Jürgen Rooste. Üks mõistulugu USA-st ehk kõigi sel nädalal ilmumata jäänud spordiuudiste asemel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: Maria Esko

Kui meie seas pole just Valgevene liigade jälgijaid, siis liiga palju spordiuudiseid meil just ei ilmu. Siiski-siiski: sel nädalavahetusel, 4. ja 5. aprillil leiab või õigemini leiaks justkui aset WrestleMania 36, iga-aastane suurim wrestling'usündmus juba alates 1985. aastast!

"Kuj lihaa netu, sis on ii kaala lihaa!"

vene vanasõna

 
Kui netist telekavu uurite, siis WrestleMania siiski toimub: aga see on eelsalvestatud (mistõttu näeme enam kinematograafilisi elemente!) ning 100 000 pealtvaataja asemel mängitakse kogu tragikomöödia maha tühja saali ees (ning kuulu poolest ka kummitusmajades ja surnuaedadel!).

Et mis pistmist on wrestling'ul spordiga? Esiteks on kogu suur sport esmalt meelelahutus ja näitemäng, ja julmalt öeldes: eks ole säälgi kokkulepitud sobingumänge ning võltselemente – selle kõrval nt jälgib maailma suurim wrestling'u-organisatsioon (ettevõte) World Wrestling Entertainment (edaspidi WWE) juba aastaid – pääle väga ebameeldivaid vahejuhtumeid ja kohtuprotsesse kahjuks – tervisepoliitikat, mis keelab nii steroidid kui ergutid-mõnuained, n-ö kogu dopingu, ja seda jälgitakse vahest valvsaminigi kui "pärisspordis" (vähemasti on kõvasti soolasemad trahvid ja vähemsoolased esinemiskeelud kiired järgnema).

Minu huvi wrestling'u vastu pärineb lapsepõlvest, ja muidugi on esimene mälestusväärne kangelane säält (Soome televisiooni kaudu) Hulk Hogan, kes küll tööstusest aastaid rassistlike või vähemasti poliitiliselt ebakorrektsete väljaütlemiste pärast (selle üle annab vaielda) eemal oli. Nüüd on ta vaikselt ikoonina tagasi imbunud.

Intellektuaalses vallas kohtab huvi wrestling'u vastu hämmastavalt palju. Ja põhjusega. Kuulsaim kirjutis on vast Ronald Barthes'i avaessee raamatust "Mütoloogiad" (1957, e.k 2004, tõlkinud Mirjam Lepik). Siin on tõlkija valinud vasteks sõna 'kätš', millele ma eelistan praegu igal juhul ameerikalikult toore laensõnana 'wrestling'ut', kätš on nagu mingi hoovieitede lööma. Wrestling on popkultuurinähtus, teater, mis vahest enamatki kui teater, tsirkuse ja gladiaatorite areeni kohtumine tragikoomilise jutustusmaneeriga. Olen tasapisi unistanud erilise, eestipärase wrestling'u maaletoomisest või loomisest – minesatea! Võiksin olla kuri, saatanlik promootor, ja samas mõni hale maskiga mölakas, kes millegagi hakkama ei saa...

Peab rõhutama, et Barthes'ile ei meeldinud "suur wrestling", vägev show, ta eelistas nurgatagust, amatöörlikumat-räpakamat löömalavastust – neid indie-löömaklubisid on tänagi nii kolepalju, ja mõnigi neist jõhkralt reaalsuse-lavastuse piiril. Nõrganärvilistel ei soovita neid n.ö "surmamatše", kus kasutatakse klaaspaneele, knopkasid, klammerdajaid, okastraati jne, üldiselt vaadata...

Toda tollast prantsuse nurgatagust kätši armastab Barthes nõnda kirglikult, et võrdleb seda oma arutlustes Molière'i ja Racine'iga, antiiktragöödiate ja itaalia komöödiatega, ta hõikab, et tegu on "tõelise Inimliku Komöödiaga", et see on "suur vaatemäng Valust, Kaotusest ja Õiglusest" ja "Valu Väljanäitus", et "kätš suudab toime panna transmutatsiooni, millega muidu saavad hakkama vaid Vaatemäng ja Kultus", ning kinnitab: "Publik nõuab kire kujutist, mitte kirge ennast. Kätšis ei ole tõe probleemile rohkem kohta kui teatris."

Lisaks astub ta minuga sama jalga pühaduseteotuse teel ning (kuigi mõnd spordiala ma ju armastan) leiab, et võrreldes kätši või wrestlinguga "poksimatši või juudokohtumise lõpp on mage nagu mingit demonstratsiooni kokku võttev punkt".

Asjahuvilisele soovitaksin vaadata ka Sacha Baron Coheni filmi "Brüno" lõpust MMA võitluspuuris aset leidvat homolembestseeni (mida vähemasti osale kaamera ees oigasvast vaatajaskonnast on vist esitletud tõelise võitlusmatšina machomehe ning homonohiku vahel)... 


*

Minu huviallikas on natuke teine, viimased mõned aastakümned on praegune WWE programm andnud mulle mingi kummalise, teatraalse kõverpeegelpildi USA ühiskonnast, see on nagu sotsioloogiline uurimus sellest, mis tol kõige veidramal "vabade maal" õigupoolest toimub. Nt on võimas olnud jälgida, kuidas 1990ndail sai klassikalisest muinasjutulöömast telemeelelahutus, mis laveeris porno, õudukate, rämemeelelahutuse ja jõhkra vägivalla piiril, ning kuidas 00ndate teise poole poliitkorrektsuse laines see taas tagasi painutati üsnagi "maitsekaks" meelelahutussarjaks.

Barthes tahab oma essees rõhutada tollast prantsuse ja USA kultuuri erinevust (lisaks neile on sel nähtusel oma vägagi oluline koht nt Mehhiko ja Jaapani, aga ka Inglismaa kultuuriruumis) – ta ütleb, et kätš "kujutab Ameerikas teatavat mütoloogilist võitlust Hea ja Kurja vahel (parapoliitilistel põhjustel peetakse kurjust esindavat kaklejat alati punaseks). Prantsuse kätš väljendab teistsugust heroiseerimist, mis kuulub pigem eetilisse, mitte poliitilisse korda." (lk 23). Nüüdseks on asjalood muutunud, kuigi aeg-ajalt leiutavad nad USA wrestlingu raames ka ideoloogilisi vaenlasi.

Mis on kummalisim ja mida paljud vast ei tea: tänane USA president kuulub WWE kuulsustekotta (Hall on Fame'i). Esiteks aitas ta korraldada 4. ja 5. WrestleMania't oma meelelahutuskeskuses Atlantic City's, teiseks on ta ka ise lahingutules olnud: 2007. aastal pidas ta WWE omaniku Mr. McMahon'iga (Vincent Kennedy McMahon mängib sarjas sageli endasarnast või -põhist tegelaskuju) maha "miljardäride lahingu", kus vastaspooli esindasid küll "päris maadlejad", aga mõned löögid sai ka ise vahetatud. Trump võitis ning McMahon aeti kaotajale kohaselt kiilaks (mäng käis lokkide pääle – neid hindas Trump tollalgi).

2013. aastal võeti praegune president siis vastu kuulsustekotta! USA presidenditoolil on tõsielusarjade ja wrestlingu-maailma mogul, mingis mõttes on see massimeedia ja tarbimisühiskonna täitunud unistus, tõeline düstoopia oma parimas, loomulikus ja lodevas vormis!

Muide, mehed on tänini sõbrad ning Vince'i abikaasa Linda McMahon oli Trumpi administratsioonis n.ö väikeettevõtluse-asjur või -administraator (tõsi, suurettevõtlusest pärit, ta oli aastaid ka WWE tegevjuht).

Vince McMahon on uskumatu kuju! Nii uskumatu, et tema enda mängitud paroodia ei ulatu päriselt selle hulluse ja megalomaania, paranoia ja ärilise geniaalsuse, arutu temperamendi ning sürrealistliku huumorimeelega tegelaseni, keda kirjeldavad paljud wrestlinguäris töötanud oma mälestustes ja dokfilmides: kuidas teda ajavad marru aevastused, kuidas ta viimasel sekundil nädalaid kirjutatud käsikirju puruks rebib ja asendab juhusliku madinaga, kuidas ta tahtis lavastada verepilastusliku suhteliini omaenda tütrega, kuida ta talentide karjääre isikliku maitse põhjal purustab ja teisi (tavaliselt ülisuuri, väikseid ta ei salli) mehi edutab jne.

McMahon on Ameerika alateadvuse tumeda deemoni reaalne kehastus, ta on lihtsalt veel rohkem alasti, veel kättesaadavam, kui nt Trump: ta mõtlemine paistab tööst veel tugevamate tindijoontega välja. Ja me ei saa öelda, et see on miski, mis poleks USAle omane: Ameerika ühiskonnas on alati olemas loomulik kalduvus totalitarismi, ja meil on vedanud, et me pole selle kõige võikamaid võimalusi näinud mujal, kui telelavastustes.

Aastaid püüti wrestlingus hoida kinni asjast nimega "keyfabe" (selle sõna etümoloogia on põnev!): et tingliku maailma reeglid ja tegelaskujud säilivad, see on natuke võrreldav sellega, et sumotorid ei tohi rahva ees käia teksade ja T-särgiga, vaid tegelane jääb alati rolli. Nüüd on see küll hulga vabam, aga Vince'i ärritab ikka, kui näiteks sotsiaalmeedias keegi endale liialt vabadusi võtab.

Mingis mõttes on see võrdkuju Villu Tamme kunagisele küsimusele: kas olla tuleb see, kes tahad olla, või see, kes oled kuskil sisimas? Fake it till you make it või ole see, kes sa päriselt oled?

No, keda huvitab – see on kõik võlts niikuinii! Aga tegelikult toimus wrestlingu mõjul üüratu muutus reaalsetes võitluskunstides: paljud tänased ja tollased MMA-tipud (Connor McGregor) on indu saanud just wrestling'u-tegelaskujudest, UFC põlvkond kasvas WWE mõjul – see oli nagu unistus tolle "võltsvõitluse" imevõttestiku ja näilise reeglituse üleviimisest pärismaailma! Muidugi tuleb see ka ringiga tagasi: MMA absoluutsed tipud Brock Lesnar (tema tuules ja võitluspartnerina nüüd ka Cain Velasquez) ja Ronda Rousey on olnud ka WWE meistrid ja tõmbenumbrid. Teistpidi üleminek on muidugi palju raskem: WWE läbi aegade armastatuim pahalane ja parim tegelaskuju, kes lahkus loominguliste arusaamade lahknemise tõttu McMahoniga – CM Punk – põrus pärisvõitlejana. Osalt kindlasti ka juba vanuse tõttu.

Et kes on pahalane või kurikael (inglise keeles 'heel')? Muidugi hea tegelase või kangelase (nüüdisajal slängisõnana 'face', noh, nagu esinduslõust või nii) vastand. Ja muidugi on wrestlingus, nagu ka Batmani-sarjades, pahad tegelased põnevamad. Enamus tegelasi jääb halli tsooni ja sageli on loo dramaatiline murdepunkt mõne osaleja "poolevahetus" ('turn'). Aga jällegi: see on mingis mõttes ühiskonna polariseerimine: USA olemuses peitub mõte, et teisiti ei saa – peavad olema head ja halvad, piibellikud heitlused! See binaarsus on nende jaoks – ja ka meile, kultuurilaenuna – eluvõitluse alus.

Muide: kui palju põnevam on kinolinal wrestlingustaar Dave Bautista, kes on sageli mänginud toda "kurja" John Cenat, kes on pea alati olnud paipoiss!? Või vaadake Dwayne "The Rock" Johnsonit, kes on seespoolt ära näinud nii paha poisi kui rahvalemmiku rolli?

*

Kummaline, et kirjutan seda lugu nüüd ajal, mil wrestlingutelevisooni salvestatakse tühjades saalides nagu telesaateid või kinofilme ning indie-tegijad istuvad kodus ja muretsevad järgmiste kuude ninaesise pärast, nagu ma isegi, luuletajana. Wrestling vajab publikut nagu luuletaja elav sõnagi!

Just läinud aastal läks tegelikult põnevaks, sest üle paari aastakümne (sic!) sai WWE endale tõsise konkurendi AEW (All Elite Wrestling) näol. Nimelt kõigi aegade ühe kuulsama tegelaskuju "The American Dream" Dusty Rhodes'i noorem poeg Cody Rhodes lahkus WWE'st loominguliste erimeelsuste tõttu, nagu paljud andekad aja jooksul on teinud – "erimeelsused" tähendavad seda, et McMahon ja ta "loomebrigaad" kohtlevad sind nagu sitta, ei arvesta su ideede ja loomingulise panuse ega annetega, vaid teevad sust mingisuguse pooltoote ja käki ja taovad selle mutta. Nagu ühiskond, koolid ja firmajuhid sageli tavatsevad loovama vaimuga teha. See on kõige tavalisem lugu. Liigagi tavaline.

Neid andekaid, kes pole kas soovinudki WWEs osaleda (kuigi raha ja staaristaatus ahvatlevad) või on säält lahkunud, on päris rohkelt, tuli välja. Ning praegu, ma usun, on tõelisele wrestlingufännile nii lugude arendamise, tegelaskujude kui matšide puhttehnilise kvaliteedi osas AEW – esialgu too vaene väikevend (kuigi siingi taga on miljonärid-konkurendid oma vahenditega) – põnevam. Vaatame, kas nad tolle raske, publikuta ja vähese rahaga aja nüüd vapralt üle elavad: esialgu on nende lavastused-lood tihedamad, draamad suuremad, aga kas see ka rohkem publikut toob? Sageli on heasse loosse investeerimine ohtlikum ja kulukam, kui kiire meelelahutuse, porno- ja vägivallaga löömine. Olgu siis otse või metafoorselt (metafoorset pornot ja vägivalda on me ühiskond täna üdini täis). 


*

Nagu juhuse tahtel räägib WWE ja AEW lugu praeguse USA sisemise lõhestatuse loo. Vince McMahon on Donald Trumpi sõber ja mõttekaaslane, ta on oma kompanii sees diktaator ja ainuotsustaja, kohtleb inimesi üleolevalt...

Cody Rhodes (& co) pakub oma kompanii sees WWEst ära tulnuile või ära saadetutele ja mitmetele indie-tähtedele, pea algajatele, Jaapani tegijatele, võimalust areneda ning oma tegelaskujusid ise luua, lavatekste ise kirjutada, välja mõelda, mis WWEs oli viimaste aegadeni põhimure – kõige valmis- ja ettekirjutatus (asi on veidi paranenud)!

McMahon oskab mehhiklasi kokku panna mehhiklastega, mustanahalisi samasse tiimi mustanahalistega, iirlasi šotlastega, jaapanlasi... neist ei saa ta üldse aru, väiksed ja kummalised. Ta on neid küll "kokku ostnud", aga seda annet ja meelelahutuslikku kvaliteeti ta kasutada ei mõista, sageli jäävad kõige ägedamatele ja kummalisematele liikujatele-esinejatele vaid tolarollid.

AEWs aga astuvad üles avalikult homo- ja transseksuaalsed tegelaskujud ning jaapani wrestlingukultuuriga (ja vaikselt enam ka mehhiko omaga) on neil üldse head suhted.

Cody on abielus tumedanahalise Brandiga (kes tegelaskujuna samuti kaasa lööb). On põnev vaadata, kuidas nad nt avalikult rassiküsimust arutavad: Cody oli oma naisele alguses antirassistlikult-püüdlikult öelnud, et tema nahavärvi ei näegi. Brandi aga mõtles seepääle: kui sa ei näe, et ma olen tumedanahaline, siis ei näe sa ka minu kogemust ühiskonnas, koolis, elus... Et me olemegi erinevad, ja seda me peame nägema, et üksteist mõista! Et "ma ei näe nahavärvi" või "ma ei näe sugu", ei vasta meie tegelikkusele. Ja sellest võib rääkida ka wrestlingu-keeles või vähemasti tegelaste kaudu.

McMahon aga ehitab tegevusliine üles ikka veel triviaalsetele suhtelõhkumistele (kallimate truudusetusele), et mehed naiste pärast lüüa saaksid: hiljuti kaotas just abielumees Rusev – suur, äge, ausa ja naljaka loomuga brutaalne bulgaarlane – oma imeilusa naise Lana lootusetus heitluses Bobby Lashley'le, kes kunagi just Trump'i miljardäride lahingus esindas.

McMahon leiab India tarvis ühe hindust maadleja, kelle saaks turu sissesöötmiseks meistriks teha ja siis unustada. Saudi-Araabia tarvis ühe saudi, keda me näeme ainult sealsetes show'des, ei kuskil mujal. Ahjaa, nagu Trumpilegi, meeldib McMahonile saudi printsi raha, WWE teeb sääl iga aasta paar suuremat ülesastumist ja teleülekannet, mis toovad sisse tohutult palju rohkem, kui USA omad iganes.

Selle jaoks toob ta tagasi vanu, mujal ununenud ja kehvas vormis maadlejaid. Kui tellitakse, siis kasvõi Hulk Hogani, keda kaua aega USA teles tõrjuti. Paljud WWE maadlejad keelduvad Saudi-Araabiasse minemast, palgatõusu või karjääriedendust pole neil loota, eks. Kelle erilist suhet Mohammad Bin Salmaniga see elulavastus veel meenutab?

Naisi ei lasta Saudi-Araabias pea üldse lavale, nüüd on üks matš olnud, ülekehadressis: see nägi välja nagu nõuka-aegne kehalise kasvatuse tund, mitte välkkiire-hävitav (ja ikkagi, ma vabandan, ka seksikas) tulevärk, milleks "naiste revolutsioon" wrestlingu muutnud on – naiste matšid on sääl sageli põnevamad ja meeleheitlikumad lavastused!

Muide: vanasti olid halvimad võimalikud maitsevääratused segasoolised matšid: meeste ja naiste vahelised löömad, Andy Kaufmani loominguga või vähemalt filmiga "Man On The Moon" tuttavad kultuuritarbijad muidugi teavad, et see võib olla täitsa lõbus absurdihuumor. Aga mu jaoks on sel ikka halb mekk küljes, vastik on vaadata, kui mehed naisi klohmivad, äkki pole ma ise piisavalt vabanenud, sest nt indie-wrestlingus kasutatakse segasoolust üsnagi palju nii koomiliselt kui ka tõsiselt lugu arendades. Äkki on sel teemal ikkagi tulevikku, kuigi UFC-s me selliseid võitlusi veel niipea ei näe.

Küll aga meenub üks USA konservatiivne taskuhäälingu-kriitik (Andrew Clavan), kes ründas sarja "The Witcher" põhjusel, et "ükski naine ei saaks mõõgavõitluses ühegi mehe vastu" (nõidade olemasolu üldiselt teda ei häirinud, ainult see ebarealistlik seik, et naine oli mõõgaga vägevam) – on küllalt neid mehi, kes ei saaks võitluskunstiareenil hakkama ei UFC ega WWE ega AEW naistega ega kohaliku lasteaia kokatädigagi. Olgu, see selleks. Tädi ei ole ilus sõna. Kui tal on mõõk ka veel käes, siis ma kindlasti ei ütle "tädi". 


*

Vana ja uue Ameerika transformatsioon ja interaktsioon on jälgitav parimini WWE'st AEW'sse siirdunute pääl. Alati kaotavast Cody Rhodes'ist sai oma isa vääriline pooljumalast tegelaskuju hüüdnimega "The American Nightmare". Koljatikasvu Luke Harper'ist sai AEW Tumeda Ordu liider Brodie Lee (päriselus endine raamatukogutöötaja Jonathan Huber!), kes meenutab oma käitumiselt ja kõnemaneerilt nii palju Vince McMahonit, et too oli toda üht klippi nähes raevukrambid saanud! Äärmuslikke nartsissiste või ka psühhopaate peabki teatud piirini õrritama-tirriteerima, et nad paljastada ja juhtivatelt positsioonidelt kõrvale trügida. Muidugi võib see ka nende võimu hoopis kindlustada, kui nad intelligentselt ja raevukalt reageerivad. Ohtlik mäng, aga küünlaid väärt!

WWE hullumeelsest Dean Ambrose'ist (üks mu lemmikkujusid) sai AEWs veel pöörasem, leppimatum, murdumatu selgrooga Jon Moxley, praeguse wrestlingumaailma ägedaim, fännetõmbavaim tegelaskuju nii USAs kui Jaapanis – vahe oli selles, et WWE kirjutas ta lõpuks, aastatepikkuse ägeda töö ja kujundamise järel lihtsalt lollakaks ahviks, kes süüdistas omaenda sõpra vähihaigeks jäämises ning kandis gaasimaski ja lasi endale kaamera ees tagumikku kaitsepookimisi teha, oeehhhhh. AEW aga andis talle loomingulise vabaduse oma meeletus, oma energia ise omaenda sõnadega tegelaskujuks vormida.

See ongi konservatiivse, eelarvamuste kütkes ja totalitaarset võimu ihkava USA (ja iga teise ühiskonna) ning vaba ja loomingulise – mitte alati just selgemõistuslikuma ja kainema – USA (ja iga teise ühiskonna) vahe. 


*

Lõpetuseks tahaksin lühidalt peatuda ühel oma lemmikul – võibolla kunagi räägime temast kui aegade parimast wrestlingu-staarist –, Daniel Bryanist (Bryan Danielson), kelle lugu on nagu mõistukõne kangelasest totalitaarses ühiskonnas.

McMahoni jaoks on ta... liiga väikest kasvu. Tema kunagine tegelaskuju Ameerika Draakon murdis publiku südamesse: USA on Piiblimaa, seda ei tohi unustada! Daniel Bryan on Taaveti-kuju, pisike ja väle ja võimas, kes ületab takistusi; isegi kaotajana jäi tast võimas mulje. Ühel hetkel kasvas ta populaarsus kompaniil üle pea.

McMahonile ei meeldi tema otsusest sõltumatud asjade käigud. Ta peab saama loo kirjutada ise ja publik peab selle siis vastu võtma ja alla neelama ja tänulik olema. Sageli on ta vaist õige või lugu põnev olnud, ta on loonud staare ja sündmusi, aga rohkemgi vist hävitanud.

Daniel Bryan püüti kirjutada koomiliseks, kirjutada luuseriks... tulemus oli täpselt vastupidine, sellest kujunes YES-liikumine, meemidestki tuttav publikureaktsioon. "Nad" (WWE ja McMahon) pidid Bryanist tegema meistri. Vastutahtsi, vihast põsenahka puredes, aga samas hoolega oma sissevoolavaid dollareid lugedes, muidugi.

Ja siis selgus wrestlingutõsiasi. Kõik, kes ei pea seda spordiks või tõsiseltvõetavaks või raskeks alaks: Bryanil oli kümneid peapõrutusi ja muid vigastusi (hulljulged võtted ja trikid, megameelelahutus nii rolliloomes kui füüsilises eneseületuses), et mitmeks aastaks (alguses arvati, et eluks ajaks), jäi ta wrestlingust kõrvale.

Tagasi sai ta tulla lõpuks, publiku rõõmuks ja omal soovil, halva tegelaskujuna (praeguseks on ta jälle positiivne kangelane, tegeleb peamiselt teiste tähtede edasiaitamisega, laseb end tihti võita, et kedagi hääs valguses näidata), kes – üllatus-üllatus – McMahoni meelelaadile paslikult, oli kliimamuutuseprohvet ja ökofriik, kes nädalast nädalasse jauras rumala publiku halbade tarbimisharjumuste kallal.

Jah, ainus kliimamuutust puudutav tegevusliin WWEs on olnud läbi negatiivse, publikuvaenuliku ja stereotüüpse tegelaskuju, keda mängis üks mu lemmikmaadlejaid üldse, nii et olin sada protsenti ta selja taga nagunii. Aga see on mingis mõttes ka viis, kuidas isegi "progressiivne" meedia veel viimaste aegadeni kliimamuutusest mõtlejaid näitas. Hull-Bernie on ikka Hull-Bernie.

 

*

Muidu? Kõik on ikka põnev, otsige WrestleMania 36 vaatamiseks võimalus: ikka veel astub üles uskumatu ja imeline, surnust tõusnud karakter The Undertaker, kes on aastakümneid mängus olnud! Ning saatanlik, pool aega lastesaatejuhina, pool aega võika maskiga deemonina esinev Bray Wyatt kohtub Hollywoodist naasnud John Cena'ga!

Muide, kuskil istub kodus ja nälgib indie-wrestlingu imeline tegelaskuju Estonian ThunderFrog (Eesti KõueKonn kõlab päris hästi!), kel mu teada pole Eestiga mingit seost, lihtsalt talle see esinejanimi meeldis. See ongi USA: sa võid olla, kes tahad! Kui just ei tule võimule need, kes hakkavad sulle ette kirjutama, kes-ja-kuidas sa ikka päriselt olla võid! Või kui sa just koju nälga või arstiabi puudumisse ära ei sure: täiesti loomingulise, täiesti vabana, tõelise eesti välguväntsutajana! 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: