"

"Pööre jalast," ütles otsekui omaette Anna Nikolajevna, suutmata ära oodata.

Vilunud arst oleks tema peale viltu vaadanud, et ta oma soovitustega vahele segab. Mina aga pole kergesti solvuv…

"Jaa," kinnitasin paljutähendavalt, "pööre jalast."

Ning mu silme ees tantsisklesid Döderleini leheküljed. Otsepööre… kombineeritud pööre… viltupööre… Leheküljed, leheküljed… nendel aga joonised. Vaagen, kõverdunud, kokkusurutud, tohutute peadega looted… rippuv käeke, selle kohal nabaväät.

Alles hiljuti ju lugesin. Kriipsutasin veel alla, mõtlesin tähelepanelikult iga sõna üle, püüdes ette kujutada erinevaid kehaosi ja kõiki võtteid. Lugedes tundus, et kogu tekst jääb ajju igaveseks.

Nüüd aga ujub kõigest sellest loetust silme ette üksainus fraas: "…põikiasend on absoluutselt ebasoovitav asend."

Mis tõsi, see tõsi. Absoluutselt ebasoovitav nii naisele endale kui ka arstile, kes kuus kuud tagasi lõpetas ülikooli.

"Mis seal's ikka… teeme ära," ütlesin tõustes.

Anna Nikolajevna elavnes.

"Demjan Lukitš," pöördus ta velskri poole, "pange kloroform valmis."

Väga tore, et ütles, sest ma polnud üldsegi kindel, kas seda operatsiooni tehakse narkoosi all. Muidugi narkoosiga, kuidas siis veel!

Aga siiski tuleks Döderleini vaadata…

Ja pesnud käsi, ütlesin:

"Noh, hästi… pange naine narkoosiks valmis, ma tulen kohe, toon ainult paberossid kodunt ära."

"Hea küll, doktor, saab tehtud," vastas Anna Nikolajevna.

Kodus kabinetis süütasin lambi ja sööstsin raamatukapi juurde, unustades mütsi peast võtmata. Siin ta on, Döderlein, "Operatiivne sünnitusabi". Hakkasin kiiruga lappama läikivaid lehekülgi.

"…pööre kujutab endast alati emale ohtlikku operatsiooni…"

Külm judin jooksis mööda mu selgroogu.

"Peamine oht seisneb emaka iseenesliku rebenemise võimaluses."

I-se-e-nes-li-ku.

"Kui arst, viies kätt emakasse, ruumipuuduse või emakaseinte ahenemise tõttu kohtab raskusi enne jalani jõudmist, peab ta loobuma edasistest katsetest pööret sooritada…"

Tore on. Isegi kui ma suudan mingi ime läbi määrata need "raskused" ja loobun "edasistest katsetest", siis mida ma hakkan peale kloroformitud naisega Dultsevo külast?

Edasi:

"On rangelt keelatud püüda jõuda jalani mööda loote seljaosa…"

Võtame teadmiseks.

"Ülalpool asuvast jalast haaramist tuleb lugeda veaks, kuivõrd seejuures võib kergesti teostuda loote pöördumine ümber oma telje, mis võib põhjustada loote kinnijäämise, millega kaasnevad kõige kurvemad tagajärjed…"

"Kõige kurvemad tagajärjed". Abstraktsevõitu, ent sisendusjõulised sõnad! Aga mis siis, kui Dultsevo naise mees jääb leseks? Pühkisin laubalt higi, võtsin end kokku ja püüdsin kõiki neid hirmuäratavaid kohti vahele jättes meenutada vaid kõige olulisemat: mida ma õieti tegema pean, kuidas ja kuhu käe sisse viima. Kuid libistades pilku üle mustade ridade sattusin üha uutele hirmsatele asjadele. Nad lausa hüppasid tekstist välja.

"…väga suure rebenemisohu tõttu…"

"…seesmised ja kombineeritud pöörded kujutavad endast operatsioone, mida tuleb lugeda ema jaoks kõige ohtlikumateks sünnitusabi operatsioonideks…"

Ja lõppakordina:

"Iga tund viivitust suurendab ohtu…"

Aitab! Lugemine mõjus: minu peas läks kõik lõplikult segi ja nüüd olin kindel, et ma ei ma ei jaga vähimatki, eriti aga seda, millist pööret teha: kombineeritud või mittekombineeritud, otse või mitteotse.

Panin Döderleini käest ja langesin tugitooli, püüdes laokil mõtteid veidigi korrastada… Vaatasin kella. Kurat küll! Tuleb välja, et olen juba kaksteist minutit ära olnud. Seal aga oodatakse. "…iga tund viivitust…"

Tunnid koosnevad minutitest, minutid aga on säärastel puhkudel kiired lendama. Heitsin Döderleini kõrvale ja jooksin tagasi haiglasse.

Seal oli kõik juba valmis. Velsker seisis lauakese juures, hoides sellel maski ja kloroformipurki. Sünnitaja lebas operatsioonilaual ja oigas lakkamatult.

"Kannata, no kannata," kudrutas õrnalt Pelageja Nikolajevna, kummardudes lamaja kohale, "kohe doktor aitab sind…"

"Oo-oo! Jõud… on otsas… otsas… Ei kannata enam välja!"

"Ära pelga… ära pelga…" kudrutas ämmaemand, "küll sa ära kannatad! Nüüd anname sulle nuusutada… Sa ei kuulegi midagi."

Kraanidest pahises vesi ning koos Anna Nikolajevnaga hakkasin puhastama ja pesema oma küünarnukkideni paljaid käsi. Laskmata end segada oietest ja hädaldamisest, jutustas Anna Nikolajevna, kuidas minu eelkäija – kogenud kirurg – pöördeid tegi. Kuulasin teda ahnelt, laskmata ühelgi sõnal kaotsi minna. Ning need kümme minutit andsid mulle sünnitusabi kohta rohkem kui kõik see, mida olin lugenud riigieksameiks, kus ma just sünnitusabis sain "väga hea". Katkendlikest sõnadest, lõpetamata lausetest, möödaminnes pillatud vihjetest sain teada kõige hädavajalikuma, mida ei leidu üheski raamatus. Ja selleks ajaks, kui ma hakkasin steriilse marliga kuivatama ideaalselt valgeid ja puhtaid käsi, olin ennast kogunud ning mul oli kujunenud oma konkreetne ja kindel plaan. Kombineeritud või mittekombineeritud, praegu polnud mul tarvis sellele mõelda.

Kõik targad sõnad ei tähendanud sel hetkel midagi. Tähtis oli vaid see: ma pean ühe käe sisse viima, teise käega väljastpoolt pööramist abistama ja, toetudes mitte raamatuile, vaid mõõdutundele, milleta arst kuhugi ei kõlba, ettevaatlikult, ent kindlalt ühe jala alla juhtima ja sellest hoides lapse välja tõmbama.

Ma pean olema rahulik ja ettevaatlik ning samal ajal otsusekindel ja julge.

"Laske käia," käskisin velskrit ja hakkasin joodiga sõrmi määrima.

Pelageja Ivanovna võttis kinni sünnitaja kätest, velsker pani ta kurnatud näole maski. Tumekollasest purgist hakkas aeglaselt imbuma kloroformi. Magus, iiveldamaajav lõhn täitis aegamööda ruumi. Velskri ja ämmaemandate näod olid nüüd ranged, otse pidulikud.

"Aa! Aa!" hüüatas äkki naine. Mõned sekundid rabeles ta meeleheitlikult, püüdes maski kõrvale lükata.

"Hoidke kinni!"

Pelageja Ivanovna haaras tal kätest, surus ta lamama ja toetus rinnale. Veel paar korda karjatas naine, pöörates nägu maski eest kõrvale, kuid juba loiult. Pomises tuhmilt:

"Aa-aa… Lase!…Aa!…"

Siis üha nõrgemalt, nõrgemalt. Valges toas võttis maad vaikus. Läbipaistvad tilgad nõrgusid üksteise järel läbi valge marli.

"Pelageja Nikolajevna, pulss?"

"Korras."

Pelageja Ivanovna tõstis naise käe ja lasi langeda; see kukkus jäigana vastu lina. Velsker lükkas maski kõrvale ja vaatas pupille.

"Magab".

Vereloik. Mu käed on küünarnukkideni verised. Vereplekid linadel. Punased marliribad ja känkrad. Pelageja Ivanovna aga hoiab juba last kätel, raputab ja patsutab teda. Aksinja valab ämbrite kolinal pesukaussi vett. Last kastetakse kord külma, kord kuuma vette. Ta vaikib, elutu pea kõigub küljelt küljele. Kuid äkki kostab justkui ohe või vääksatus, seejärel nõrk ja kägisev lapsekisa.

"Elus… elus…" kudrutab Pelageja Ivanovna ja asetab vastsündinu padjale.

Ka ema on elus. Midagi hirmsat õnneks ei juhtunud. Juba katsun ise ta pulssi. Jah, see on ühtlane ja kindel; velsker raputab naist kergelt õlast ja ütleb:

"Noh, kulla tädike, aeg on ärgata."

Verised palakad visatakse kõrvale, ema kaetakse kärmesti puhta linaga, velsker ja Aksinja viivad ta palatisse. Sissemähitud vastsündinu sõidab minema padjal, krimpsus pruunikas näoke paistmas valge nutsaku seest ja nutuvigin taga.

Kraanidest jookseb pesemisvesi. Anna Nikolajevna tõmbab ahnelt paberossi, kissitab suitsupilves silmi, köhib.

"Doktor, te tegite korraliku pöörde, kindla käega."

Nühin agaralt harjaga käsi ja kõõritan tema poole: ega ta naera minu üle? Kuid ta näol särab siiras rahulolu ja uhkustunne. Mu süda hüppab rõõmust. Vaatan punavalget segadikku ümberringi, silman punast vett pesukausis ning tunnen end võitjana. Kusagil sügavamal aga liigutab kahtluseuss.

"Eks näis, mis edasi saab," ütlen.

Anna Nikolajevna vaatab mind üllatunult.

"Mis seal saada võib? Kõik läks ju kenasti."

Pomisen midagi ebamäärast vastuseks, mõeldes endamisi: kas emal jäi sees kõik terveks, ega ma talle operatsiooni ajal kuidagi viga teinud? See on see, mis mu südant ähmaselt vaevab. Mu teadmised sünnitusabist on nii udused, nii raamatulikult katkendlikud! Rebend? Ent mil viisil peaks see väljenduma, millal see end tunda annab, kas kohe praegu või alles hiljem?… Ei, parem sel teemal keel hammaste taga hoida.

"Noh, paljugi mis võib olla," ütlen ma. "Pole näiteks välistatud nakkuse võimalus," kordan esimest pähetulnud õpikufraasi.

"Ah see-ee!" venitab Anna Nikolajevna rahulikult. "Noh, kui Jumal annab, ei juhtu midagi. Ja kustkohast? Kõik oli steriilne, puhas."

Tagasi oma korterisse jõudsin veidi pärast ühte öösel. Kabinetis laual lebas lambi valgussõõris Döderlein, lahti löödud leheküljelt "Pöörde ohud". Jahtunud teed juues istusin tema kallal veel tunnikese. Ja ime küll, kõik ebaselged kohad muutusid täiesti mõistetavaks, otsekui oleksin äkki nägijaks saanud; ning siin – lambivalgel, öösel, maakolkas – hakkas mul koitma, mida tähendavad tõelised teadmised.

"Siin võib omandada külluses kogemusi," mõtisklesin uinudes. "Tuleb vaid lugeda, rohkem lugeda… lugeda…"

1925

Tõlkinud Aivar Kull

Esmatrükk: Noorus 1986 nr 6

 

1 Vahur Kersna saatelõik pealtnägijas.
2 "Noore arsti märkmed; Morfium", tõlkinud Anise Erenvert, Tormikiri, Tallinn 2010; sama tõlkija vahendusel on ilmunud teinegi Bulgakovi-valimik: "Jutustused, olukirjeldused, följetonid", Hea Tegu, Tallinn 2011
3 Film Youtubes. 
4 Seriaali kohta on artikkel eestikeelses Vikipeedias, tuues ära ka seeriate sisukokkuvõtted.
5 Albert Döderlein (1860-1941), saksa günekoloog.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: