Eerik-Niiles Kross: hea meelega isa Siberist ei rääkinud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Antti Häkli

Jaan Krossi elulool põhinev etendus "Suur Sibermaa" esietendus laupäeval Draamateatris. Eerik-Niiles Kross käis kultuurisaates "OP" rääkimas, mis muljed ja tunded tal lavastusest tekkisid. Kross rõhutas, et on oluline asumisaegadest rääkida ning seda eesmärki lavastus ka täitis.

Räägime täna sinu isa elu puudutavast lavastusest Draamateatris. Mind huvitab, mis tundega vaatab poeg etendust, mis räägib tema isa eluloost?

See oli üsna huvitav kogemus. Minu jaoks on seal mitu kihistust. Loomulikult esimene instinkt on võimalikult palju ära tunda oma isa, kellest põhiliselt jutt käib. See tükk ei ole faktoloogiline või biograafiline, põhikomponendid muidugi tuginevad Jaan Krossi elul, aga ta on ikkagi teatrikunst. Seal on Jaan Unduski poolt võetud piisaval määral vabadust, et sümbolite ja metafooride kaudu Krossi kujutada. Tegelikult oli ka minu jaoks võimalik seda etendust vaadata kui teatrit.

Tambet Tuisk on oma välimuselt üsnagi sarnane Jaan Krossiga. Kas mõni hetk tabas sind ka judin, et ta kujutas teda nii realistlikult?

Kindlasti oli seal manerisme ja lauseid, mis võinuks olla vanalt Jaanilt. Vana-noor Jaan. On muidugi asjaolu, et mina ei ole noort Jaani kunagi näinud. Mäletan teda sellest ajast, kui ta oli juba soliidne härra. Ta tegelikult ei mõjunud kunagi vanana. Ta oli isegi vanast peast üsna nooruslik ja vitaalne.

Mulle tundus, et Tambet valis lähenemise, kus ta ei proovinud imiteerida Krossi sellisena, kes ta füüsiliselt oli. Ta tõlgendas Krossi, kui Unduski poolt loodud karakterit. Ta ei tahtnud olla Kross, vaid ta tahtis olla näidendi tegelane. Ta ei pingutanud sellega üle.

Näidendis ja Krossi elus oli Alma Vaarmanil oluline koht. Kas Alma osales ka sinu elus aktiivselt?

Mina tean Almat väga hästi. Merle Palmiste tegi Alma Vaarmani kujutamisel geniaalse rolli. Mäletan Almat põhiliselt ajast, kui olin üsna pisike. Täiskasvanuna ma temaga väga palju kokku ei puutunud, aga poisikesena küll. Need manerismid, tema kõneviis ja vitaalne, natukene irriteeriv hoiak on mul väga hästi meeles. Hästi on mul meeles ka need alalõpmata kestvad vaidlused, mis isa ja Alma vahel olid. See suhe, mis neil asumise ajast jäi, kestis elu lõpuni.

Kas sina, isa või mõned pereliikmed on tahtnud minna tagasi sinna paika, millest etendus jutustab?

Mind sinna praegu ilmselt ei lasta ja kui lastaksegi, siis tagasi ilmselt mitte. Olen fotodelt tähele pannud, et nad tegid emaga ühe Siberi reisi 1960. aastate keskel. Huvitav on see, et sellest reisist ei ole ta mitte midagi rääkinud. Sel teemal ma temaga ei vestelnud. Muidugi olen temaga palju rääkinud vangi-ja Siberiajast, neid lugusid mäletan ma lapsest saadik.

Hea meelega ta Siberist ei jutustanud, kuid ta pidas rääkimist siiski vajalikuks. Ta kirjeldas palju talle olulisi Siberi seiku, tüüpe ja kogemusi. Seda eluetappi ta ei varjanud vähemalgi määral.

Kui palju ja kas üldse olid sa ise juures selle tüki loomisel?

Kui lavastamine juba käis ja tekst oli valmis, siis ma lugesin käsikirja. Minu jaoks oli kõik selge, sest ma orienteerun oma isa biograafias. Küsimus minu jaoks oli see, et huvitav, kas inimesele, kes Krossi on lugenud, aga tema elus midagi ei tea, kas see lugu on jälgitav ja mõistetav. Mulle tundub, et selle töö tegid Undusk ja Toompere kahepeale suurepäraselt ära.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: "OP"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: