Arvustus. Erki Pärnojaga maa ja taeva vahepeal
Uus plaat
Erki Pärnoja
"Leva" (Erik Lindström Music)
8/10
Saudade on ilmselt kõige kuulsam portugalikeelne sõna. Tõlkimatu termin, mis väljendab igatsust millegi järele, mida ei pruugi olemas olla, nostalgiat millegi järele, mida pole kunagi olemas olnud. Sellist nime kannab Erki Pärnoja kolmanda täispika albumi lõpulugu ning kokku võtab see hästi ka "Levat" läbiva emotsionaalse laengu.
Sarnaseid sõnanoppeid ja tähendusmänge on plaadil rohkelt. Kõigi lugude pealkirjad on ühesõnalised, seejuures kokku viies keeles, ning annavad kätte palade üldise juhtmotiivi. Ka ühes Pärnoja teispoole, mullu võrratu debüütplaadiga rohkelt loorbereid lõiganud Anna Kaneelinaga esitatud nimilugu "Leva" tähendab rootsi keeles elamist.
Album ise elab eelkõige teispool verbaliseeritavat keelt. Erinevalt eelmistest albumitest leiab siit ka Pärnoja vokaali, kuid sõnu on seitsme loo peale kokku vaid paar tosinat lühikest rida. Kõlalt on "Leva" kuskil "Efterglow" reipa futuvesterni ja "Saja loo" tiheda orkestratsiooni vahel – äratuntav, kuid ometi erinev.
Pärnoja senine soolokarjäär, elu väljaspool ansamblit Ewert And The Two Dragons, pole vaatamata kõrgelennulistele muusikalisele ambitsioonidele niivõrd enda pidev taasleiutamine kui rahulik otsimine. Oma helikeele rafineerimine, uute detailide tervikusse komponeerimine, üha keerulisemalt kirjeldatavate seisundite ja olemise osade muusika keelde tõlkimine. Fatigue. Soledad. Saudade.
Avalugu kannab pealkirja "Maa", kuid hõljub kindla jalgealuse ning taeva vahepeal. Sellist vahepealsust, ootamatute õhuaukude avastamist leidub plaadil ohtralt. Pärnoja enda sõnul on albumi muusikaliseks lähtemotiiviks kordused, ringid ja neist väljaastumine. Plaadile jagub küllaga rahu ja helgust ning ka teatavat närvilisust ja rahulolematust, läbivalt aga otsivust. "Leva" kord laseb kuulaja lahkelt sisse ning peidab end siis tema eest. Albumi helikeel on kordamööda siiralt lihtne ja peitlikult keerukas.
Enamus põnevaimast kunstist nii kinos, galeriis kui plaadil lähtub kontrastidest – pingestatusest pooluste, nähtuste, tunnete, kogemuste vahel. "Leva" keskne pingestus tundub olevat melanhoolia ja lootusrikkuse vahel. Kõlaliselt iseloomustab seda segu "Leva" kõrghetk, ilmselt albumi ligipääsetavaim, avatuim ja kauneim lugu "Eha". Pärnoja ja keelpillide arranžeeringu eest vastutanud Raun Juurika kompositsioonivõimete jõudemonstratsioon.
"Mil leiad rahu? / millal siis / millal küll," küsib Pärnoja pehme hääl. Napp, ent mõjuv. Talvine ja kevadet ootav. Pärnoja "Leva" ei leia ehk rahu, ent otsing jätkub. Saudade. Nukker ja ilus.
Toimetaja: Valner Valme