Arvustus. Hilary Woodsi teisendumine painajast kirgastumiseni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hilary Woods.
Hilary Woods. Autor/allikas: Joshua Wright

Uus plaat

Hilary Woods

"Birthmarks"

8/10

Iiri laulukirjutaja ja muusiku Hilary Woodsi teine sooloalbum "Birthmarks" oleks justkui kinnitatud karantiiniaegsesse maailma – üksik, habras, peaaegu ebamaine inimhääl pealevajuva maailmaraskuse taustal. Kuid praegune sotsiaalne isoleeritus ei ole ainuke kontekst, kus albumit kuulata. "Birthmarks" valmis ajal, mil lauljanna ise ootas last ja oli raseduse viimastel kuudel – see seletab ka albumi nimetust ja annab selle mõistmiseks teistsuguse tausta.

"Birthmarks" on intiimne rännak kasvavast ebamugavustundest ja teadmatusest painajate, hääbumise ning uuestiärkamise, taassünnini. Woods ühendab elektroonikat naturaalpillidega (peamiselt keelpillid, nagu viiul, kitarr) ja pärimusmuusikat tänapäeva helikeelega. Siia võib kõrvale tuua Eesti oma artistid Maarja Nuudi või Mari Kalkuni. Ka Nuut uurib psüühe tumedamaid pooli, võttes aluseks aga rohkem pärimuses leiduva. Hilary Woods lähtub eelkõige seisundist, leides sellele sobiva vormi pärimusmuusika töötlemise kaudu.

Woodsi muusika pole enam folk, pigem on ta tume-elektroonika, mis flirdib pärimusmuusika elementidega. Meeleolult ja helikeelelt võib Woodsi kõrvutada ka Warren Ellisega, kelle heliriba näiteks post-apokalüptilisele draamale "Tee" (John Hillcoat, 2009) tuleb eriti teravalt meelde albumi teise raja "Orange Tree" juures.

Kontrastid harmoonia ja selle rikkumise vahel kujundavad albumi "Birthmarks" süžeelise liini: ebamugavustunne 1. loos "Tongues of Wild Boar"; leppimine kaunis ballaadis "Through The Dark, Love"; pealerulluv raskus koos sosinate ja varjatud südamelöökidega 5. loos "Mud and Stones"; vokaali (ego) moondumine ja kadumine 6. ja 7. loos; uus reaalsus, rahunemine viimases loos "There is No Moon".

Ehkki vokaal teeb sel teel läbi teatud katsumusi, ei allu selle õrn ja ebamaine loomus instrumentaalse ega akustilise müra painele, sealjuures teisendub albumi kontseptuaalne unenäolisus painajast kirgastumiseni.

Muidugi pole Woodsi album tarbemuusika, samas on ta oma kurvas ilus ja mõtlikkuses ning žanrilises määramatuses üks põnevamaid selle aasta albumeid. See, mis albumi "Birthmarks" juures kummitama jääb, pole mitte rusuvus, vaid helge õrnus, mida ei suuda katta ei paakunud veri ega muda.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: