Arvustus. "Kelly gängi tõelise loo" alasti valed
Uus film kinolevis
"Kelly gängi tõeline lugu" ("The True History of the Kelly Gang")
Režissöör: Justin Kurzel
Osades: George MacKay, Nicholas Hoult, Charlie Hunnam, Russell Crowe, Essie Davis, Sean Keenan jpt.
8/10
Unusta kõik, mida sa tead Ned Kelly'st. Või ära unusta. Pole tegelikult vahet, kuna film ei proovigi püsida ajalooliselt tõetruu. Austraalia režissööri Justin Kurzeli "Kelly gängi tõeline lugu" põhineb 2000. aastal ilmunud samanimelisel romaanil, mis jutustab ilukirjandusliku loo tuntud 19. sajandi austraalia bandiidist.
Mitmed ajaloolised filmid esitlevad uhkelt fraasi "põhineb tõestisündinud lool", ent sellegipoolest moonutavad ja fabritseerivad. See film aga on aus oma ebaaususes: juba avatekstis saame teada, et miski järgnevast pole tõeline. Teised sõnad hajuvad, ent sõna "tõeline" jääb püsima ja saab osaks pealkirjast.
See pole siiski omakorda tõsi, sest Ned Kelly esitus on segu valest, legendist ja ka ajaloolistest faktidest Kelly gängi kohta. Filmis on kihtide viisi allteksti ja metateksti postuumse loojutustuse teemal. Ned Kelly on selleks suurepärane tegelane – ta on mees, keda kummitab minevik ja tema vastu esitatud valesüüdistused; mees, kes kirjutas pikki kirju, et oma tõde selgitada ja mees, keda tänase päevani mäletatakse nii kangelase kui ka kurikaelana.
Mõistatuslik mees
Üks filmi pettemanöövreid on see, et ei keskenduta mitte niivõrd Austraalia lindpriide kuritegelikule elule, vaid Ned Kelly elule enne tuntuse saavutamist. Edward "Ned" Kelly on vaese iiri perekonna vanim poeg. Isa saadetakse vanglasse, kui Ned on veel väike ja müriaad potentsiaalseid isafiguure – mõned seadusesilmad, teised kriminaalid – jooksevad kiirelt tema elust sisse-välja.
Muutumatuks jääb ainult ema, kellega Nedil on veider, sügav, kuid samas toksiline suhe. Nedi kujutatakse üldjoontes hea inimesena, kelle tõukab kuritegelikku ellu ebaõiglane (kuid teisest küljest ka õiglane?) tagakiusamine. Tema otsus lindpriiks hakata on mõeldud protestina. Tundub, et kõik inimesed Nedi elus on seotud igavese võitlusega autoritaarse politsei ja anarhistlike lindpriide vahel; pooltevahelist kuristikku süvendab veelgi vastasseis inglaste ja iirlaste, sajanditevanuste rivaalide vahel.
Olgugi filmi keskne tegelane, jääb Ned lõpuni välja mõistatuslikuks isikuks. Ta jääb sageli sõnatult ja üksisilmi vaatama, mõtted peas ringlemas, et siis äkitselt tegutsema asuda. Tema otsuste tagamaad jäetakse vaatajale lahti hammustada. Tekib tunne, et tegevusliinid ei saanud päris lõpuni ekraanile – võib-olla oleks aidanud tempot ühtlustada, kui jätta mõned stseenid hoopis kõrvale ja keskenduda pikemalt teistele.
Film on aeglase kuluga, kuid hullumeelsusesse ei jõuta järk-järgult, vaid sööstetakse pea ees sügavikku. George MacKay areng on haarav, närvilisest suuresilmsest vahtimisest viimase vaatuse kaoseni. Kurzelil on hea silm ja isegi aeglasemate segmentide ajal on piisavalt ilusat ja põnevat, et vaatajaid huvitatuna hoida, kuigi mõni võib pidada teekonda hiilgava lõppmänguni ka veidi vaevaliseks.
Vägivaldsel naudingul vägivaldne lõpp
Oleks kurb, kui inimesed enne lõppu alla annaksid. Kurzeli "Macbethi" tunnustatakse loovate ja meeldejäävate märulistseenide eest ja samas vaimus kulmineerub ka "Kelly gängi tõeline lugu" adrenaliinist nõretava stseeniga. See on verine, brutaalne, groteskne ja mis kõige olulisem, see tundub päris. Paljud kassahittidest märulifilmid loovad mulje koreograafilisest tagajärgedevabast puntratantsust. Visuaalne pool ja helidisain asetavad Ned Kelly filmi vaataja aga tõeliselt keset kaootilist tulistamislahingut.
Lisaks helidisainile väärib tunnustust kogu filmimuusika. Helilooja Jed Kurzel (režissööri vend) kasutab keelpille, löökpille ja rahvapille, et luua omanäoline rikkalik heliõhustik. On lõbusaid, seikluslikke laule, kus kontrabass rõõmsalt plõnksub, kuid Kurzeli tõeline tugevus avaldub pinevuse loomisel. Helitaust ei ole siin küll päris nii nõiduslik kui tema meistritöös "Macbeth", kuid siiski leidub palu, kus madalad noodid peksavad nagu ängistuses süda ja kõrged atonaalsed keelpillid lõikavad hinge.
Mida tähendab olla mees?
Film on tekitanud omajagu poleemikat. Hoolimata sellest, et publikule öeldakse esimesest lausest, et tegemist pole tõepärase jutustusega, võib leida hulganisti pahaseid arvustusi ja artikleid austraallastelt, keda häirivad filmi juures põhiliselt kaks aspekti: naisterõivastesse riietumine ja homoerootilised alatoonid. Kelly gäng ei proovi ennast naistena näidata, nad tõmbavad naisterüüd üll oma lahingurüü osana, mida võib tõlgendada protestiaktina maskuliinsete ideaalide vastu.
Võmmide ja röövlite maailm on übermaskuliinne. On arvutult stseene, kus kõvamehed üksteist üle kõvatavad ja teineteisele relvi näkku topivad. Konstaabli iha Nedi allutada on justkui kirglik kinnisidee. Kui Robin Hoodi peetakse naljatlevalt geiks, kes elas metsas oma rõõmsate meestega, siis Ned Kelly on ju Austraalia Robin Hood… See tundub mulle kui loogiline areng ja ultramaskuliinsuse meeldiv dekonstruktsioon.
Niisiis, kas õppisime midagi Kelly gängi kohta sel kahetunnisel rännakul? Ajaloolised faktid olid nii paksus ilukirjanduse kastmes, et on raske öelda. Selle asemel saame mõtiskleda ideede, teemade ja metakommentaaride üle, mida film pakub rohkelt, veel tükk aega pärast kino. Või siis lihtsalt nautida head näitlejatööd, huvitavaid visuaale, suurepärast filmimuusikat ja meeldejäävat finaali.
Toimetaja: Kaspar Viilup