Peeter Kaasik. 1942. aastal Nõukogude Liidu tagalas kogutud mälestused ajalooallikana ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teine maailmasõda. Saksa väed venemaal 1941. aastal.
Teine maailmasõda. Saksa väed venemaal 1941. aastal. Autor/allikas: Wikipedia Commons

1941. aasta sõjasuvi on arvatavasti üks paremini läbi uuritud Eesti ajaloo etappe. Dokumentide ja mälestuste koordineeritud kogumine algas mõlemal pool rindejoont enam-vähem ühel ajal – 1942. aasta esimesel poolel. Käesoleval juhul on vaatluse all Nõukogude tagalas Punaarmee eesti rahvusväeosades kogutud mälestused-tunnistused, kirjutas Peeter Kaasik ajakirjas Tuna.

Usutlus viidi tagalas läbi ca 350 isikuga, kes sovetlikus kõnepruugis kuulusid 1941. aasta sõjasuvel "partei ja nõukogude aktiivi" hulka ning kes moodustasid hävituspataljonide ridades põhilise jõu kohaliku relvastatud vastupanuga võitlemisel. Lisaks oli nimetatud aktiiv seotud ka paljude muude sovetivõimu aktsioonidega: raadioaparaatide ärakorjamine; poliitpropaganda; hobuste- ja mootorsõidukite mobilisatsioon; kutsealuste ja reservväelaste mobilisatsiooni toetamine; kommunikatsioonide, toiduainete ja muude tagavarade hävitamine; kaitsetööde organiseerimine, evakueerimise korraldamine jpm. 

Materjali kogumisel ei lähtutud tagalas mitte ainult (tulevasest) propagandaväärtusest, vaid ka mõningatest praktilistest kaalutlustest. Kuna sovetivõimu dokumendid olid taganemisel ja evakueerimisel suuresti hävitatud või kadunud, oli üheks eesmärgiks ka info kogumine selle kohta mis ikkagi 1941. aastal rinde lagunemise tingumustes Eestis toimus, ja kuhu kadusid  tuhanded partei- ja nõukogude aktivistid. Ei puudunud ka pealkaebamise moment, sest üheks oluliseks punktiks polnud mitte ainult ette kanda "nõukogudevastastest isikutest", vaid suurt tähelepanu pöörati ka kohalike kommunistide vastastikustele tunnistustele üksteise tegevuse kohta sõjasuvel.

Teise maailmasõja järel leidsid tunnistused kasutamist peamiselt propagandistlikel eesmärkidel. Kogutud materjal autentsel kujul siiski avaldamisele ei kuulunud. Paljud tunnistused küll publitseeriti, kuid ideoloogiatöötajate poolt tundmatuseni ümbertöödelduna. Probleemiks polnud ilmselt mitte niiväga naturalistlikud kirjeldused "põletatud maa taktika" elluviimisest, vaid nende tunnistuste avalikustamine oleks kiiresti ümber lükanud kaks peamist propagandasõnumit, sest laias plaanis polnud ei "kangelaslikke kaitselahinguid" ega tule eriti kuskilt välja ka "eesti rahva igpõlist viha saksa röövvallutajate" vastu.

Kui nüüd küsida, mis on nimetatud tunnistuste ajalooline väärtus tänapäeval, siis esiteks on nimetatud tunnistused metsavendadevastase võitluse kohta sisuliselt ainukesed säilinud nõukogudepoolsed allikad. Teiseks oli võitlus metsavendadega vaid üks partei- ja nõukogude aktiivi ülesandeid ning isegi mitte peamine ja seega, nimetatud tunnistusi tuleb vaadata ka selles kontekstis, kui palju allikaid 1941. aasta sõjasuve kohta on uurijal üldse kasutada. Arvukalt on kasutada võimuorganite määruseid, otsuseid ja juhendeid, kuid samas üsna vähe informatsiooni selle kohta kuidas nimetatud korraldusi täideti. Just selles plaanis tuleks nimetatud tunnistusi ka hinnata. Tegemist pole küll reaalajas tekkinud dokumentatsiooniga, kuid samas on nimetatud tunnistused kohati ka ainukesed allikad mitmete teemade kohta, mis puudutavad väga otseselt just tsiviilelanikkonda Punaarmee rinde vahetus tagalas.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Tuna

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: