Arvustus. Kadedus on võimas narkootikum
Uus raamat
Susan Luitsalu
"Ka naabrid nutavad"
Rahva Raamat
272 lk
2019. aasta lõpus ilmunud Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" on mahlakas ja samal ajal hapu lugu, mis naerutab igat eestlast, kes sellele oma aega pühendab. Ühelt poolt on tegemist humoorika tänapäeva eestlase kujutamisega, teisalt topib autor oma nina teiste asjadesse – sinna, kuhu meile on õpetatud mitte sekkuma, kuid kus juhtuvad just need kõige huvitavamad ja tragikoomilisemad seigad. Ja õige ka, et Luitsalu selle teekonna on ette võtnud. Võib-olla just tänu sellele lugemisele saame paremini aru naabrite psühholoogiast või siis kokkuvõttes iseendast – sest oleme me ju ka ise kellegi naabrid.
Kõnealune teos oli nomineeritud 2019. aasta kirjanduse aastapreemiatele ning nagu Luitsalu ise enda raamatu kohta ERR Kultuuriportaalile antud intervjuus ütles, kavaldab ta selle tekstiga inimesed probleemide juurde, millest nad midagi teada ei taha. Just see võtab hästi kokku põhjuse, miks "Ka naabrid nutavad" raamatu nominatsioon oli täiesti põhjendatud ning miks ei saa nõustuda inimestega, kes kutsuvad seda ajaviiteromaaniks. Sellele tekstile on sügavust ja tihedust antud kulbiga ja kui tavaliselt "õigete" ja paratamatult ka uinutavate kirjandusteoste puhul sellega asi lõppeb, siis Susan Luitsalu on raamatut karastanud heites sinna pangega külma kaevuvett, mis andis endast šokilainete ja külmavärinatega märku pea kogu teose vältel.
Lõpuks on ta üllatava kompoti peale asetanud ühe päikselise võilille, mis juba eos paljusid rõõmustab, kuid enamusi siiski vihastab. Võilill on justkui see sama naaber seal pojengitänaval – pealtnäha kaunis, kuid kui lased ta hetkeks enda koju, siis on teda varsti kõik kohad täis ning lahti temast enam ei saa. Vastu hakkamine ja hävitamine on samuti lootusetu tegevus – siis hammustab ta veel valusamini vastu.
Raamatut lugedes tekkis lugematuil hetkil tunne, kuidas tahaks silmad maha lüüa ja häbenedes teemat vahetada. Meie, eestlased, ei saa tegelikult olla sellised. Ometi tundsin mõnes karakteris ära ka endale tuttavad tüübid näiteks mõnelt taimenimeliselt tänavalt – stereotüüp stereotüübi otsas. Tahaks mõelda, et elus on rohkemat, kui naabrimehe üle trumpamine uuema murutraktorimudeliga või naabrinaise istutamisoskuste kommenteerimine terrassil teetassi taga. Siiski tundub, et raamatus sattusime tänavale, kus sellised väärtused olid primaarsel kohal. Mõnel põgusal hetkel hakkas tunduma, et Luitsalu on hakkama saanud justkui tänapäevastatud ja moderniseeritud "Tõe ja õiguse" uue versiooniga. Sarnasusi on hämmastavalt palju. Kaks perekonda, kelle peadeks on kaks võimukat meest. Mõlemad tahavad olla teisest paremad, samal ajal teineteist viimseni kadestades. Aga võibolla ei olegi see lihtsalt kokkusattumus – äkki nii käibki, ehk ongi see päris elu?
"Tõe ja õiguse" uuendatud versioonis pidi paratamatult mängu tulema internet ja sotsiaalmeedia – tuligi ning grandioosse sisenemisega. Kui perepead olid parasjagu oma eile niidetud muru üle lakkumas, siis nende võsukesed murdsid pead järgmise Instagrami postituse teostuse üle. Loominguline mõttetegevus ju seegi – kuidas oleks kõige parem poseerida, milline võiks olla taust, mis lugu see pilt võiks rääkida – need olid vaid mõned küsimused mis nende igapäevast "mõjuisiku" elu täitsid. Kui head vastused küsimustele puudusid, siis pidi leppima halbadega.
Nii võttiski teismeline Bresaola – kellele oli nime pannud ema, kes enda teada oskas itaalia keelt ja arvas, et nimetas tütre "iluduseks", hiljem aga selgus, et ta polnud itaalia keele tunnis kuigi hästi tähele pannud ning nimetas tütre kogemata hoopis "vinnutatud singiks" – kätte ja läks ilusal kevadpäeval õue pildistama, ikka seetõttu, et lilled toovad teoorias palju like'e. Võimles, mis ta võimles, ihaldatud tulemust ta ei saavutanud. Kui ettevõtmine eesmärgipäraselt ei õnnestunud, arvas ta, et tuleks võtta koer – selleks, et rohkem jälgijad enda kontole koguda. Siinkohal jäi üle vaid uskumatusest pead vangutada ja loota, et ka see viirus ehk suvetulekuga taandub.
Kui sotsiaalmeedia on pinnapealsel vaatlusel ohutu, siis anonüümne internetifoorum seda kindlasti ei ole. Ka sellega puutuvad pojengitänava elanikud kokku ning maitsevad õige pea selle mõrkjaid vilju. Saame näha foorumi tegevust, mida naisterahvad kasutasid anonüümselt arvamuse avaldamiseks – üldiselt kellegi teise laimamise vormis. Õige pea saab selgeks, et küte sellele masinale on kadedus ja iseenese ebakindlus. Kui tundub, et naabril läheb sel kuul kuidagi väga hästi, siis ajab ikka vihale küll. Nii seadsidki naised oma tuld täis sõrmed klaviatuurile ning lasid kirel neid juhtida – järgmisel päeval ärkasid nad üles muidugi ekstreemselt halva foorumi pohmakaga, kus tund tunnilt kirjutatu meenuma hakkas ja südametunnistus järk-järgult endast märku andma hakkas.
Pojengi tänava õnnetused aga anonüümse internetivägivallaga ei piirdunud. Autor toob lugejateni tõesti teema, millega üldiselt tegelda ei taheta. Kohtume jõuka perekonnaga, kus mees naise peal füüsilist vägivalda kasutab. Ometi on Luitsalu suutnud selle valusa teema hajutada lõbusalt kulgevasse lookesse, mis äratab lugejat kui pinisema hakkav äratuskell peojärgsel hommikul – ootamatu segaja tõttu tahaks ruttu pea padja alla peita ning vaadata taas ringi siis, kui õhkkond on uuesti "normaliseerunud". Kahtlemata on tegemist olulise teemaga, millest peab julgelt rääkima – kahjuks osutas lugemine sellele, et koduvägivald on tavalisem ja laiemalt levinum kui me seda uskuda tahaksime.
Satiiriline ülevaade eestlaste elust on heas mõttes lihtne lugemine kõigile, kes julgevad vaadelda tänapäeva nii päris kui ka pseudoprobleemidega eestlase ellu. Selle terava keelega ning mõõdukalt iroonilise lugemise pealt jääb mulje, et raamatus kohatud stereotüüpne eestlane rohkem näitleb, kui elab. Lugejal jääb ainult üle loetust õppust võtta ning oma tegelikult toredaid naabreid isetehtud õunakoogiga tervitada, sest pole nad nii hullud midagi.