Arvustus. Valguskvantide voog, see va veevulin ja needsamad tomatid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

P. I. Filimonov
P. I. Filimonov Autor/allikas: ERR

Raamat

P. I. Filimonov

"Asünkroonujumine: romaan-lahkuminek"

Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Tuum

 

P. I. Filimonov on kahtlemata minu lemmikkirjanik Eestis (pärast Mati Unti). Just nagu Unti avastades tundus mulle kunagi iga näppude vahele sattunud tekst eelmist tasemelt ületav, võib sama öelda ka Filimonovi kohta, vähemalt tingimusel, et jutuks on romaanid "Mitte-eukleidilise geomeetria tsoon" (2010), "Thalassa! Thalassa!" (2013) ja novellikogu "Nekroloogide kirjutamise oskus: novellid" (2013, muide, hea sõber, kui sa korraks ehmatasid, siis palun too mu raamat tagasi). Seejuures ei ole Undi ja Filimonovi loomingu kätte sattumise kronoloogia üldse oluline. Lugemist võib isegi alustada mõne valitud teose keskelt ja kulgeda kuskile viimase raamatu algusesse. Sõltumata sellest, kust alustad, pakub tekst naudingut ja üllatab lugejat. Nii et kes teab, võib-olla oleksin pärast ülikooli hakanud hoopis filosoofiks, kui poleks noore kirjandushakatisena grammikese filimonovliku (21. sajandi) postmodernismiga nakatunud. Ainuüksi sellepärast võib Filimonovile tänulik olla.

Jäänud ootama uusi palu kui küpsevaid tomateid, lõpetasin austust avaldades mainitud novellikogu arvustuse Filimonovi enda sõnadega: "On ju selle maavitsaliste perekonna esindaja viljad nii rikkad suhkrute ja C-vitamiiini poolest, sisaldavad valku, tärklist, orgaanilisi happeid, kiudaineid ja pektiini, mineraalaineid (kaltsiumi, naatriumi, magneesiumi, rauda, kloori, fosforit, väävlit, räni, joodi), aga samuti karotenoide karoteeni ja lükopeeni (nemad annavad viljale kollakasoranži või punase värvi), B-grupi vitamiine, nikotiin- ja foolhapet, K-vitamiini."1

Tomateid igatahes ei tulnud (tuli Jõhvikas, aga sellest hiljem), võib-olla polnud korralikku suve, igatahes kadus Filimonov mõneks ajaks mu vaateväljalt. Võibolla kadusin ise, ei tea. Ometi ei katkenud side kirjanikuga täielikult. Eks ikka jälgisin mängu. Küllap on kirjanikul, kes kirjutab sagedasti inimeste kadumisest (meenutades romaan-imerohtu "Thalassa! Thalassa!"), luba ka aeg-ajalt ise ära kaduda, vahetada teemat; teha tegelikult ükskõik mida.

Filimonovi viimatise proosateose "Asünkroonujumine: romaan-lahkuminek" teema on samuti kadumised, tõepoolest, ka lahkuminekud. Teema tekitab elevust ja meelitab ligi. Ootamatult oli üks mahlane tomat kasvuhoones teistest suuremaks paisunud. Tagakaane tutvustus oli samuti paljulubav, justkui Julio Cortázari näidis-postmodernistliku "Keksumängu" algus. Seal kadus noor naine Maga. Filimonovi teoses hakkavad kohe alguses kõik inimesed tasapisi kaduma. Kadumine on hea, vähemalt kirjandusele. Kui inimene kaob, olen lugemisega rahul. Lause "Ta kadus" on tore. See on isegi parem kui "Nad läksid lahku". Kadunud inimeste arv ei olegi tegelikult oluline, Filimonovi romaanis on neid tõesti igaks juhuks päris palju, kuid tähtsam on mõistatus kadumise ümber.

See suunab tõsisema kirjandushuvilise wolfgangiserliku lüngani. Kui autor vastust kohe ei anna (ja ta ei anna), hakkan lahendama kadumise mõistatust. Pärast kolmveerandaastast ajaveetmist Samuel Beckettiga oli minu huvi igasuguste lünkade vastu vägagi üles kruvitud, võiks isegi öelda, et totaalse lünga või mingisuguse püha hullumeelsuse vastu ja seda eelkõige eesti kirjanduses. Tõepoolest, gravitatsiooniväli "Ansünkroonujumise" ümber tiris mind lähemale, intuitiivselt aimasin, et kohtan taas seda Filimonovit, kes ilmus mu ellu ülikooliaastatel. Kaanepilti lähemalt uurides sain aru, et see lõks, aga mis siis, kont oli juba ette visatud, liputasin saba, sest teemaks olid ju kadumised ja lahkuminekud.

Kui tulistada elektrone läbi kahe piluga seina, jätavad nad seina taga olevale fotoplaadile täpikeste ribad, elektron käitub pilusid läbides nagu laine ja tekitab iseendaga interferentsi. Kui panna pilude ette detektor, mis vaatleb, kumba pilu elektronid läbivad, käituvad need järsku nagu tavafüüsikalised objektid (nagu tomatid või tennisepallid), jättes tagumisele plaadile vaid kaks plartsu.2 Elektron on vahva tegelane, eksisteerides kvantteoreetikute silmis justkui kahes maailmas korraga. Kui Filimonovi teoses hakkavad Eesti Hõlmamata Spordialade Föderatsiooni esimehe Janar Jõhvika värvatud Viktor ja Anton pürgima sünkroonujumise olümpiavõitjateks, on alust nii interferentsiks kui ka plärtsudeks. Et veepinnale tekiksid interferentsmustrid, peavad kaks meest esmalt koos vette hüppama. Seda aga ei juhtu, sest lisaks mitmetele takistustele kõlavad Antoni suust väiteid stiilis "selle pederastiga ma ei uju". Olukorda ei tee kergemaks homofoobist treener Natalja ja Jõhvikas ise, kes ei ole nõus hankima asendusliikmeid.

Kui mõelda tõsiasjale, et mehed on äsja kaaslastest lahku läinud (Viktor Ženjast ja Anton Marinast) ning peavad nüüd koos eksistima, kerkivad lugeja kujutlusse ilmselt mitmesugused kirjanduslikku naudingut pakkuvad lüngatäited. Vahel täidab autor neid lünki hoogsalt ka ise. Lõppude lõpuks on kirjanik Viktori ja Antoni välja mõelnud, pakkunud neile kodu, kuid meeste õnnetuseks on nad pandud lauale tantsima kui kukk ja rebane Sławomir Mrožeki lühiloos. Aga mis oleks näiteks Viktorist muidu saanud? "Ta vedeles tundide kaupa voodis, klõpsis mõttetult telekapuldil järjepanu kõikide kanalite nuppe ja hea oli, kui ei nutnud, olles avastanud Ženja mahaunustatud sokid, alukad või kreemituubi." (lk 18) Taevale tänu, väike liigutamine ei tee paha.

Muuhulgas on meeldiv, et endiselt kaovad mitmed tegelased: nende lünkadega käibki seesugune topeltmäng. Me isegi ei tea, kes need inimesed on, kuid ei peagi teadma. Ahjaa, mainitakse, et venelasi on rohkem. Mingisugused vastused tulevad ka lõpus.

Vahet pole, lugejale jääbki rohkem aega aru saada just Antonist ja Viktorist. Fakt on see, teos on olemas tänu neile. Ka meeste omavaheline läbisaamine on raamatu kontekstis tähtis. Omaette küsimus on muidugi moraalis, kuidas Filimonov oma kuke ja rebasega käitub – otsekui oleksid nad marionetid! Antagu neile redel suhte parandamiseks ja nad ronivad (ja kukuvad), antagu neile bassein ja Janar Jõhvikas – tuleb suhestuda, saada olümpiavõitjaks, isegi olukorras, mil seljataga on valusad lahkuminekud ja eeldusi pole. Elu on sedavõrd imelik, et tuleb suhestuda ka kääbus Vladimiriga.

Vahest on kokkuvõttes olulisem see, et just veidratele kadumistele ja lahkuminekutele on pühendatud palju tekstiruumi. See juhib paratamatult küsimuse juurde, kuidas sellest kõigest üle olla. Kuidas ületada raskused, kui antakse vaid redel, mis on oma olemuselt sama tühine objekt, kui see on Becketti "Lõppmängus"? Niisiis vaatame taas oma tegelastele silma. Jätkates mõtet ning laenates kujundeid kvantteooriast, võiks küsida, kas Filimonovi ja Becketti kangelased võiksid olla ka kvantpõimitud: Viktor, Anton, Hamm ja Clov? Või on nad hoopis Pelevin, Tammsaare, Hamlet ja... Clov? Kes on Clov? On teada, et Clovil on "Lõppmängus" võime lugu lõpetada, aga ta ei tee seda. Ka Anton ja Viktor ei astu loost välja, nad on täielikult autori käsutada.

Miks hoiab kirjanik neid koos, põimib nende saatused? Jah, muidugi, keegi peab olema. Võib-olla on neid lihtsalt huvitav jälgida. Nad on kui üleskruvitud tegelased, kes raamatu teises pooles liiguvad inertsist. Uurides näiteks Antonit, on autor samas ka kaastundlik: "Aga muuseas, kes oleme meie, et teda hukka mõista?" (lk 47) Kirjanikul on oma tegelastega põnev. Peaasi, et nemad ära ei kao, aga oht püsib. Need tegelased on veidral kombel tõesti kvantpõimitud: ühe tegelase seisundimuutus mõjutab automaatselt teist ja mingit üksmeelt ei teki ilmselt kunagi.

Aga milleks üldse ühtsus, tegelaste läbisaamine? Pigem fikseerida, mis juhtus siis ja siis, erilisi hinnanguid andmata, poeesiat lisamata. Artiklis "Kvantkriitika: Simultaansuse poeetika globaalsele kirjandusele" näitlikustab Benjamin H. Ogden kvantkriitilist analüüsi, mille peamiseks tunnuseks on erisuguste või üksteisele vastukäivate analüüsivõimalikkuste simultaansus. Soovitatav on analüüsi sisse tuua kvantteooria, kvantkriitika tutvustus ning lisaks mõne kirjanduseteose analüüs.3 Ogden valis Wallace Stevensi, mina Filimonovi. Võib-olla olengi kasutanud Filimonovi teost kui marionetti, lihtsalt selleks, et näha, kas minu "Quantum Criticism" õnnestub. Eks näis, kuid nagu Janar Jõhvikal, ei ole mul enam aega asenduste otsimisega tegelda, olemasolevat muuta.

Enne lõppu rõhutan, et minu mõtted Filimonovi teose kohta ei ole tähtsad, vaadata tuleks kõigi arvustuste kogumit, nende kvantolekut. Aga see on võimatu. Nii et piirduda siis ikkagi selle arvustusega. Päris lõpetuseks ka midagi asjalikku. Filimonov tegeleb kõigele vaatamata kõrgkultuuriga. Jah, loo alusmaterjal on valitud küll toores ja psühholoogiliselt kahemõõtmeline (aga see on elu), kuid marionettide elluäratamine näitab autori filigraansust ja tehnika valdamist. Ka tomatitega ei hoia kirjanik end tagasi. Ütleb ju tegelane Viktor: "Lõppude lõpuks võib tomatitest kuradima palju toite meisterdada." (lk 282)

Filimonov suudab seda, tema jaoks on virmalised, kraanist voolav vesi, sport ja kirjandus samaväärselt maagilised. Et veest ja ujumisest poeetiliselt kõnelda, ei pea Baturini karusnahkset ürpi selga heitma, piisab ujulast või vannist. Ei, kõige parem on öelda, et vesi on vesi. See on lihtne kvantolek, aga katsu sa seda huvitavaks teha.

Kui Unti pole ammu lugenud, kõlbavad uudistamiseks tegelikult kõiksugu tekstid: luule, proosa, draama, brošüürid, ajalehed, ajakirjad, arhiividokumendid, lepingud, arved, kavalehed, kooliõpikud, töövihikud, reklaamid, uudised, kasutusjuhendid. Tekste võiks tegelikult rohkemgi olla. On hea, kui üks sõna järgneb teisele. Isegi, kui loo lõpus viskab keegi ungarlane Janos mädaplekkidega tomati Jõhvikale näkku. Nii fikseerub üks reaalsus. Iga sõna on eelmisest parem ja sõnade taga on kõikide võimaluste potentsiaal. Vabalt oleksid Anton ja Viktor võinud ka hästi läbi saada, süüa koos tomatit.

1 P. I. Filimonov. Nekroloogide kirjutamise oskus, 2013, lk 52.
2 Uuri ka kaksikpilu katse kohta.
3 Vt Benjamin H. Ogden. "Quantum Criticism: A Poetics of Simultaneity for Global Literature" – Journal of Comparative Poetics, World Literature: Perspectives and Debates, 2014, nr 34, lk 74-99.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: