Kriisijutuke | Ilmar Särg. Mäng lossi peale
ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.
"Rahvas ümberringi, kunagiste moonakate järeltulijad, imestas, kuidas küll kõik nii kähku käima läks. Nagu oleks aastaid selle peale mõeldud, mitte viimases hädas koolimaja päästa püütud. Sügisel, juba päris pimedal ajal, hakkas tööle ka kirstuvabrik," kirjutab Ilmar Särg.
Mees jalutas pimedas öös läbi vana mõisapargi. Paremat kätt oli jäänud järv, vasemat vana mõisahoone. Peahoone, mida kutsuti lossiks. Kõik kõrvalhooned olid aegade jooksul kadunud, mittevajalikeks tunnistatud, hooletusse jäetud ja ära lagunenud, lõpuks lausa ära lõhutud ja tükidki laiali veetud. Peahoone aga, loss ise, oli alles, sest seal asus juba iidamast- aadamast kool. Mõisakool. Kooli remontimiseks ja käigushoidmiseks oli jätkunud raha isegi hallil nõukogude ajal, siis oli majas, lossis, lausa keskkooligi peetud. Eesti vabariik oli küll algul seda jätkanud, aga kui õpilasi siinkandis üha vähemaks jäi, kestliku kahanemise juhistest lähtuvalt vormistanud enda meelest kidura keskkooli tubliks põhikooliks. Et sellega seoses hulk pedagooge ja nende pereliikmeid, ka endi nooremaid lapsi kaasa võttes, asula tolmu jalgadelt pühkis, polnud kellegi asi. Lapsi selles asulas, mida kuulsa kunstniku nime järgi Burmaniks kutsuti, igatahes jätkus ja nüüd tundus, et mõnede viletsamate aastakäikude järel oleks võinud kadunud keskkooli edukalt tagasi teha.
Tiit Oobal seisatas ja vaatas seda maja, kus temagi noorpõlves õppinud oli. Jooksnud teiste poistega võidu treppidest üles ja alla, keldrist teisele korrusele ja veel kõrgemale, tornigi. Seisnud seal tornis, vaadanud alla ja kujutlenud ennast lossiisandana. Nad ju pidid etendama suviti lossis giide, riietuma vanadesse, õigemini küll vanu riideid imiteerivatesse kostüümidesse ja tutvustama turistidele seda hoonet ja kõike vaatamisväärset. Siis oligi ta seisnud lossi tornis, uhke punane mantel seljas, kübar peas ja vaadanud nagu lossiisand oma valdusi. Asula, Burmani alevik, oli kunagisele mõisakompleksile ligi hiilinud, isegi mõisa maadele tunginud, nii et peale pargi, pargis oleva lossi ja pargi veerel oleva järve poleks lossiisandale muud midagi kuulunudki. Ümberringi kunagiste moonakate majad. Aga isegi pargist, tiigist ja lossist aitas, et tunda ennast suure isandana.
Ta oli mõelnud, et ükskord, kui ta täiskasvanuks saab ja tal piisavalt raha on, ostab ta selle lossi ära. Mitte ainult mõelnud, vaid ka endale sõna andnud. Ja kupatab kõik need moonakate järeltulijad oma lossi piiridest välja. Võis ju arvata, et ega riik kaua sihukest luksust pidada ei jõua, mis nii palju raha neelab, varem või hiljem ehitatakse mõni ökonoomsem hoone ja kolitakse kool sinna ümber. Paraku oli ta tühja oodanud.
Elu ei olnud siiski paigal seisnud. Vähemalt selles osas, mis teda puudutas. Tiit oli teinud edukalt poliitilist karjääri ja saanud Eesti Eduerakonna majandusjuhiks. Tal oli palju sõpru, aga ka tähtsaid tuttavaid, kel võis nööbist kinni võtta ja seda nööpi enda huvides mitmeidki kordi kruttida. Keegi ei saa aru, kui teed midagi ära teiste kätega ja saabud kohale alles parajal ajal, et saaki jagada.
Just selle mõttega oli ta vormistanud enamuse Eduerakonna katuserahast Burmani lossikoolile, hästi teades, et kõik see parendamine tuleb ainult kasuks temale endale, kui Burmani lossikool tühjaks jääb ja valla poolt niinimetatud juhuslikule ostjale ära müüakse.
Kool oli muidugi üliõnnelik. Vahetati kõik aknad, parandati katus, kõpitseti nii seest kui väljast ja kiideti Eduerakonda, kes seda kõike võimaldas. Kust pidid nemad, koolirahvas, teadma, et see oli vaid eeltöö, sissejuhatus pikemasse protsessi. Oobal oli suutnud läbi viia ka haldusreformi, kus väiksed vallad kokku pandi ja tekitati juurde hulga ääremaad. Ametlikult seda nii muidugi ei nimetatud, räägiti osavaldadest, aga neil rudimentidel polnud ju enam mingit otsustusõigust. Otsused tehti nüüd kõrgel ja kaugel, mitte küll Peterburis nagu tsaariajal, aga maakonnakeskustes ikka ja seal oli Tiit Oobalil hulgaliselt mõttekaaslasi. Ja kui neid piisavalt ei olnudki, siis aitas surumine klahvile nimega raha. Kokkuhoid pidi nüüd ära tegema selle, mida muidu tehtud ei saanud. Maja rahvast tühjaks ja lapsed bussidega suuremasse kooli. Siis pole selle lossiga enam midagi mõistlikku teha ja vald paneb amortiseerunud hoone võileivahinnaga müüki. Mahamüümisel ei võta keegi arvesse, et hoonesse on äsja paigutatud hulgaliselt raha, hoone on endiselt sadu aastaid vana, võtab kõvasti kütet ja teda pole omavalitsusel enam millekski vaja.
Tiit Oobalile meenus kümmekond aastat tagasi tuuri pandud lasteaed, millest volikogu istungitel räägiti kui hoonest, kus tapeet hoiab seinu koos. Pärast seda, kui sotsiaalnõuniku õde hoone endale sai, selgus, et peale mõningast remonti sobib see hoone elumajaks suurepäraselt. Nüüd teenibki ta seda perekonda.
Tema oskaks seda lossi suurepäraselt teenima panna. Äsja juurde ehitatud võimlast saaks hobusetall, küllap see oli ka algul mõisas kuskil olnud, klassiruumidest saaks hotellitoad, keldrisse rajaks tööõpetuse baasilt kirstuvabriku ja urnide treimise, neid võiks ka välismaale, näiteks Rootsi toimetada. Hea olekski, kui endised moonakate järeltulijad siit kõik kaoksid, saaks mõisamaid laiendada. Paraku tuli veel oodata. Ühisvalla tekkimisel olid liitunud vallad lepingusse kirjutanud, et asutuste staatus ei tohi vähemalt esimese volikogu aegsel perioodil muutuda. Iseküsimus oli, kas pidi seda sätet tingimata arvestama ja kas volikogu julges. Kui inimesed aru ei saa ja lasevad kõik valla koolid ühe juhtimise alla viia, on pärast väga lihtne õppekohti üksteise järel kinni panna, sest asutust ju ei likvideerita. Vald saab ka protsessi igati kiirendada ja endisi vallakeskusi, nüüdseid osavaldu, pigistama hakata, võttes enamuse rahast endale keskuse arendamiseks. Mida vähem perifeeriasse vahendeid jääb, seda rohkem elu seal välja sureb.
Ja siis tuleb õigel ajal bussiliinid käima panna, mis näiliselt oleks laste huvides ja veaksid lapsi gümnaasiumisse, aga võtaksid kaasa ka gümnasistide põhikooliealised õed-vennad ja ka nende sõbrad. Sellega väheneks kohaliku kooli õpilaste arv oluliselt ja oleks ainult aja küsimus, mil kohalik põhikool algkooliks kujundada. Ja üsna varsti poleks seda algkooligi enam vaja, kui inimesed üha ära kolivad. Vaid üks buss veel ja oleks ka viimased väikesed lapsed mitmekümne kilomeetri taha viidud.
Ta kujutas elavalt ette päeva, kui vallavalitsus on kooli enampakkumisele pannud ja keegi peale tema ei sooviks seda osta. Tema ostaks selle hoone heategijana, kel hoonest kahju. Ikkagi on sinna nii palju katuseraha annetatud, peab see kõik siis mõttetult seisma jääma ja lihtsalt raisku minema. Ta raputaks endale tuhka pähe, et tegi omal ajal vale otsuse, et kodukoha kooli toetas.Aga ta on ju alati seda kooli toetanud, kuidas ta nüüd siis jätab selle hoone lagunema. Ta ostaks hoone ära alghinnaga, lisades küsitule ühe euro. Ja keegi ei saaks teda milleski süüdistada. Ja poleks võimalik ka seda hoonet enam kunagi ära võtta nagu võeti kolhoosiajal represseeritute vara omandanud elanikelt nende kodud, kui riigikord muutus. Tema ostab hoone ilusasti bilansilise hinna eest, mis on heal juhul vast sajandik hoone tegelikust väärtusest. Nii saab temast lossiisand, mõisnik, uhkem veel kui kunagine president, kes laskis riigil endale talu rajada.
Mees oli jõudnud pargi piirile. Parki ääristas punastest tellistest müür, mille taga oli kibuvitsahekk, selle taga tänav ja viie tee rist. Mingit valgust sel tänaval ega viie tee ristil polnud, Tiit koperdas käsikaudu müüriorvast läbi, libises ja kukkus kibuvitsapõõsasse, lüües pea vastu kivimüüri. Otsekui keegi oleks talle jala ette pannud. Müts lendas kus see ja teine, silmist lõi tuliseid sädemeid ja hetkeks ta ei teadnud enam, on ta ärkvel või mitte. Igatahes kummardus ta poole mingi must kogu, kes teda hoolikalt uuris ja siis omaette ümises: Näe, kus loll, vabatahtlikult annab oma hinge ära. Saad kõik, mida tahad, mina juba sain, isegi rohkem kui kolm tilka. Lummutis kadus. Tiit Oobal ronis kibuvitsapõõsast välja, leidis jalge alt üles ka peast lennanud mütsi ja kõndis koju. Vaadates peeglist oma silmnägu, leidis ta selle puhta puru olevat. Ta pesi mitmest kohast näolt ja kätelt korbatanud vere maha, tõmbas katkised kohad üle pudelipõhja jäänud viinaga ja kuna haavad paranesid kenasti ja mädanema ei läinud, unustas kogu juhtumi.
Möödus viis aastat. Tiit Oobal Eduerakonnast oli endiselt lugupeetud inimene. Erakonda puudutavas kohtuprotsessis oli tal õnnestunud süüdlasteks teha oma kaasvõitlejad ja ise puhtalt pääseda. Ta polnud andnud ühtegi olulist allkirja, kuigi oli kõigi protsessis olevate asjadega seotud. Ise väitis, et tõstis teistele vaid pabereid ette. Ja selle eest teda süüdi mõista ei saadud. Ometi sai ta aru, et kavalam on poliitilisest tegevusest loobuda ja siirduda eraettevõtlusse. Tal oli ka selleks hea võimalus. Ühisvald oli kõik koolid liitnud ja väiksematest alates, igal aastal mõne õppekoha sulgenud. Just äsja oli Burmani lossikoolis õppetegevus lõpetatud liiga väikese õpilaste arvu pärast. Vald oli, et hoone kasutult seisma ei jääks ja talle peale maksta ei tuleks, teinud enampakkumise, kus Tiit Oobal oli saanud hoone üliodavalt, lisades bilansilisele alghinnale vaid ühe euro.
Nüüd oli ta kohal nagu päästja, kes ei taha kodukoha koolimaja laguneda lasta ja seal ärid käima paneb. Enampakkumine toimus suvel. Juba sügiseks oli plats eelnevast puhtaks tehtud, kooli staadionist ratsamaneež saanud ja võimlast hobusetall. Sügisel tulid ka esimesed hotellikülalised.
Rahvas ümberringi, kunagiste moonakate järeltulijad, imestas, kuidas küll kõik nii kähku käima läks. Nagu oleks aastaid selle peale mõeldud, mitte viimases hädas koolimaja päästa püütud. Sügisel, juba päris pimedal ajal, hakkas tööle ka kirstuvabrik. Töömehed treisid urne mitmeid mudeleid, peremees, lossiisand, nagu ta end kutsuda lasi, võttis õhtul koju minnes ühe neist kaasa, et naisele näidata.
Selles urnis ta nädal hiljem maetigi, kui naine ta hommikul enda kõrvalt surnuna leidis. Oli vaid mõned päevad köhinud.
Toimetaja: Valner Valme