Jaak Visnap fotonäitusest "UDU": udu on nii võimas, sest selles tekib tajunihe
Tallinn Art Space galeriis 02.-03. 2020 on avatud Jaak Visnapi fotonäitus UDU.
Jaak Visnap (s. 1975) on kunstnik, kunsti- ja kultuurivaldkonnas tegev
üle 20 aasta, kunstniku viimase kümne aasta fotokunsti paremik on
väljas näitusel "UDU".
"Udu" on salvestatud vanakooli kaameraga ja mustvalgele filmile ja nagu
näha, on fotoaparaat Nikon FM jätkuvalt väga tugev konkurent tänasele
digikaamerale, sest see suudab salvestada ka aega, nii ongi nendel
teostel aja ajatu kontsentraat.
Fotonäituse ülesvõtted on jäädvustatud Eestis, Tallinna erinevates
randades- Pirita, Pikakari ja Stroomi rannas. Udu muudab kõigile tuttavad paigad erilisteks ja rõõm udustes randades kondamise üle saab nende fotode kaudu jagatud rõõmuks.
Näitusel käis ja kunstnikuga vestles Egge Kulbok-Lattik
______________________________
Egge: Mis Sind inspireerib udu puhul?
Jaak: Udu on väga huvitav nähtus, ta on kaduv, kunagi ei tea, kui kaua ta kestab, sest see võib ilmuda ühe silmapilgu jooksul ja kiirelt kaduda, öeldakse ju, et võib "hajuda nagu udu". Olen udu väga pikalt vaadelnud, sellega umbes 10 aastat tegelnud. Udu on füüsikaline nähtus nagu vikerkaargi, kus põhiline on ju valgus, aga valgus on inimkonna jaoks läbi aegade tähendustloov olnud, sest valgus loob maailma, aga udus kaob isegi päike. Udu on nii võimas seetõttu, et udus tekib tajunihe, hakkad minema, ei tea kuhu jõuad, udusse võib end ära kaotada.
Egge: Tõepoolest, udu on väga seisundiline loodusnähtus, mõjutab inimest, seal on kõik võimalused, udu muudab kõik unenäoliseks, ebamääraseks, piirjooned hajuvad.
Jaak: Udu on minu meelest alati seotud teadmatuse ja määramatusega, ka määratlematuse ja tabamatusega nagu unenägu või viirastus või ka lõpmatus, Jumalikkus, teispoolsus, aimdus ja õnn. Udusse saab kaduda, uppuda, samastuda või sulanduda loodusega: inimene saabki end ainult looduses õnnelikult tunda; näiteks ma olen tundnud õnnetunnet puisniidus mere ääres, kõrges rohus…
Egge: Jah, udu võib mõjuda nii hurmavalt, hirmutavalt, või filosoofiliselt ja ka poeetiliselt. Kunstnik Raul Meel on öelnud nende fotode kohta: "Nendel fotodel on üks üsna selgelt ja mõjukalt töötav psüühiline moment – elavat situatsiooni peatav hetk, justkui vaikselt ehmatav lahknemine, justkui vaikusega painav lahti-lõige."
Kuidas see näitus sündis?
Jaak: Võib olla see tuleb natuke lapsepõlvest, meie põlvkond on kasvanud suurepärase visuaalse animatsiooniga – kõik mäletavad multifilmi siilist, kes läheb karupojale külla, et koos teed juua ja tähti vaadata. Teepeal eksleb ta ka udus, kohtab mitmesuguseid loomi, kellest mõni teda abistab ja mõni ehmatab.
Olen märganud, et inimesed muutuvadki udus natuke imelikuks. Näiteks kui väga palaval suvepäeval rannas, tuleb järsku merelt värskendav ja jahe udu, siis jääb mulje, et inimesed käituvad endiselt, nagu oleks päike tulikuum, jätkavad päevitamist aga samal ajal tulevad nad udu mõjul oma argitasandist välja, inimesed muutuvad, sest nad on siis silmitsi selle tabamatusega, nad nagu ärkaksid uude unenäkku. Udu nagu kunstki, on lõpmatu lahknemine.
Mina olen pildid teinud kõik ühe mustvalge Nikoni, mille sisse käib filmirull… Nendel fotodel on päriselu hetked, eriefekte ega töötlust pole kasutatud.
Egge: Miks on kunst sinu jaoks tähtis?
Jaak: Sellepärast, et kunstil on võime mõtestada ja tõlgendada elu, seda tagasipeegeldada, luua kunstilist sisu ja sõnumeid kõikvõimalikes kunstivormide. Kunstil on võime inimest tõsta argitasandist kõrgemale see aitab tunnistada elu imet, hoida inimest loova ja avatuna, vaba mõtlemine aitab meil kollektiivselt hulluks minemast.
Kunstnik on looja, tal on nii võimalus kui ka kohustus enda ees realiseerida oma kunstiline visioon, sest igaühel on oma eluülesanne midagi anda. Kui inimese elu on ainult hetk, välgusähvatus ajaline kaduv, siis kunstisõnum on igavikuline.
Toimetaja: Rutt Ernits