Arvustus. Oma laulu jälil
Uusväljaanne
"Kanteletar. Soome kangelaslugusid, ballaade, tundelaule ja nõidusluulet. 2. osa"
Tõlkinud ja koostanud August Annist
Ilmamaa
Tavalugejale see mõeldud pole. Kes loeks seda Soome kirjanduse alustala? Inimene, kes loeb raamatuid meelelahutuseks paneks selle kiirelt poeletile tagasi nii et järele jääb väike kildkond. Ajas muutuv suhtumine kindlatesse teostesse on omamoodi paeluv ja "Kanteletari" võib ka vaadata omapärase nähtusena kirjanduses kui folkloristikas. Tegu on minevikuga, mis kaugeneb meist aina kiirema mühinaga. Kui palju on maailmas inimesi, kes seda teksti hoomata suudaksid? Selliste spetsiifiliste raamatute kokkuvõtted saab kergelt Wikipediast, kuid "Kanteletari" olemus seisneb muidugi muus kui punktist A punkti B süžeeesituses. Rahvapärimus ulatab kirjasõnast palju kaugemale ning eks selle jäädvustamine oli kantud tollaste inimeste mõistmisest, et moodne maailm koos trükipressi ja edasiarenevate huvidega sõelub suulise pärimuse päris välja. Laulikud kadusid.
Suuline pärimus peegeldab huvitavaid teaduslikke andmeid ja sisaldab omamoodi arheoloogilist komponenti. Pärimuse kandjad ei tea isegi, mida nad täpselt edastavad või kust see lõpuks pärines pluss kümme muud küsimust. Piisavalt suure infokogu peale saame teha aga üldisi järeldusi tollase ajastu inimese ja tema eluolude kohta. Teos kui kaasaegne toode aga on kurioossum, mis näeb vast riiulil kena välja ja viitab selle omaniku "kultuuriarmastusele". Kuid kas seda keegi mõistab lugeda? Maailm on keeleliselt kui ka olemuselt nii palju muutunud.
Mida siis sellise teosega peale hakata? Kas säärased rahvapärimuse kogud üldse õigustavad oma trükki laiemale publikule? Kindlasti ei loodeta müügiedule vaid "see-lihtsalt-peab-olemas-olema" lähenemisele rahvussümbolite poole pealt. Pidev trükk seostub tolle rahvatunnetuse olemasolule, kuid irooniliselt jäävad need teosed ilmuma seega rohkem refleksist kui inimeste vajadusest kokku puutuda arhailisema keelega, mis võib ka soomlastele kaugeks jääda.
Ma ei tea, kuidas soomlastega, kuid ma tean, et "Kalevipoeg" on loodud rohkem rambolikuks macho-kultuuri seiklusfilmiks, mille järgi eestlased enesehinnangut peaks tõstma. Kõvatamine on iga rahvuse komme ja kord, kuid selle taustal juhtus siiski ka midagi ülevat. Inimene on need algallikad unustanud ning samuti keeleanni: keel kui voolav, kammitsemata oja. Iseenesest ei tohiks kunagi igasuguseid usu, rahvuse või poliitika algtekste fetišeerima ja kummardama hakata, vaid peaks ratsionaalselt analüüsima: mida see mulle pakub? Seda võibki küsida potentsiaalne lugeja, kuna tekst on tänapäeva keelest kaugenenud ja lugeja peab selle hoomamiseks tegema aina pikemaid hüppeid.
Inimajaloo perspektiivis on tegu kaasaja loominguga: kunagised sündmused, pärimused ja ammu elanud inimeste kogemused moonduvad ja käänduvad järglaste edasiliikunud mõistmise ja mõistmatuse kaudu. Sõna on ajatu aga selle lausuja ajalik. Kindlasti poleks ka tuhat aastat tagasi olnud inimesed nõudnud nende värsside päheõppimist või lausumist. Elu ise on sõnatu ja seda viivad edasi inimlikud väärtused ja lootused. Raamatusse jäädvustatud rahvuseeposeid võime vaadata kui kunagi elus olnud (siinkohal runolauljate) fossiile, millest võime aimata kunagi eksisteerinud elusolendit. Mitte sõnas, vaid sõnujas on "vägi".
Raamatut sirvides tekib mõte sõna elustamisest eneselgi. Olen kirjutanud algkeelest/eelkeelest ning sõnumisest: sõna mõjust teadvusele. Ma arvan, et see algallikas või teisisõnu teadvuse muudetud seisund on siianigi olemas ja sealt ammutavad inimesed endale sõnumise võime. Kogu eeposte probleem tundub tänapäeval olema see, et uusi ei oska inimene luua ning kummardatakse aina arhailisemaid teoseid. Mida vanem, seda autentsem? Inimene on sõnast võõrandunud, sõnadest koloniseeritud ja vallatud.
"Kanteletar" on laulikute segu, kompott. Need suguharud on praeguseks surnud. Lugeja ei pruugi mõista, et need olid ainult nende inimeste laulud. Tolle ajastu lood. Ja meil puudub ligipääs enda omadele. Ehk pakub raamat inspiratsiooni mõnele otsijale, kes oma laulu jälitab. Tänapäeval teame ja oleme palju rohkem kui enne. Maailmapilt on edasi liikunud ja kas me vajame personaalseid laule, on igaühe oma küsimus. Võib-olla sa oled seda juba kuulnud kuid pole ära tundnud. Ehk käis nende teostega kaasas mitte lihtsalt laulmise, vaid ka kuulamise kunst. Aga ma ei hakkaks hetkel lindude keele saladusi paljastama. Nagu öeldakse Para-Web'is: "kes teab, see teab."
Toimetaja: Valner Valme