Doris Kareva. "Selline keel" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Doris Kareva ja Mart Juur esitlesid luulekogu
Doris Kareva ja Mart Juur esitlesid luulekogu Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Doris Kareva luuletus "Selline keel" ilmus algselt ajakirja Loomingu märtsinumbris.

Unes või ilmsi; igatahes ilmub pilt.

Eredalt, vastuvaidlematult,
peaaegu pidulikult —
ehk peaks ütlema kangastub?
heiastub? terendub? ilmutub?

Igatahes nähtavaks saab.

Võiks arvata, et tegu on tuntud kunstniku
tundmatu metsotintoga,
mis, imelik küll, tundub tuttavana —
uduhämar, iidvana.

Inimene paadis, selg vaataja poole,
taamal tume mets.
Hele täht,
aga kas ao- või ehataevas, ei tea.

Nagu ei tea ka, kas inimene on
mees või naine. Mis sellest.
Inimene on, kes ta on.

Paistab miskipärast, et kummargil,
kuidagi upakil, urvakil, uurakil.
Tundub, et püüab kindlaks määrata
veepõhja sügavust
millegi abil, mis võiks olla kepp.

Vaevalt küll, et sau.
Aga kas roigas, toigas või kaigas?
Ega ei näe, mis tal käes.
Pilt püsib liikumatu.

Võib-olla tardu
või muidu tugimus?


Kõle või köle või kõlõ —
võta ja mõista,
on see siis koli või kali,
kadikas, katikas, kadik —
kas ehk kadakapuust?

Oi odurits, ui udurits,
vits, vitsake, oks, oksake,
nihvakas — ei, no ei.

Kindlasti mitte hagu või raag,
nüblik, nüppel või nüblak,
nüplik või niplik.

Ehk hoopis pine,
pimeda kõlekepp?

Ei saa ju olla, et harilik halg,
mõni ront, kolk, sauakas,
sauter või ramp.

No mis nott, mis nui
kõlbab sügavust mõõtma,
mis nodi või nodu või nutt?

Mõni madjakas ehk?
Udi, udjakas, hudjakas, hudi,
udjam või lükk, lüke, malk,
malakas, matakas, matar —
uh, väsitab päris ära.

Viskaks pikali õige,
laseks silma looja kui laip.
Aga see ainumas sõna,
varb, varvine, varvuline
ei anna rahu.

Loip, lõip või löip siis,
vana pikk, vambas või vääs?

Vägisi kipub laulu üles kiskuma.
Aga kus sa saad;
vemmalvärssi ja keelekelmust
valitseb vägev vemmal,
korralik roosk.

Võib-olla ikkagi togi või tokk —
või hoopis üks tubli teivas,
tümikas, tümakas, tapits?

Kas või kummuta pits,
no ei tea.

Valgust heidaks ehk lõhk või lõhask,
lõhastik, lahastik, lõhandik, lahandik,
lõhas- või lahaspoolik —
või ehk kärme särme või lõmm?

Ärme nüüd liiale lähe.
Ega ka alt.
Just paras latt.

Äkki tee pealt näpatud aialipp,
mitte lihtsalt lipits või lipats?
Ikka midagi toekamat, tüüakamat —
nagu tubin, tookam või tonk.

Haa, äkki tala, tralallaa?

No kurikas ometi mitte,
vaevalt ka tüvik või tõlv,
samuti mitte sugar,
surmkindlalt ei koot ega pint.

Võib-olla siis hoopis roovik,
mõnus matsik või ramp?

Kindel ei või küll olla,
kuid küllap ei ole see põrk ega pork,
ei ork ega ora.
Vaevalt ka varras.

Pigem peenemat sorti pulk
kui lausa palk või pruss —
aga kindlasti mitte mingi
pilbas või pind.
Oh paganama parts,
oh peerupuu!

Naer tuleb peale,
kui taipad, et tõenäoselt ainus,
mis paadis käepärast,
on aer —
no nõtkemal juhul ehk ritv.

Aga ei jõua ära imestada —
küll on eesti keel ikka kõva ja külluslik
kepikeel.

Vaga vesi,
mille kõikide virvete, murrete,
valguse murdumiste all
kumendab puhas,
kindel ja sügav põhi.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Looming nr 3

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: