Kümme aastat on Laulasmaal tegutsenud Arvo Pärdi keskus
Neil päevil kümme aastat tagasi, 8. aprillil 2010 teavitas tollane kultuuriminister Laine Jänes Eesti Vabariigi valitsust otsusest rajada Laulasmaale Arvo Pärdi keskus.
Valitsuskabineti liikmed suhtusid keskuse loomisse pooldavalt ning 9. aprillil 2010 teatas Pärdi keskuse rajamisest Eesti riigi toetusel uudisteagentuuridele ka Baltic News Service. Kultuuriminister Laine Jänes ütles kolleegidele selgituseks, et Eesti on ainuõige paik Arvo Pärdi keskuse jaoks: "See on meie riigile auasi".
Keskuse asutasid Arvo Pärt ja tema perekond 2010. aastal sooviga luua võimalused Pärdi loomingupärandi säilitamiseks ja mõtestamiseks emakeelses keskkonnas. Just emakeelse keskkonna nõue kallutas Pärdi arhiivimaterjalide äratoomise Saksamaalt, Austriast ja mujaltki Eesti kasuks. Ka Arvo Pärt ise tuli koos perega taas Eestisse elama. Polnud üldsegi võimatu, et Pärdi pärand oleks jäänud kuskile mujale väljaspoole Eestit, nt suure ja väga korrektse arhiivikogemusega Saksamaale, kus helilooja viimati elas, ja meie kultuur oleks sellest ilma jäänud.
Eesti kultuurkapitali toetusel hakati Pärdi arhiivimaterjale Saksamaalt Eestisse tooma 2009. aastal ja sedamööda selginesid ka tulevase keskuse tegevuse suunad ning tulevikuvaated, muidugi Arvo Pärdi enda arvamist mööda. Juba 2007. aastal korraldasid Arvo ja Nora Pärt esimesed saadetised Eestisse. Tegelikult oligi arhiivitöö juba alanud. Algul, alates 2010. aastast tegutses keskus Laulasmaal Heliküla lähistel eravaldusse kuulunud majas, mis sai endale sümboolse nime "Aliina". Esimeseks tähtsaks ülesandeks kujunes kaasaegse arhiivi ülesehitamine ning korrastamine ja digiarhiivi süsteemi loomine. Selleks, et avada rikkalik arhiiv ka uurijatele mistahes maalt ning haridus- ja kontserdiprogramm koos veel palju muu olulisega, vajas keskus uut, senisega võrreldes palju mahukamat hoonet. 2013. aastal välja kuulutatud konkursi võitnud Hispaania arhitektuuribüroo Nieto Sobejano Arquitectos projekti põhjal algas uue keskuse ehitus märtsis 2017 ning moodne ja kaunis ehitis avas oma uksed külastajatele 17. oktoobril 2018. Keskusest Tallinna lähistel on saanud ka uus turismiobjekt.
Esimestest hetkedest, mil keskus tööd alustas, on peamiseks olnud töö arhiiviga. Arhiiv on keskuse süda, ja sellega on otseselt või kaudselt seotud keskuse kogu tegevus. Väärtuslikema osa isikuarhiivist moodustavad Arvo Pärdi teoste käsikirjad ning visandid, aga ka muud märkmed, fotod, kirjavahetus, Pärdi mõttemaailma avav ning tema muusika retseptsiooni puudutav teave, teoste helisalvestused jpm.
Keskuse koduleht edastab materjali eesti keeles, mis on dubleeritud inglise keelde. Liikuvam ja muutuv, aina lisanduv teave kajastab kroonikana Arvo Pärdi teoste ettekandeid kogu maailmas, selle sisu ja haare otsis sobivat vormi pikemalt, sest algul arvati, eriti okupatsiooniaastate järelmõjul, et piisab Arvo Pärdi kirjastuse Viini Universal Editioni (UE) avaldatust. Võttis ju Viini kirjastus Eestist 1980 emigreerunud Pärdi kohe oma kaitse ja toetuse alla koos tema teoste kirjastamisega. Nii on UE-l Arvo Pärdi elu- ja loometeel nii otseselt kui ka sümboolselt kindlaima tugisamba staatus, ja on seda siiani. Nõukogude impeeriumi lagunemine võimaldas ja elavdas hüppeliselt tähelepanu kindlasti ka Arvo Pärdi ning tema muusika vastu, eelkõige nn idaploki maadel, rääkimata maestro enda loomingulise vabaduse tundest ja innustumisest heliloojana. Paratamatult ei saa me (meie põlvkond) selle meenutamisest üle ega ümber, nagu praegusest viiruseohustki.
Arvan, et pandeemia tagajärjed ei mõjuta Arvo Pärdi muusika ettekandjate valmisolekut ja traditsioone nii palju, kui mitmetes teistes valdkondades. Pärdi muusika ja suur huvi selle vastu on olemas, selle muusika parimad esitajad samuti. Muusikud ootavad vaid hetke, mil kontserdi- ja teatrisaalide uksed avanevad ning publik tuleb taas Arvo Pärdi muusikast osa saama.
On tekkinud mõnedki "kolded", kus Pärdi muusika on silmapaistvalt suuremas soosingus, näiteks Hollandis. Praegu saamegi vaid Universal Editioni ettekannete lingilt teada, mis pidanuks aprillikuul toimuma Amsterdami Muziekgebouw's. Plaanis oli viiepäevane Arvo Pärdi festival, tema autorikontserdid, pidulik kontserdisari ülestõusmispühade puhuks. 14. aprillil olnuks esitajaiks Tõnu Kaljuste juhatusel Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia kammerkoor (ettekandeks viis teost); 15. aprillil samad esinejad (kavas veel viis teost); 16. aprillil Eesti Filharmoonia kammerkoori a cappella kontsert Kaspars Putniņši juhatusel, mil kavas seitse vokaalteost; 18. aprillil esinemas pianist Ralf van Raat ja viiuldaja Tai Murray ning Cello Octet Amsterdam, selles kavas mitu esmaettekannet Hollandis; 19. aprilli kavas "Kanon pokajanen", Cappella Amsterdam'i juhatamas Daniel Reuss.
Arvo Pärdi keskuse nõukogu juhib helilooja poeg, Londonis filmi-, teatri- ja muusikalise kõrghariduse saanud Michael Pärt, kes on tegelenud keskuse arendamisega selle loomisest peale. Praegu saadab Michael oma isa ka tähtsatel sündmustel välismail.
Meie muusikaavalikkuse jaoks ning kogu meie kultuuripildis on Arvo Pärdi keskuse tegevus aina enam rahvusvahelist tähelepanu äratanud, muidugi koos Arvo Pärdi muusika tuntuse järjepideva kasvuga. Tänase Arvo Pärdi keskuse tegevjuht on Anu Kivilo, koos temaga on keskuses 17 töötajat. Keskuse kollektiiv koosneb nõudliku erialalise potentsiaaliga asjatundjatest, nende iga uus ettevõtmine on plaanipärane, sisukas ja rõõmustav ka Arvo Pärdile endale paljude ideede autori ja algatajana.
Lisagem siia kommentaari arhiivi ja keskuse algusaegadest ühelt 'pealtnägijalt' ja kaasategijalt.
"Kõige esimesed katsed Arvo Pärdilt säilinud materjale kuidagi süstematiseerida ja kokku koguda tegi ju aegu enne Keskuse algust Nora Pärt. Näiteks isegi Arvo märkmete-visandite vihikutega oli olukord selline, et tosinkond aastat tagasi oli neid riiulil poolteist korda väiksem arv, kui kümmekond aastat hiljem. Ülejäänud tulid ajapikku välja materjalikastidest, nootide vahelt ja mujalt. Mõni vihik oli n-ö välja laenutatud. Eelkõige just nende vihikute ja ka noodimaterjali ning kirjavahetuse baasilt oli umbes 15 aastat tagasi tekkinud ka Saksa riigiarhiivil huvi neid materjale endale saada. Soovist neid sinna mitte anda sündiski meie Keskus, julgen mina isikliku kogemuse põhjal oletada, sest olin mingil hetkel nendele materjalidele üsna lähedal ja nägin üht-teist. Kui materjalid oleksid läinud (jäänud) Saksamaale, poleks kindlasti mingit keskust sündinudki. Sealses arhiivis oleksid need jäänud ka keelebarjääri taha, uurijatele küll avatuks, kuid tõenäoliselt mitte eriti kõneka ja küllaltki hajali jäänud materjalina."
Tõepoolest, selle asemel, et olla üks platsike ühe teise maa suure riigiarhiivi riiuleil, on nüüdne Eestis asuv Arvo Pärdi keskus tõeline omaette muusikaline organisatsioon. Siin on ühe katuse all muuseum, teadus- ja hariduskeskus, filharmoonia ja mis kõik veel, selle suureks lisaväärtuseks on helilooja enda lähedalolek, kaunis looduskeskkond.
Toimetaja: Valner Valme