Jaan Tooming. Kusipea ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Tooming
Jaan Tooming Autor/allikas: lavastajateliit.ee

Lavastaja ja kirjanik Jaan Tooming kirjutas veste ennasttäis pealavastajast.

Ma olen teatri juht. Kõik näitlejad kardavad mind, sest ma võin nendega lepingut mitte teha. Ma olen ka pealavastaja. Just nagu Ird kunagi. Ja see annab mulle absoluutse võimu. Ja ma naudin seda. Lollid näitlejad jooksevad iga mu sõrmenipsu peale, kuhu tahan ning ma olen tõeline kuningas. Ma tean küll, et mõni neist ütleb, et mulle on kusi pähe löönud, aga see ei häiri mind. Ikkagi mängivad nad seda, mida MINA tahan ja nad värisevad nagu hirmunud lambad.

Leping on tore asi. Lasen lahti selle, kes mulle ei meeldi ja eriti sõnakuulelikega teen pikema lepingu. Nad poevad nahast välja, et mulle meeldida. Muidugi, näitleja on ju tobe olend, ta ei oska midagi muud, kui laval tõmmelda, ja kui ma ta lahti lasen, siis ta tavaliselt hukkub. On küllalt neid, kes on end põhja joonud, kui nad teatrist minema aetakse. Nad teavad seda ning hoiavad kümne küünega oma kohast kinni. Mina võin olla kusipea ja türann, näitlejad on lihtsalt lojused, keda ma piitsaga ajan, kuhu tahan. Nende pea on tühi, sinna mahuvad ainult rollid – mida nad endale pähe tambivad – tuubivad ja veel peale selle on levinud viin, kepp ja hasartmängud nende seas. Nad on harimatud, kuid oma lolluses uhkeldavad nad seltskonnameedias ning kirjutavad oma idiootseid elulugusid, mis ajavad öökima.

Mina teenin hästi, mul on suur villa mere ääres, limusiin ja naine, armuke ning lapsed. Loen ainult näidendeid, muud ma lugeda ei viitsi, ahjaa, muidugi ajalehti kah. Ega mul muud tarvis lähegi peale näitemängude, kuhu pärisorjad – näitlejad mängima panna. Ning rahvas möirgab naerda ja plaksutab ning mina itsitan pihku .

Vahel räägin ka kunstist. Kuid see on niisama suusoojaks. Tegelikult on vaja teha ainult etendusi, mis kassat toovad. Ja neid ma teengi. Milleks mulle mingi kunst, mis midagi sisse ei too? Mingitele friikidele või kriitikutele nämmutamiseks. Mina teen teatrit rahvale, kuigi ma põlgan rahvast. Pööbli himu labasuste ja tiiraste naljade järele ning nende nürimeelsus tülgastavad. Kuid ma pean neile meeldima . Ja siis püsin ma ka kindlalt oma kohal.

Ministeerium on minuga rahul, sest vahel õnnestub mul teha näidendeid, millest keegi aru ei saa, ega ma isegi saa aru, kuid siis laulavad kriitikud ülistuslaulu ning mina olen tehtud mees. Jälle naeran habemesse, sest kõik see on täielik jama. Mulle meeldib võim ja et ma võin teha, mida tahan ja et see näitlejatekari lömitab mu ees nagu peksasaanud koeranäru.

Kogu see elu siin konnatiigis on vastik, kuid mina pole konn, vaid tiiger, kes murrab igaühe, kes vastu hakkab. Ma olen tõeline kiskja ning elan elupäevade otsani soojal kohal, sest kogu see lollikari kummardab mind, sest kogu riigis pole minust andekamat. Mul on hea teatridramaturg, kes hoolitseb selle eest, et mul on alati võtta moodsaid näidendeid, mis maailmas läbi löönud ja nüüd ka meie armsas kapitalistlikus riigikeses läbi löövad, sest kogu maailm on nüüd liberaalne küla... Asiaate ma ei armasta ja käigu nad kuradile. Mina olen eurooplane, räägin inglise keelt oma lastega kodus ning kasvatan nad maailmakodanikeks. Kogu maailm on lahti, võin minna, kuhu tahan, teha, mida tahan, mina, kusipea, tõeline teatri juht, kes teab, mida vaja teha, et olla kuulus ja geniaalne. Teater on minu mõis ja mina mõisnik. Elagu pärisorjus!!!

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: