Jaanus Rohumaa meenutas, et tema esimene sadam oli Emajõe ääres. "Need 17 aastat, mis ma Tartus elasin, on tinginud selle, et olen ka hiljem elanud paikades, kus on sadam lähedal – siis juba meresadam," rääkis ta.

"Näitus räägib sellest, kui tohutult on meil vedanud. Minu esimene emotsionaalne käik Hiiumaale oli just siis, kui vene väed olid välja läinud. Me läksime sinna seiklema ja matkama. Tol ajal mul ei olnud veel mõtet sinna talu osta. Küll aga oli see käik silmiavav. Ühelt poolt nägime kõike seda sodi ja korralagedust, mis oli maha jäetud ning teisalt nägime neid imelisi vaateid," kõneles Rohumaa.

"Eestlasi on hoitud eemal millestki nii olulisest ja ilusast. Kogu okupatsioonis oldud aeg oli vangis elatud aeg. Olemas olid rannajoon ja sadamad, kuid välja sõita sealt ei saanud," mõtiskles ta. "See, mis on juhtunud Eestis viimase 30 aastaga – me oleme pikkade sammudega saanud mererahvaks. Sama oluline kui füüsiline sadam ja need laevad, mis sealt kaudu saavad käia ja Eestile rikkust tuua, on just see teadmine, et sul on mitu väravat, kust vajadusel minna või tulla. Sadam on avatud ühiskonna sümbol."

Rohumaa tõdes, et ta on õnnelik seda näitust vaadates. "Kui ma läksin Tallinn kultuuripealinna 2011. aasta programmi juhtima, siis minu väljamõeldud kontseptsioon oli, et me avaks Tallinna merele. Loomulikult ei olnud meil sadu miljoneid, et kõik välja ehitada. Esimeseks otsustavaks sammuks oli kultuurikilomeeter – sellest on tekkinud kümne aasta jooksul päris palju," ütles ta.

Rohumaa meenutas oma ekstreemset merereisi. "Olime merel olnud neli päeva järjest – see on kõige pikem aeg, mis ma olen järjest mandrilt eemal olnud. Kui me lõpuks Madeira saarele jõudsime ja jala maha panime, siis ma natukene viivitasin selle hetkega – nii tundus saar kümme korda muinasjutulisem," kõneles ta ja lisas, et merekaru tunne tekkis kiiresti.

Jaanus Rohumaa on oma elus palju olnud seotud teatriga. Ta on olnud näitleja ja lavastaja. "Ma arvan, et minu eemaldumine teatrist on kõrvalt vaadates dramaatilisem, kui see tegelikult on. Ma endiselt armastan teatrit ja minu jaoks on see väga oluline. 1990. aastad oli minu elu üks õnnelikumaid perioode – see võttis kogu elu üle," meenutas ta. "Hiljem hakkab inimene ringi vaatama. Ka järgmiste töökohtade juures pole teater minu jaoks kuhugi kadunud, küll aga on muutunud minu roll. Teater on minu jaoks loomulik osa kultuuripildist – see on justkui sadam või kodu."

Tubasel ajal soovitab Rohumaa lugeda Mika Waltari teoseid. "Seal on iselaadi kargust. Alati võib ja tegelikult peab lugema ka eesti luulet. Arvan, et elus on vähe aegu, kus sa Juhan Viidingu raamatu lahti teed ja sealt midagi ei leia," lisas ta.