Nõukogude aja algul, kuni üleüldise kolhooside (kollektiivmajandite) moodustamise ja talupoegade muutmiseni riigimoonakateks 1949 pidasid Eesti põllumajandust peamiselt talupojad – eraomanikud. NSV Liidus oli ühe selle põhialusena "likvideeritud inimese ekspluateerimine inimese poolt", kuid ometi peeti Eesti taludes sellel ajal palgalisi töötajaid – sulaseid.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel ei olnud riigivõim sulastest huvitatud. Sõjapurustuste taastamise ja ülesehitustöö aegadel oli kõige tähtsam talude toodang linnade toitmiseks, samas kui inimkaotuste tõttu oli põllumajanduses tööjõupuudus.

1947. aastal algas aga "pealetung kulaklusele" ja muuhulgas käskis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär Nikolai Karotamm koguda maakondades täpsed andmed sulaste kohta. Siin on publitseeritud aruanded neljast maakonnast (sulaste arv, rahvus, vanus, eelnev elukutse/eriala, töötasu jms).

Artikkel tervikuna ajakirjas Tuna 1/2020.