Jürgen Rooste. Lihavõtted lõhestatud maailmas
Need lihavõtted tulid peatatud, tehislikult-sunduslikult pooleldi maharahustatud maailmas, kus isegi inimtegevuse mõjud loodusele ja elukeskkonnale on märgatavalt vähenenud (tegelikult just: me tegevus tegevusetuse näol mõjutab nüüd keskkonda! molutamine päästab maailma!).
Aga ma tuletaks meelde, et enne seda sundpeatust, seda sundühendust – me lihtsalt peame üksteisest hoolima, üksteist märkama, vähemalt arvestama üksteisega – jõudis Läänemaailm sügavaima lõheni pääle Külma sõda.
Jah, minu põlvkond on elanud HIV-pandeemia varjus, nüüd istub esimest korda me nähes, me ajal pool maailma karantiinis (ei ebola ega sars saa ligilähedalegi). Aga samas on kõige hullem pandeemia ju vaimne häire, lõputu viha.
Ma tean, et mõnedki on süüdistanud mind ennast lõhestamises: olen kogu aeg lähtunud sellest, et inimese õiguste eest seisjatel on alati õigus. Neil, kes astuvad väiksema ja nõrgema kaitseks välja, on õigus, rõhutute-alandatute-orjastatute-õigustest ilmajäetute eest tuleb võidelda! Mul on lihtsalt meeles, et me, eestlastena, oleme selles positsioonis olnud. Nagu varakristlased olid tagakiusatute ja alandatute positsioonis, enne kirikuvõimu tõusu: kas ei võta see kõigiks aegadeks isu ise kellegagi üleolev olla, kellegi teise elu ja olemise üle otsustada?
Igatahes, vihapandeemia jätkub, poliitilised vastased on leppimatud ja sageli üliarrogantsed ka praegu (noh, hea näide on Donald Trumpi väikluse süvenemine ja jätk ka väga raskes olukorras, nagu mingis mõttes ka tema kriitikute oma, eks see ole vastastikku takkakütmine ka). Ja sesse mängu on kistud ka kristlased: mil minu nooruses oli kristluse esimene ja olulisim mõõdupuu andestamine, leppimine ja lunastus, siis mõnikümmend aastat hiljem otsitaks eeskuju jälle justkui ristisõdijaist või inkvisiitoritest.
Tänase loo mõte idanes mus kuuldes köögiraadiost "Vox Populi" saatest üht sissehelistanud daami, kristlast, süüdistamas tänase maailma hädades katoliku kirikut, paavsti ja neitsi-kultust, et see kõik on jumala välja vihastanud... tule taevas appi!
Kas on Uus Testament nii vastuoluline tekst? On ja pole ka: ühtpidi võib sealt leida kohti, kus Jeesus ähvardab uskmatute linnu hullemate karistustega kui Soodomat. Teisalt iga ta enda sõna on andeksand, leppimine või lohutus. Ülimaks käsuks kuulutab ta ligimese kohtlemist nii, nagu sa tahad, et sind ennast koheldaks. Võib ju öelda: igaüks nüüd küll minu ligimene pole! Aga selliseks kohtumõistmiseks ei leia Jeesus meil ka õigust olevat. Tõsi: variseridega on ta vaimselt agressiivne-torkiv, ning rahavahetajad ja kaubitsejad ajab ta jumalakojast füüsiliselt välja.
Küll kuulutab ta, et tema ei ole tulnud käsuseadust ümber lükkama, vaid seda kinnitama. Samas päästab abielurikkuja naise omakohtu käest, käskides süütul visata esimene kivi.
Uus Testament (seda enamgi Vana) on mitmekihiline ja keeruline tekst, ega ilmaasjata ole meil tohutut hulka usulahke, kelle seast mõnigi peab vaid oma pisukest obskuurset segmenti või tõlgendust ainuõigeks (mõnes religioonis on taevaminejate hulkki ära loetud ja ammu teada). Kas ei kõnele siin siis "uhkus" ehk "alpus" ühenduses "kadeduse" ja võib-olla isegi "vihaga", mis kõik ju surmapatud? Mul on õigus, ja teistel mitte!
Nii võimsa, mitmekesise ja keerulise tekstikogumi nagu Piibel ees seismine peaks tekitama aukartust ja innustama pigem ettevaatlikkusele. Kristlastel on vast see eelis, et me teame oma piiblitekstide ajalugu, me teame, et neid on ilmutusest kirja pandud, korduvalt tõlgitud ja redigeeritud ja toimetatud inimlike vigade ja nõrkustega, me tunneme oma apokriivatekste ja teame vahendusel tekkivate "telefonimängukatkete" puudusi. Mis ei takista meil mõistmast põhilist ning usku südame aga ka peaga omaks võtmast: ega ilmaasjata kuulu paljudki maailma tippteadlased kristlaste hulka; lisaks pole ükski tõsine teadlane kunagi tegelenud tõestamisega, et jumalat pole olemas. Vastupidine oleks tõenäoliselt kergem: me langeks definitsioonide lõputusse puntrasse...
Kristus ei nõua meilt muud kui usku. Praegusele ajale sobivalt ütleb ta: "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel". See tähendab, et suurt kirikut või ühist kindlat korda pole usu puhul lõpuni vaja, me saame olla Jeesuse nimel ühiskoos kõikjal. Urmas Viilma kinnitas seda oma südamlikus Ülestõusmispüha jutluses (pea tühjas Toomkirikus): Jeesus tuleb kõigi juurde, jõuab kõikjale kohale – ta oli kõikjal kohal ka oma õpetuses: ükskõik, mida teed vähimatele oma vendade seast (head või halba), teed sa jumalapojale (Inimese Pojale)!
Samas: raske on praegusel ajal ülirangete kommete või kogudustega kristlastele ette heita karantiinireeglite täitmata jätmist – tõesõnu pole kõigile kristlastele siinpoolne elu sedavõrd tähtis, kui too teispoolne, milleks kapitali kogutakse oma vagaduse, usukommete ja tegudega.
Siin võiks ehk siiski öelda, et Jeesus pidas igasugusest kombest ja rituaalist ülemaks headust teise inimesega ning oma usuvajaduse nimel teiste elu või tervisega riskimine poleks käinud tema mõtlemisega kokku. Usu formaalsete kommete asemel hindas ta südameusku ja -tegusid. Aga ikkagi: me peame mõistma (ja seetõttu mitte hukka mõistma), et kõik ei näe elu ja usku ühtmoodi. Kristlusest on aja jooksul kujunenud säärane... igapäevaeluusk, mis võimaldab meile peaaegu kõiki maiseid hüvesid, kuigi see otse ei pruugi Uue Testamendi kõigi kirjakohtadega kokku minna; kehutab ta ju ka usu nimel oma peret hülgama ning ütleb variseridele, et teispoolsuses ei ole keegi kellegi mees ega naine (oma pere hülgamisega algab muide ka ju Buddha tee).
Paavst Franciscus (Jorge Mario Bergoglio) on ka muidugi poleemiline kuju. Esimene jesuiidist paavst, esimene Uue Maailma paavst – aususe, vaesuse, lihtsuse, alandlikkuse, andeksandmise pooldaja, keda on rünnatud (kas ja kui õigustatult, sinna ma täna ei lasku), aga ka laimatud. Mina näen tema rolli ja sõnumit positiivsena – aga see ei pruugi sugugi meeldida kõigile katoliiklastele, ma mõistan. Franciscus oleks nagu kiriku piire ületav "inimestepaavst" (natuke sarnast rolli kandis ju Külma sõja lõpuaegadel ja uues maailmakorras Johannes Paulus II), usukuulutaja ja jumalamees esmalt, ja alles seejärel katoliku kiriku kõrgeim vaimulik. Ühesõnaga – usklikuna me maailmas küll sümboolselt nagunii konservatiivsemas servas, on ta oma väiksemas maailmas jällegi liiga liberaalne.
Nagu Vatikani oma telekommentaator ka ütles – Püha Peetruse platsilt oli sel aastal kõik puudu: massid, orkestrid, hollandlaste lilleaed jne. Kuigi lihtsa karantiinis istuva inimese silmale olid jumalasulased ja koorgi üheskoos vaadata kummaliselt rohke inimhulk – siis on mõned asjad, milleta kiriku kord ei saa, mille nimel nad jumalateenritena oma eluga riskivad. Jah, pole õnneks veel nii, nagu katkupäevil, kui kirikupingid tasa täitusid seal surnud inimestega. Aga eks seetõttu oligi katedraal tühi, plats tühi. Aga hing? Ei, hing ei olnud tühi! Saati siis ei saanud hing ka täis.
Ongi üksilduselihavõtted: kas kontemplatsioon, üksildus-nukrus või muretsemine maiste asjade ja oma elunatukese pärast. Eks seda saame pea kõik natuke ise suunata.
Paavsti sõnum oli selge – ei ole erimeelsuste aeg, vaid kõige haavatavamatele-nõrgematele mõtlemise aeg; tuleb inimlikust (ja jumalikust) arvestusest lähtudes kaotada sanktsioone ja vaeste riikide võlgu; ta kutsus andeksannile, vaherahule; nii Ülestõusmispüha missal kui Vaikse Laupäeva vigiilial rõhutas paavst, et meil on vaja leiba, mitte relvi – relvatootmine (saati siis kasutamine) maailmas tuleb peatada, et suunata ressursid elule, mitte surmale. Relvatootjad kui tänapäeva rahavahetajad, surmamüütajad?
Paavst peatus sõnadel "ükskõiksus", "enesekesksus", "lõhestatus" ja "(ära)unustamine" – need tõstavad pead, kui hirm ja surm meis võimust võtavad, aga just neid tuli Jeesus maailma kõigiks aegadeks võitma. Et hirm ja surm, surmahirm, enam kellegi üle valitseda ei saaks.
Me ei saa sõnadest ühtmoodi aru, lihtsatest sõnadest ei saa. Me ei mõista sageli, kui teine katsub kaude meile öelda, et tal on valus või on hirm... Ei mõista või ei taha vahel mõista. Sõnad on siis me ees lukus, nad ei ava tähendusi, ei tee lahti ühtki maailma.
Ma ei tea, kuidas see saaks tänases maailmas välja näha, see surma ära võitmine. Sest mingis mõttes on see võimalik ainult läbi eneseohverduse. Annad ära enese, saad vastu kõik? Aga kui maailm on nagu portselanist kauss, sinu ees, laua peal, katki. Katki küll, aga annaks veel kokku liimida – armas ikkagi ju, ja komme saaks tema sisse panna samuti nagu varemgi (kas ka kuuma suppi, seda ei tihka enam öelda): mul on tunne, et Jeesus arvaks ka, et peaks seda kaussi ikkagi püüdma parandada. Et juba see pühendumus katkise asja tervekstegemisele teeb kõik naaaatuke paremaks.
Olen siin mõelnud, et järsku annaks meil nüüd ellu tagasi minna teisiti, et me ei torma karantiinist tagasi samasugusele tootmisele ja tarbimisele, sama laia joonega elule, vaid meil on ehk aeg üle minna teistsugusele mõtteviisile, me nägime nüüd, et saab teisiti, et seisakust saaks startida mujale. Aga üsna tõenäoline on muidugi, eks, et tootmine-tarbimine läheb maruliselt samuti edasi. Ja pikemaks ajaks katki võib jääda hoopis kultuurisündmustel tolle osaduse jagamine, too vaimne, too ülendav, miski püha, mis meile nii tohutult vajalik.
Toimetaja: Valner Valme