Maarja Undusk. Jaan Kross, kõigutamatu kese
Lastel on õnnis omadus võtta asju sellisena, nagu need on. Nii tundus mulle lapsepõlves olevat loomulik, et isa istub päevad otsa raamatu või kirjutusmasina taga ja ema sõidab autoga ringi ja ajab asju, viib, toob ja teeb, justkui mõni asteroid ümber kinnistähe.
Kord kutsuti meile torumees koju ja minu viieaastane vend jälgis hoolega onu tegutsemist kempsupõrandal. Kui toru terve ja töömees lahkunud, uuris vend ema käest, et kus too mees ka töötab. Ema seletas siis, et see mees töötabki torusid parandades. Mispeale küsis Eerik: aga kus ta seda oma päristööd, noh, kirjatööd teeb?
Meie isa ei parandanud elu jooksul vist ühtegi toru. Ehkki tuleb olla ettevaatlik väites, et ta mingit käelist tööd kunagi polnud teinud. Lõppude lõpuks tuli tal oma parimas eas pikki päevi ja kuid söekaevanduses sütt vedada või telliskivivabrikus segu tõsta või käia hobusega metsas puid tegemas. Siiski hõljus tema ümber praktilise saamatuse aura. Võib-olla ema Ellen isegi natuke kultiveeris seda, et oma vaibumatut toimekust ja maskuliinsemat laadi ülesannete ülevõtmist põhjendada. Igatahes rääkis ema, et kui Jaan kolis tema juurde Pääskülla elama ja umbes teisel päeval asus maja taga kuuri juures pliidipuid lõhkuma, löönud ta kohe esimese hooga endale kirvega jalga. Võib-olla oli viga kirves, sest puulõhkumise kogemus pidi Jaanil ju olema? Või oli tal tekkinud allergia teatud tööde vastu? Nii nagu on mõnikord herilase nõelamisega — et kui saad üks kord sutsata, siis pole viga midagi, aga järgmisel korral läheb nõelamiskoht paiste ja kolmandal korral võib tekkida isegi eluohtlik seisund. Niisiis — võib-olla meenutas mõni tegevus Jaanile tema füüsilist tööd täis laagri- ja asumisaastaid, mis tema jutustuste järgi olid lausa kadestamisväärselt markantsed, ent mille kordumine oleks osutunud üle-elamatuks allergeeniks.
Juttude järgi oli Jaan lapsena hellitatud poiss, eakate vanemate hilja saadud ainuke poeg, oma ema lakkamatu vaimustuse objekt. Üks Krosside ammuste aegade naaber, kes lapsena Jaani perega ühes majas elas, meenutab veel praegugi oma vanemate taunivat juttu sellest, kuidas proua Kross juba päris suurt poisivolaskit kooli saatis, nii et Jaan läks tühjade kätega ees, tema ema, Jaani koolikott käe otsas, meeter tagapool. Teisalt aga — Jaan sai kodunt kaasa ka korraliku lihvi ja mõlema vanema täie pühendumuse. Inimlapse rikutus või rikkumatus istub ilmselt juba algselt tema sees ja väga hea alge ei saagi rikki minna. Küllap teatud tõrksuse või läbematuse võis Jaan koduse kasvatusega kaasa saada, ehkki vaevalt miski oleks muutnud tema loomupärast koleerilist iseloomu.
Isa rääkis, et kui ta Tartusse ülikooli läks ja esimest korda iseseisvat elu hakkas elama, oli ta üürituba olnud pööraselt segamini ja koristama õppis ta seda aegamisi alles siis, kui säärasest segadusest vapustatud pruut teda selleks ärgitas. Jaanil lihtsalt puudus varasem enese järelt koristamise kogemus.
Siiski ei olnud ta oma perekondlikus elus kuidagi häirivalt lohakas. Ma ei mäleta, et tema järelt oleks pidanud noppima musti sokke või muud säärast. Muidugi oli ilmast ilma kuskile kadunud mõni vajalik raamat või käsikirjajupp, mille otsimisse siis ema pikkadeks tundideks sukeldus, leides sealhulgas üles nii mõnegi muu kadunud paberi. Isa oli kodurahu huvides targem otsimistegevusest säästa, sest mitteleidmine võis ta liialt turri ajada. Parem tasa ja targu see asi ise üles leida ja siis kirjutuslaua taga istuvale Jaanile rõõmsalt ulatada, teadis Ellen. Ja Jaan oskas küll tänulik olla.
Jaan ei armastanud ei juhtida ega ka juhitud olla. Arvatavasti põlistas sellist suhtumist elu nõukogude tingimustes, kus ülemus olemine eeldas kommunistlikku nomenklatuuri kuulumist. Samuti distantseeris ta end igal võimalikul ajal ja juhul militaarsest sfäärist. Juba lõpuklassis aastal 1938 otsustas ta hoiduda sõjaväkke ja järgnevatel aastatel sõtta sattumisest, mis oli üpris komplitseeritud eesmärk. Jaani algkooli lõputunnistusel oli ainuke "rahuldav" heade seas kehaline kasvatus ("hea oligi kõrgeim hinne") ja gümnaasiumi küpsustunnistusel ainuke "väga heade sekka ära eksinud" hea õppeaines nimega riigikaitse. Olen üsna kindel, et oma elu jooksul ei pannud ta kunagi ühtegi mundrit selga, vangimunder välja arvatud. Pagunid jätsid ta külmaks.
Jaan jutustas kord, kuidas ta varases poisipõlves ühendanud kõikvõimalikud elutoapindadel olevad esemed ridamisi mööda toa seinaääri nööriga üksteise külge. Konstruktsioonile lisas ta tõmbenöörid, mis kiirtena koondusid tema pihku. Kui süsteem oli valmis, seisis Jaan toaukse juurde, kus ülevaade kõige parem, ja tõmbas nöörist. Käis mürtsatus-kõmakas-plärakas-klirin ja seejärel kiljatus ema suust, kes imelaps Jaani selja taha toauksele oli ilmunud. Jaan ise tundis pöörast rõõmu oma katse õnnestumisest. Tema isa lootis temast tublit inseneri kasvatada ja aurumasin pakkus ka poeg Jaanile tõsist huvi. Samavõrd saab tema nööritõmbamiseksperimendist otsida tulevase romaanikirjaniku algeid. Ent soov kõik niidiotsad enda kätte koondada ei väljendunud täiskasvanud Jaani kirjandusvälises elus.
Jaan pooldas igati lastesaamist. On kolm tähtsat asja, mida eesti rahval tuleb järjepidevalt teha: mõtelda, püsida, paljuneda, õpetas ta vanas eas, ja iga järeltulija oli oodatud ja kiidetud. Ent isiklikult ta laste kasvatamise praktilisse sfääri parema meelega ei sekkunud. Ma pean silmas igasugust argiaskeldust, millest suuresti koosneb elu väikeste ja ka suuremate lastega ja millest tänapäeva isad nii endastmõistetavalt osa võtavad. Aga ema Ellen ei oodanudki isa Jaanilt kunagi midagi seesugust, rääkimata nõudmisest. Ema oli piisavalt tark, et ennetada kõikvõimalikke pereülesannete jagamise pinnal tekkida võivaid pingeid ja arusaamatusi. Ta võttis ülesanded enda lahendada, delegeerides neid tädidest koosnevale võrgustikule. Nimelt oli meil tavaliselt keegi abiks koristamas, lapsi hoidmas ja sööki valmistamas.
Siiski elas Jaan koos imikuviginaga õige mitmeid aegu, aga ma arvan, et ema püüdis teda sellest võimaluse korral säästa, tõstes isa sülle vaid kena rahuloleva lapsukese. Jaan oskas väikelapsi nunnutada küll. Ta armastas lastega vestelda rahulikul ja leebel moel ja ta oskas väga hästi ka õige tilludele õpetada maailma asju nägema. Eriti hindas ta vestlusi juba veidi suuremate lastega ja kõige enam ehk Eerikuga, kes hakkas vara rääkima ja lugema ja oli ülimalt positiivne ja teadmishimuline, see vaimustas isa. Meie peres armastati meenutada lugu sellest, kuidas vaevu kahene Eerik valas hommikusöögilauas piima ühest tassist teise, nii et pool maha voolas. Jaan sõnas seepeale isalikult: "Eerik, me loodame, et sa nüüd enam niimoodi ei tee." Mispeale vastas Eerik: "Mina kallan, teie loodake." Selline poja varane iseseisvus ja verbaalne võimekus võlus isa üliväga.
Meenub Jaani luuletus: "Väikemees hüüdis mind: / Tule vaata kui ilus sitikas! / Mul oli tähtsate mõtetega tegemist / ning ma vastasin talle: / Vaata üksi. Ta pole ju ilusam, kui vaatame teda / koos — / Ja tundsin, et valetan." ("Kivist viiulid", 1964.)
Tegemist on igal juhul autobiograafilise luuletusega. Koosvaatamisi isaga tuli minulgi sageli ette. Jaan oli suurepärane isa juhul, kui lapsega tegelemine talle vaimset pinget pakkus, ja lõppes kohe, kui ühe osalise kannatus katkes. Ent kui asi kippus minema rutiinseks virinaks, mida alailma ette tuleb, siis polnud mõtet Jaani poole pöörduda. Sealjuures oli tal imeline võime end argikärast välja lülitada ja istuda töösse süüvinult oma laua taga ka siis, kui ümber käis lärmakas sebimine. Sellises olukorras vastutas ta vaid oma mõtterännu ja -lennu eest ja tegutses hoopis teises dimensioonis.
Lastepere kõrgaastatel käis meil vanemate töötoa uks lihtlabaselt seestpoolt lukus. Loomulikult mahtus sinna tuppa oma laua taha ka ema, kes oli valmis igal hetkel asuma oma kirjutava mehe kaitsele. Töötuppa kuuldusid valjud prantsatused, kui energiast tulvil koolieelikutest pojad mööda kolme trepiastet (töötuba asus pisut kõrgemal tasapinnal ka ruumiliselt) hooga vastu ust jooksid, püüdes end keelatud territooriumile sisse rammida. Selle kannatas kirjanik Jaan välja, mõned korralekutsuvad röögatused maha arvata. Mispeale kaebas väike Märten emale: "Issu teeb nii koledat häält ja ütleb igasuguseid hirmsaid sõnu, perss ja…"
Kord juhtus, see oli aastaid hiljem ja vist tõesti vaid üks kord, kui tahtsin vanemate pool külas viibides oma umbes neljakuise tütre veerandtunniks isa hoolde jätta. Panin Marioni voodi peale ja palusin vanaisa Jaanil vaadata, et lapsel kõik korras oleks. Noh, eks ma siis kuulen, kui ta maha kukub, ütles vanaisa Jaan täiesti süüdimatult oma laua tagant hetkeks pilku tõstes.
Oma joonistusi või tekstikesi näitasin ma esmajoones isale, kes oma töö silmapilk ja nurisemata kõrvale pani ja mu vaimusünnitust süvenenult uurima asus. Tavaliselt ütles ta midagi tunnustavat või pigem lasi kuuldavale üllatushüüatuse: vaata aga! või ohoo!, millele järgnes kindlasti mõni täpsustav kommentaar või küsimus või ettepanek. Üldiselt mõjusid isa märkused innustavalt ja tõstsid enesetunnet. Emal oli tavaliselt "tuline kiire ja tema rõõmsas heakskiidus oli vähem sisu.
Ka sitikavaatamisi isaga tuli palju ette, eriti suvel. Ta armastas jalutada, käed seljal ja peadpidi pilves ehk oma romaanitegelaste heitlustes, ent alati valmis imetlema sõnajalaõit või nälkja rada pilvikukübaral. Kord juhtusime kahekesi Hiiumaal võsastunud puisniidul jalutades heale kivipuravikukohale. Et meil polnud korvi ega kotti kaasas, siis moodustasime seenekorjamismahuti minu heledast vihmajakist, sidudes selle varrukad ja hõlmad sangadeks kokku. Isal ei tekkinud vähimatki kõhklust, et kas seened võiksid ehk riideeseme ära rikkuda.
Prioriteedid olid tal kindlalt paigas ja selleks oli tol juhul muidugi seenesaak — jopetäis puravikke. Isa armastas ka üksi koos oma mõtetega seenel käia. Ta võttis köögist noa ja kilekoti kaasa ja kadus mõneks tunniks Kassari kadastikku, naastes seejärel õnnest särades, kaasas tohutul hulgal suuremaid ja hästi suuri tatikaid, sekka ka mõned "nupstükid". Minu kogemust mööda armastavad vaimsed mehed just nimelt suuri seeni, millega sageli pole midagi pihta hakata peale komposteerimise. Aga köögis toimetav naiskond oli muidugi aupaklik nii Jaani kui ka tema libeda hiigeltatikasaagi vastu, tahtmata teda irooniaga kurvastada, ja üritas neid jõudumööda puhastada ja kastmeks praadida, mis omakorda tekitas ootamatu lisakohustuse niigi tihedasse päevakavva.
Jaani vestlustest oma lastega võiks olla igal pojal ja tütrel eraldi rubriik, sest ta lähenes oma vestluspartnereile siiski individuaalselt. Kui mõne õppetöösse puutuva küsimusega tema poole pöördusin, oli ta varmas küsimusele vastust otsima, seda eriti juhul, kui teema teda ennastki huvitas. Aga ta huvidering oli universaalne, mitte ainult humanitaariakeskne. Tema vastuseotsingud sisaldasid teinekord pikki kõrvalepõikeid elukogemusse ja raamatutarkusse. Sageli pöördus ta ENE, Brockhausi või mõne muu allika poole, ikka midagi ka talle enesele põnevat avastades. Ta mäludžungel oli üsna põhjatu ja teadmistel oli tema silmis hindamatu väärtus.
Jaan ei olnud praktiline inimene, aga ta sai ilusasti elatud ka ebapraktiliselt. Tema karisma kutsus ligi abistava käe, ilma et ta ise oleks pidanud selleks eriti pingutama. Siberis asumisel oli tema päästjaks ja talitajaks revolutsionäär Alma Vaarman. Jaan pingutas vaimurindel palju ja pidevalt ning hea vaistuga naised oskasid seda hinnata ja olid valmis ta pesu pesema ja talle kartuleid keetma. (Alma rääkis kord, kuidas ta pannud kartulad keema ja öelnud Jaanile, et valagu vesi pealt, kui kartul keenud. Siis küsinud Jaan, et kuidas ta aru saab, et kartul valmis on.)
Mõned lihtsad praktilised tööd aga meeldisid Jaanile väga, eks ikka sellised, mille ajal sai segamatult oma mõtet arendada. Ta armastas vikatiga niita kõrgeks kasvanud naati meie Hiiumaa rohtaias (küll mitte aga niidet kokku rehitseda). Talle meeldis sügiseti vanade õunapuude alt vilju korjata ja neid pika köögilaua taga koorida ja lõikuda ja seejärel ilusa ühtlase tiheda koena tüllkardinaga kaetud kuivatusraamile laduda, sinna kõrvale kohvi või veini rüübates ja seltsilistega juttu vestes. Et täis raam seejärel pliidi kohale kuivama tõsta. Talle meeldis koos Elleniga saunaesisel õhtuvidevas pärast pikka õunakorjet ja sortimist mahla pressida (Ellen ajas õunu läbi hakkmasina) ja ta mõtiskles alailma selle üle, kuidas saaks ära kasutada pruuni tihket pressimisjääki. Kas teha väike tööstus ja sellest midagi toota? Kuidagi rumal nii head asja lihtsalt minema visata!
Isa Jaan kirjutas mu koolipõlvesalmikusse järgmised read: "Sinu sõber Albert Schweitzer olevat enda kohta kõnelnud, ühel teatud päeval oma nooruses olevat ta olnud elu-elamusest nii valdavalt õnnelik, et ta olevat selle tunde ajel andnud tõotuse pühenduda teenima inimkonda. Koge ka Sina niisugust päeva. Niisuguseid päevi. Ja jätkugu Sul jõudu pidada oma tõotust. Kui sa oled ta andnud. Isa."
Inimkonna teenimine oli temagi eetiline põhimõte ja kreedo, ehkki ta sellega ei epateerinud, aukartus elu ees aga vist üks tegur, mis välistas teenistuse sõjatandril. Küll võis ta kuumal suvel Hiiumaa köögis kirgliku ja raugematu süstemaatilisusega lüüa kärbsepiitsaga surnuks 366 kärbest (meie lähedal asus kolhoosi lehmalaut sajapealise karjaga, kes me majast igal õhtul mööda jalutas, sellest ka kärbeste invasioon kuuma ilmaga) ja selle üle täpset arvet pidada, aga sitikale põrandal või metsarajal ei astunud ta meelega mitte kunagi peale.
Inimkonna teenimise ideaal istus temas tugevasti sees, nii nagu ka enamikul tema romaanikangelastel, ehkki ta ilkus mõnuga missioonitunde kui ilutseva ja liiga pealetükkivalt tundelise teotsemisajendi üle ja nimetas oma igapäist tegevust pigem maailma parandamiseks. Jaan parandas maailma nii, nagu mees ehitab oma maja: iga päev natuke ja valmis ei saa mitte kunagi, midagi on alati veel teha. Mõnikord — maailma avastamise käigus — leiad põranda alt majavammi, aga põletad haige põranda ära ja jätkad ikka heas usus, et sinu töö abil saab maailmast parem paik.
Mõni erksa õiglustundega naine on Ellenile kaasa tundnud või etteheiteid teinud tema ohvrimeelse Jaani-talitamise pärast. Eva Lille meenutab, kuidas ta esimesi kordi Jaanil ja Ellenil 1960-ndate keskel külas käis: "Elu Harju tänavas oli huvitav sellepärast, et seal oli üks meesterahvas, kes oli tõstetud koduseks kuningaks. Teda teenindati kogu aeg ja ta kirjutas kogu aeg ja mul oli tihti niisugune tunne, et Elleni suhtes polnud see õiglane! Käisin seal ju tihti, ja alguses oli seal vähe ruumi, aga kuskilt kostis alati kirjutusmasina hääl, ja kõik tädindus toimis teil, mis oli mulle haruldane ja uus asi, et need vanad pensioniprouadest koduabilised olid rakendatud niimoodi. Olin emantsipeeritud noor soomlanna ja ma tunnetasin, et siin oli midagi hoopis teistmoodi, kui Soomes olnuks vastuvõetav. Jaa, Soomes olid asjad teistmoodi! Ellenil oli hoiak, et tema hoolitseb maise elu eest, mis keerleb, aga see oli natuke selline… see, et Jaan oli nii keskendunud… Kord istusime Elleniga suures toas ja Jaan tuli teisest toast, ta oli täitsa oma mõtetes, käe otsas nahast portfell, ja ta läks otse välisukse juurde ja vandus järsku ukse juures kohutavalt ja pöördus tagasi oma tuppa — ta oli unustanud midagi. Ellen siis seletas, et Jaan oli teel arhiivi. Ta üldse ei suhelnud meiega. Hiljem, kui ma seal käisin, oli Jaan küll väga sõbralikult jutu juures. Järsku ta tõesti kirjutas ilukirjandust inimeste pealt? Aga ta võis iga hetk seltskonnast selgitusi andmata sundimatult lahkuda. Jaan oli patriarh! Aga Ellenit ma imetlen, et ta jõudis seda kõike teha, nägu naerul. Tal polnud mitte kunagi näol virilat ilmet." (Intervjuu 8. VI 2019.)
Kas Jaan oli patriarh? Ta ei jaganud Ellenile ju mingeid käske. Pigem suhtles ta laadis: "Kole kena oleks nüüd koos sinuga üks tass kohvi juua…" Ja siis keetis ema neile mõlemale kannutäie head kanget kohvi ja tegi ka paar võileiba kõrvale. Siiski võis Jaan ka kärgatada: "Kus KURAT mu märkmed jälle kadunud on?!" Aga see polnud öeldud mitte käsuna, vaid retoorilise küsimusena. Mida Ellenil oli kõige targem kohe lahendama asuda… Jaanil puudus tarve olla kontrolliv ja korraldav perekonnapea. Ta ei olnud oma kodus ei ülemus ega alfaisane, ent… stopp! Ega temast nüüd üle sõita ka ei saanud! Ta võttis tema suhtes tuntavat respekti endastmõistetavalt. Ta ei pidanudki oma positsiooni või perekondlike õiguste eest võitlema, need olid primaarsed niikuinii. Temas oli suurt joont ja ta ei häbenenud olla lahke, õrn ja tänulik Elleni vastu, kui kaotatud paberid olid üles leitud. Või tunnustada perenaisi hea lõunasöögi eest. Ta tahtis oma kirjutamistööd teha ja tema perekond oli, tänu Ellenile, parim võimalik keskkond tööteoks. Ma arvan, et sellepärast ei õppinud ta ka autosõitu ära, et ei tekiks mingeid transpordi- või kapotialuseteemalisi kohustusi. Lisaks muidugi absoluutne huvipuudus autojuhtimise vastu.
Kindlasti võis seesugune pilpa peal hoidmine olla Ellenile sageli ka kurnav ja tüütu, ent rõõmus ilme ei kadunud ema näolt kuskile, ta talus Jaani kapriise ja perutamist stoiliselt.
Õigupoolest on vale nimetada seda talumiseks. Jaan koos kõige sinna juurde kuuluvaga oli Elleni kindel valik ja ta oskas nende kooselu rahutumaid nüansse enesele meeldivaks mõelda. Ja ta oligi oma Jaaniga väga õnnelik just niimoodi, seda koormat kandes. Tuleb aga rõhutada, et Ellen ei hakanud kunagi Jaani alandlikuks koduteenijaks, ja lisaks sellele, et Jaani asi oli ka tema oma, ajas ta ka päris oma asja, tõlkis, kirjutas oma luulet ja toimetas eesti lastekirjanduse rindel. On väidetud, et Ellen jõudis teha vähe ilukirjanduslikku tööd, aga see, mis ta tegi, sündis tänu tema veendunud armastusele.
Igatahes oli neil kahekesi koos vaieldamatult hea olla. On suur vedamine leida enda kõrvale keegi, kelle seltsist sa mitte kunagi, ka lühikeseks ajaks, ära ei tüdine. Seejuures ei muutunud nende kahe kokkukuuluvus ka tuimaks harjumuseks, vaid neid sidus vaimne ja füüsiline üksmeel ja ühesugune huumoritaju. Ellen on öelnud, et nende maitse oli nii sarnane, et selle üle polnud õieti võimalik vaieldagi.
Jaanil oli kombeks Ellenile oma tekste ette lugeda, aga sageli oli kuulajaks ka mõni sõber või lausa sõpruskond. Kõva häälega lugemine aitas Jaanil vist paremini tervikut tajuda ja mõttevahetus võis aidata kahtlustest ja seisakutest üle saada. Eriti kujukalt meenuvad "Wikmani poisid" Hiiumaal isa katusealuses töötoas pimedatel ja tuulistel augustiõhtutel.
Eespool tuli juttu Jaani koleerilisest iseloomust. Valeeria Villandi on meenutanud meie koduseid kriisiolukordi järgmiselt:
"Ellen oli väga vagane inimene. Tuletan meelde kahte situatsiooni teie kodusest elust. Teie Harju tänava esik, seal seisab jalatsikirst, selline alla avaneva klapiga. Jaan hakkab sealt seest oma kingi võtma ja muidugi ei leia. Mispeale kallab selle kasti kummuli ja saab oma kingad kätte. Ellen vaatab ja ütleb: "Ja kes need siis lõpuks nüüd tagasi paneb?" Muidugi mitte Jaan ei teinud seda. Ja üks teine kord, ma ei tea, mis põhjusel, igatahes üks niisugune trikotaažist pikkade käistega meeste alussärk, kus vist õmblus lahti, ja Jaan käristab selle katki. Ellen vaatab: nojah, seda oleks ju parandada saanud." (Intervjuu 26. VII 2017.)
Tormi võis vallandada püksitaskust puuduv taskurätik, kui parajasti valmistuti minema tüütule koosolekule (just nüüd, mil "mäda oli voolama hakanud", nagu Jaan inspiratsiooni pealetulekut naturalistliku mõnuga kirjeldada tavatses), umbsõlm kingapaelas või ärakaranud särginööp, ühesõnaga pisiasjad. Kuradid lendasid (ehkki kuradi ja persega Jaani rumalate sõnade repertuaar piirduski ja tema sõim oli ebaisikuline, mitte ühegi juuresviibija pihta pööratud), aga ema juhtis olukorda kindla käega nagu purjekat tormisel Tallinna lahel. Ega Ellen polnud siis asjata kunagine Nõukogude Liidu meister purjetamise Hai-klassis.
Ellen on väitnud ühes usutluses enese kohta, et tema pole kunagi loksunud üle oma ääre. Ta säilitas rauge rahu, minemata endast välja isegi siis, kui Jaan "jauras" mis hirmus.
Aga Jaanis puudus vindviha. Ta võis teha kõva häält ja uksega virutada, nii et krohv langes, aga ta polnud loomult kuri. Ta oli kui loodusjõud, kui kärgatav äiksetorm, mis hirmsa raksatusega sisse lõi ja mille lõppedes päike pilvemassist välja tuli ja vihmapiisad sätendasid männiokastel. Isa ei kogunud endasse vimma ja lühikeste äiksetormide vahelisel ajal oli ta igati meeldiv ja kultuurne kodustatud kirjanik ja sõbralik pereliige.
Jaanile meeldisid hoolega tehtud esemed, temas võis vaimustuse esile kutsuda mõni tore nahkse kattega tool, tubli toekas raamaturiiul või kuldse nupuga sulepea. Esteetilist rõõmu pakkus talle ka ilus puhas ja korrastatud keskkond, mida võis leida näiteks Soomest, kuhu nõukogude kirjanikke vahel lasti, ja mis meenutas sõjaeelset Eestit. Seevastu nõukogulikult hall, kulunud, auklik ja kasimata ümbrus kusehaisuste kangialustega masendas ja pahandas teda. Tema romaanes on hulgaliselt värvikaid, lõhnavaid ja naksuvaid esemete kirjeldusi. Ent lagunema kippuv vilets istumisalune (vene värk! öeldi) võis teda vihale ajada, ja kui kumbki mu vanematest seda parandada püüdis, siis polnud see teps mitte isa. Aga ta ei pingutanud, et midagi neist headest asjadest isiklikult omada, piisas, et need leidsid koha tema raamatutegelaste elus.
Jaani suhtumine raamatuisse oli sootuks teistsugune kui mis tahes muusse. Raamat on teatavasti omaette nähtus, mis ei kuulu mitte servapidigi asjade hulka, ja vajab erikohtlemist. Raamat on elusolendiga võrdses staatuses, tema ees on põhjust tunda aukartust, eriti kui Albert Schweitzer on su aatevend.
Kui Jaanile mõni seninägematu või ka vanast ajast tuttav raamat pihku sattus, oli ta valmis sellesse silmapilk sukelduma. Tavaliselt jäi ta sinnasamma seisma, pisut vimmas, pea lehekülgede kohale langetatud. Ta ei sõnanud pealiskaudselt, et vaata aga, seda peaks kunagi põhjalikumalt uurima, vaid Jaan uuris raamatut k o h e põhjalikult. Jaan ei häbenenud vaimustusse sattuda või professionaalset kadedust väljendada. Meeliköitva raamatu puhul võis peatselt kuulda naerupahvakut või muud tunnustavat äramärkimist. Kui see sattus olema näiteks mõni väga kaasahaarav saksakeelne raamat, siis otsustas Jaan teinekord, et ajaraisk on niisama lugeda, tarvilik oleks see jooksvalt ka ära tõlkida. Nii juhtus näiteks Stefan Zweigi "Eilse maailmaga". Siiski oli see erandlik, sest muidu oleksid ta enese romaanid kirjutamata jäänud. Ent inimesed, kes ilmsi ja ulmsi tema ümber tegutsesid, huvitasid teda siiski veel palju rohkem kui raamatud.
Iga raamat siiski polnud püha. Kord läksin isa käest keemiaalast nõu küsima ja näitasin talle mingit küsimust oma õpikus. Meil oli parasjagu üks sugulane külas, kellega nad omavahel juttu vestsid. Ei mäleta täpselt, millest paisus konflikt, ilmselt ei saanud ma lihtsast asjast aru või polnud isal tahtmist keemiaga tegelda, igatahes lendas mu keemiaõpik täie hooga diagonaalis läbi toa nagu valge vares, langedes kaugemasse nurka, tiivad turris.
Õpiku vägivaldsest kohtlemisest hoolimata oli laste hea õppimine isa Jaani jaoks ülitähtis. Ta armastas perfektsust ja püüdlikkust õppetöös, numbrilised tulemused koolipäevikus või tunnistusel olid olulised. Küllap ootas ta oma lastelt niisama tõhusat pingutust ja laitmatuid tunnistusi, kui tal enesel olid olnud, ja mingid haledad kolmed, kahtedest rääkimata, haavasid ta saavutusvajadust ja auahnust. Kui sain seitsmenda klassi lõpus eesti keele eksami nelja, ütles isa, et selle eest ta mu pead küll ei silita. Et eesti keele eksami ainuvõimalik hinne peab olema muidugi mõista puhas viis! Minu keskpärane õppeedukus valmistas isale sageli tuska ja mu keskastme koolieas distantseerusime teineteisest mitmeks aastaks.
Pealegi ei lubanud isa mul koera võtta, mis oli mu varaste noorusaastate ainus tõeline unistus, ja nii olime vastastikku teineteises pettunud. Eks siis ema proovis meievahelisi vastuolusid leevendada.
Lapse elu on siin ilmas nagu linnul oksa peal või maipõrnikal sirelipõõsas — tema õnn ei sõltu sellest, mis riigikorra all sirel õitseb. Omal küünilisel kombel õpetasid "nõukogude võimu" viljastavad tingimused pere- ja sõpruskondi tihedamalt kokku hoidma. Kodus võis vabalt suud pruukida ja võimu üle võllanalja visata. Isa sissejuhatus "Kas sa lõugu oskad pidada?" enne mõnd põrandaalust uudist liitis meid justkui salaseltsi liikmeid. 1970-ndate lõpus tavatses isa mulle öelda: "Pea meeles, laps, praegu on väga sitad ajad." Et ma oskaksin märgata ja ärkvel püsida ega muganduks ahistust normaalsuseks pidama.
Sellest hoolimata sai palju nalja. Lõbustav pruuk oli omavahel ja lähemas sõpruskonnas vene aktsendiga rääkimine ja lõputu ilkumine nõukogude tegelikkuse üle. Anekdootide vahetamine oli üldlevinud ventileerimise viise. Sõnamängud ja keeleväänamine olid igapäeva lahutamatu osa: "Genialgeline isa / valab vermutile lisa, / penijalgeline laps / ei saa aru, mis on naps."
Et elasime lähestikku vanalinnas, sai ka täiskasvanuna pea iga päev Harjusse sisse astuda. Vanas eas pärast insulte loobus isa aegamööda töölaua taga istumast ja nii harjumuspärane kirjutusmasina tärin vaikis. Ellen hakkas tema käsikirjalisi tekste ise arvutisse sisestama, sest isa kaotas masinal kirjutamise oskuse ja arvutit ta muidugi mõista põlgas.
Vanale Jaanile polnud mõte tema maise elu lõplikkusest põrmugi meeltmööda. Vaimse ja füüsilise võimekuse langus ei tekitanud temas filosoofilisi lahkumismõtteid, vaid tegi ta lihtsalt pahuraks. Ta tahtnuks olla üle keskmise surematu ka füüsilises plaanis. Ent seda rohkem sai koos ema ja isaga videvikku peetud, ka ennelõunati. Hetk, peatu! mõtlesin ma tihti ka nüüd, peale parimaid päevi, liikudes loogeldes loojangu poole, koos niisama meeliskledes ja kuulatades hakkide kisa akna taga õuetaevas punaste kivikatuste kohal.
Artikkel ilmus veebruari Loomingus.
Toimetaja: Laura Pärnpuu
Allikas: "Looming"