Arvustus. Stephen Malkmus ei raputa su maailma
Uus plaat
Stephen Malkmus
"Traditional Techniques" (Matador)
6/10
Malkmuse vormiharjutused elektroonilise muusika põllul on läbi. Aasta hiljem on ta albumil "Groove Denied" katsetuseks külge pandud elemendid oma muusikalt maha rebinud ja ehitanud üles midagi, mis kõneleb vähem keskeakriisist ja rohkem turvalistest valikutest, kuid näitab jätkuvat huvi otsida midagi värsket.
Uuel albumil "Traditional Techniques" on Malkmus leidnud selle uue psühhedeelse folgi näol, millega ta on küll bändis ja bändita flirtinud varemgi, aga millele nüüd andnud suurema voli. Avaloos "ACC Kirtan" on sitarihelid nii dominantsed, et tekib küsimus, kas siit tuleb nüüd plaat, millesarnaseid tegid biitlid pärast Indias käimist.
Siiski mitte, kogu albumi täiega Malkmus end India rahvamuusikasse ega -kultuuri ei pühenda ning nuusutab seda pigem turvalisest kaugusest. See hajub üsna kiiresti läänelikuks derivaadiks, kus võtab üle vesternlik minek, mille saatel võiks teha nii mõnegi kergejalgsema traavi oma hobusega videomängus "Red Dead Redemption".
Kuigi sellelgi albumil katsetab Malkmus talle mitteomaste elementidega üsnagi julgelt, on see oma laadilt ikkagi nii ohutult malkmuslik ega võta liigseid riske nagu "Groove Denied" puhul. Samas on säilinud tema omadus end mitte liiga tõsiselt võtta ega peljata mõjuda ka väheke klounaadlikult.
Siin albumil puudub ka sundus jõuda konkreetsesse lõpp-punkti mõne selge sõnumiga. See on lastud vabaks rangetest etteantud tõlgendustest ning avab end ambitsioonita kuulajat kuidagi mõjutada. See ei eelda isegi seda, et sa väga kaasa mõtleks, mis on aega edasi muusika juures muutunud aina sümpaatsemaks. Ühiskonnakriitikat? Palun ei.
Taolised albumid on mingil moel peaaegu et hädavajalikud. Kuivõrd taustal kummitab koroonaviirus ja ümberringi valitseb majanduslik ebakindlus, on hea, kui on miskit, mis ei püüagi su maailma selle seni veel kindlatest ühendustest lahti raputada, kui need on piisavalt lahti raputatud juba nagunii.
Toimetaja: Merit Maarits