21. sajandi 50 olulist romaani. Stieg Larsson ja Samanta Schweblin
Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.
Stieg Larsson
"Millenniumi-triloogia"
Rootsi keeles 2005–2007
eesti keeles 2009–2010, tõlkinud Tõnis Arnover ja Kadri Papp
1821 lk
Kuidas Skandinaavia vaikust müüa verises pervokastmes?
Nullindate esimese kümnendi üks võimsamaid nähtusi krimiromaanide maailmas oli Skandinaavia autorite laine. Tegelikult on põhjamaise krimikirjanduse traditsioonid muidugi märksa pikemad, mainigem näiteks Mika Waltari kolme raamatut komissar Palmu juhtumitest ning rahvusvaheliselt populaarsematest nähtustest Maj Sjöwalli ning Per Wahlöö 1960-70ndatel ilmunud kümmet raamatut Martin Becki uurimistest.
1990ndatel said menukateks Henning Mankelli raamatud Kurt Wallanderist ning sellelt pinnalt hakkas juba selgelt välja joonistuma põhjamaise krimižanri koolkond, mille kohta britid hakkasid kasutama väljendit nordic noir. Politseiuurimise ehk protseduurikesksete teoste teemaks on tihti ühiskondlikud või sotsiaalpoliitilised valupunktid ning kuriteod pole briti mammidraamade moodi hubaseks rüütatud, vaid sageli on need erakordselt võikad ja isiklikud, käsitledes vägistamisi, äärmuslikku vägivalda, korruptsiooni, alandamist ja pilastamist, inimkaubandust, ekspluateerimist või orjastamist. Ka positiivsed peategelased ei ole veatud üliinimesed ja deduktiivsed geeniused, vaid rohkete vigadega – alkohoolikud, ebaõnnestunud abikaasad või kehvad vanemad. Küll aga on neis reeglina säilinud üsna tugev sotsiaalse õigluse põhimõte, mis näitab ka üht põhjamaade krimi läbivat joont, küllalt vasakpoolset maailmavaadet. Küllap oli ka see üks põhjus, miks Sjöwalli ja Wahlööd avaldati isegi Nõukogude Liidus. Kurioosumina võib lisada, et Sjöwall pälvis 2013 Lenini preemia (tõepoolest jagatakse praegugi Rootsis sellenimelist auhinda vasakpoolseid vaateid propageeriva loomingu eest) ning Henning Mankell oli seotud rea erinevate maoistlik-kommunistlike liikumistega ja sponsoreeris vahepeal ajalehte nimega "Klassivõitlus".
Sarnaselt pinnalt kerkis esile Stieg Larsson, mitmete ühiskondlike ja vasakpoolsete liikumistega seotud ajakirjanik ning fotograaf. Ta lõi võika lapsepõlvega tugeva naistegelase, kättemaksuingel Lisbeth Salanderi, kes on autori järgi kombinatsioon suureks kasvanud Pipi Pikksukast ning briti koomiksitegelasest Modesty Blaise´ist. Meespeategelane on Larssoni alter ego, mitmete vigadega uuriv ajakirjanik Mikael Blomkvist, kes vähem või rohkem koos Salanderiga hakkab harutama juhtumit, mis seob raskeid isiklikke kuritegusid jõukaid ning mõjuvõimsaid inimesi haarava vandenõud meenutava võrgustikuga. Kuigi sarja kokkuvõte kõlab tegelikult üsna trafaretselt, on selle võlu olustikulises kirjelduses ja pinge kasvatamises, mis filmiversioonides läheb mõnevõrra kaotsi.
Larsson olevat plaaninud kirjutada sarja kümneosalisena, kuid enne väheplaneeritud surma südamerabandusse jõudis valmis kirjutada vaid kolm osa pealkirjadega "Lohetätoveeringuga tüdruk", "Tüdruk, kes mängis tulega" ja "Purustatud õhuloss", mis mõne aastaga said kogu Skandinaavia kirjanduse populaarseimaks raamatusarjaks maailmas enam kui 80 miljoni müüdud eksemplariga. Kui lisada siia Jo Nesbø raamatud joodik-narkomaan-hooraja-detektiivist Harry Hole´ist ning ängirohked telesarjad nagu "Kuritegu" Sarah Lundi kampsunitega ja "Sild" Saga Noréni Porschega, jõudis Skandinaavia krimikirjanduse populaarsus maailmas haripunkti umbes viis-kuus aastat tagasi, mil selle stererotüübid muutusid liiga korduvaks ja nähtus ära väsis. Pedofiilist tööstur, kurjad ravimifirmad ja sada surnud prostituuti – jajah, oleme juba näinud.
Praeguseks on maailma krimikirjanduses jälle moes pigem psühholoogilised krimiromaanid (mis pole küll originaalsemad), kuid oma ajastu ühe suurema nähtusena jäävad paremini kestma ilmselt just mainitud kolm Larssoni raamatut. Kuigi menu maailmas pole endine, siis põhjamaise ängikrimka vabrik töötab endiselt hooga.
Samanta Schweblin
"Linnud suus"
Hispaania keeles 2009 ("Pájaros en la boca")
Eesti keeles pole veel ilmunud
230 lk
Ootamatuid sõnumeid Lõuna-Ameerika õõvaorust
Samanta Schweblin (sündinud 1978) on Buenos Airese argentiinlanna, kes elab juba pea kümme aastat Berliinis Kreuzbergis. Kui Samanta oli 12aastane, tegi ta pärast tõsisemat tüli sõpradega dramaatilise sammu ehk otsustas protestiks vaikida. Vaikus kestis ligi aasta, kuid selle järel hakkas ta usinalt kirjutama. Edasi osales Samanta mitmel loomingulise kirjutamise kursusel ning praegu on ta üks Argentina ja kogu Lõuna-Ameerika kirjanduse kõneldumaid nimesid, kes on avaldanud kolm jutukogu ning kaks lühiromaani, millega on juba kolm korda valitud Man Bookeri rahvusvahelise kirjanduspreemia nominendiks ning korduvalt parimate noorte hispaaniakeelsete ning Lõuna-Ameerika autorite hulka.
Kuigi raamatuturg on reeglina romaanikeskne, paistab Schweblini omapära ja väärtus eredaimalt silma lühijuttudes. Schweblini senise loomingu kroonijuveel on 2009. aastal ilmunud kogumik "Linnud suus", mis sisaldab paarkümmend novelli ja juttu. Targem oleks jätta kõrvale igasugused viited Lõuna-Ameerika maagilise realismi lüpsmisele, sama hästi võiks väita, et iga eestlane hakkab "Mesipuud" kuulates liigutusest pahinal nutma. Küll on aga viidatud Kafkale, David Lynchile (tema paremale osale, mitte pärast seda, kui ta hakkas oma segasevõitu teooriaid kuulutama) või näiteks ka kunagi eetris olnud veidrate lugude telesarjale "Alfred Hitchcock esitleb". Kuigi Schweblini lood ei ole otseselt õudusjutud ega ulme, on neis enamasti tajuda mingit ärevust või õõva, mis saadab vähem või rohkem argiseid või perekonnaelu veidramaid seiku kajastavaid kirjeldusi.
Schweblini keelekasutus on ökonoomne ja sirgjooneline, kahtlemata leidub seal ka puänt, aga see ei saabu lihtsa anekdoodina ja äkki viimasel real, vaid pikkamisi juba üsna loo algusest saati, seega on tähtis arendus, mitte lahendus. Nimiloos esineb purunenud pere murelaps, tütar, kes on hakanud sööma linde. Jutus "Hoidised" külastab soovimatul hetkel rasestunud naine teadmameest, kes hingamisharjutuste abil tema raseduse tagurpidi käima paneb, kuni vanemad kingitused tagasi võtavad ja naine loote välja sülitab. "Esituledes" kohtuvad kõik meeste poolt maantee ääres mahajäetud naised ning "Peaga vastu betooni" jälgib kunstnikku, kes talitseb raevu imeliku kunsti abil.
Kui lisada naised, kes maksavad selle eest, et inimestelt kehakarvu kitkuda või mees, kes saab mõrvatud ja kohvrisse pressitud abikaasa tõttu kuulsaks kunstnikuks, on ehk võimalik juba saada teatud ettekujutus Schweblini fantaasiamaailmast.
Seni on Schweblini teostest eesti keeles ilmunud ainult lühiromaan "Nähtamatu niit" (LR 2020), mis ei ulatu päris kogumiku "Linnud suus" tasemele, kuid on kirjutatud ikkagi üsna sarnases õõvastav-veidras vaimus ja on Netflixis töös ka telefilmiks. Kaasaegses lühiproosas kuulub Schweblin kindlasti meeldivalt värske käekirjaga autorite hulka.
Toimetaja: Valner Valme