Kriisijutuke | Kris Moor. Kas kõik on hästi?
ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.
"Pakend ei loe kunagi kui sisu on kehv. Küllap me inimestena pole samuti midagi enamat kui vaid isetehtud pakend, mille sisu pole kuigi maitsev," kirjutab Kris Moor.
"Ma tahan tülitseda – kohe ja praegu!"
"Okei. No lase tulla. Lase id-il enda eest rääkida."
"Persse..."
"Algus on paljutõotav..."
"Ah, mine persse!"
"Olgu... Mitte keegi ei käitu minuga niimoodi. Mitte keegi! Mis sul viga on? Milleks? Kui sul on paha tuju, siis miks on vaja seda minu peal välja elada? Mina ei viitsi – tõesti ei viitsi. Oleks siis vähemal mingi põhjus, aga pole ju! Teist nii fantaasiavaest inimest ma ei teagi – isegi ükski mu eks polnud selline. Sa lihtsalt äkki tahad ja siis loodad ainult minu peale... Kuradi lihtne on su elu küll, vajuta aga nuppu ja küll tuleb. Ja nuppu vajutada sa oskad. Nüüd see ka veel, et enam sa ei otsigi neid lollakaid põhjuseid, et tekk on paha ja padi torgib ning kõik on minu süü, vaid ütled otse, et tahad tülitseda... Palun väga, õnnestus! Ma olen juba vihane. Päris vihane olen."
"Ei ole, sa ainult mängid, et oled."
"Olen küll. Raskelt vihane olen! See jama ei lõpe kunagi ära. Mida sa tahad, ah? Mis sul vaja on? On sul millestki puudus?"
"Ei ole, tegelikult on kõik hästi..."
"Olgu..."
/paus/
"Kas nüüd on kõik hästi?"
"Jah. Vist küll. Kas lähme ära tuttu?"
"Võiks tõesti. Kell on juba suht palju."
***
Lena juures. Ärkasin alles peale lõunat. Lena lebas mu kõrval. Ta oli oma toa täiesti ringi tõstnud. Seal kus pidi olema kirjutuslaud ja riiul, oli voodi; riiul ja laud olid tõstetud teise toa nurka, ning kappi ja pesuresti toas enam polnud. Kõik oli kuidagi tagurpidi. Välja arvatud see, et olin maganud seekord seina pool – just nii nagu ta oli alati tahtnud.
"Tavaliselt oled sa juba kell kaheksa üleval ja tegutsed... Kuidas sa suutsid minuga koos kella üheni magada?"
Püüdsin meeleheitlikult meenutada, mida ma eile tegin ja kuidas ma ülepea siia sattusin, aga mitte midagi ei meenunud.
Mitte midagi.
"Oi, mina olen juba kõike teinud. Tulin vaid korraks su kõrvale pikutama."
Istusime köögis. Ta oli keetnud mulle kaerahelbeputru. Lena jälgis, kuidas ma isuga endale putru sisse vohmin, endal pikk nimekiri ees, mida kõike peab täna tegema. Ta luges mulle lahkelt ette: "Veebikoosolek, üks teine veebikoosolek, käsikirja parandused, kooliõpe lastega..."
"Väga töökas oled!"
Elutoas käis paras mürgel. Kiikasin korraks üle ukse – tuba oli lapsi täis: ta enda lapsed, kõik vennalapsed ja Andrease omad samuti.
"Pange nüüd riidesse!" käsutas Lena.
"Miks me peame?" virisesid lapsed vastu.
"Lähete batuudikeskusse, või kuhu iganes... Pean tööd tegema."
Batuudikeskus oli nagu võlusõna. Nii kärmelt pole veel ükski laps end kunagi riidesse saanud. Mõni minut hiljem oligi lärm juba lifti ukse ees. Korteris jäi kõik vaikseks.
Pudrukauss pestud, asusin end tasapisi riidesse seadma. Ilmselt tuleb ka mul koju tagasi kebida. Saan juba säärastest vihjetest aru ega jää ootama tema delikaatset silmadega ukse suunas viipamist. Ent siis märkasin elutoa diivanil pikutavat koera. Võtsin ta pea käte vahele ja nunnutasin heldinult:
"Küll see on armas koer, ma polegi säärast tõugu varem näinud! Millal sa endale koera võtsid?"
"Ta on jah täitsa erilist tõugu," kostis Lena. Minu küsimusele ta siiski ei vastanud.
Võtsin diivanil istet ja koer ronis mulle kohe sülle. Paitasin teda. Tal polnud karvu nagu koertel tavaliselt, vaid puhas pehme helepruun nahk. Eriti lahedad olid tema sametised kõrvad, mis tundusid sõrmede all nagu kallist materjalist kuueääris.
Ja siis hakkas koer rääkima:
"Mida sa s i i n teed? A(u)h? Miks sa tulid?"
Ta rääkis Vincenti häälega. Ometi oli tal hästi soe pilk. Koer vaatas oma pruunide silmadega mulle otse silma.
"Prrst, piuu, trahh-trahh, trshhh... Nüüd ma tulen, on sul relvad valmis? Lohe on juba kohal! Lena, kus mu sokid on?"
Koera keel liikus suus osavalt, diktsioon oli laitmatu. Ta tõusis diivanilt, nuuskis kõik kohad läbi ja siis nuusutas mu kampsunit.
"Sul on jälle suitsuhais juures... Millal sa ära lähed?"
Koer kordas vanu tuttavaid lauseid ja vaatas siis lakke, kus lendas suur tiibadega draakon. Ta elas justkui hoopis teises maailmas, kusagil fantaasia ja reaalsuse vahel. Täiesti teises. Ja siis ma taipasin – see koer on tõesti väga erilist tõugu. Tõenäoliselt ta salvestab ümbritsevaid helisid, iseäranis Vincenti häält, ning siis taasesitab kuuldut. Ja see kuuldu ei olnud kuigi meeldiv.
"Kuidas sul läheb?" küsisin koeralt, katsetades, kas ta otsekõnele ka reageerib.
"Hästi," vastas koer.
"Hästi."
Mu teooria varises hoobilt kokku.
"Lena, sa oled endale rääkiva koera võtnud!"
"Ise oled rääkiv koer," ütles koer ja hüppas sülest maha.
"Ei, see on Vincenti koer. Vincent, tule siia!" kamandas Lena. "Kas ma ei ole sulle öelnud, et sa pead viisakalt käituma? Nii ei sobi küsida!"
"Kas sa tõesti panid koerale nimeks Vincent?"
"Ei, mina ei pannud midagi. Vincent ise pani."
Korraga mulle tundus, et see kõik ei saa tõsi olla. Lõppude lõpuks tahtis Vincent endale kangesti tuhkrut ja vaevalt ta koeraga leppinuks. Või mine tea... Rääkiva koeraga äkki olekski, aga kohe kindlasti ei paneks ta koerale enda nime. See pole usutav. Või mida Lena sellega mõtles, et Vincent ise pani? Võibolla ta ei pidanud silmas enda poega, vaid hoopis koera? Äkki oligi nii, et koer ütles end tutvustades, et ta nimi on Vincent ja nii ei jäänud neil muud üle, kui sellega leppida.
Vincent volksas uuesti diivanile, torkas nina minu suitsulõhnalisse kampsunisse, niutsatas paar korda ja pobises siis hästi vaikselt: "Palun vabandust".
Tegin Vincule pai, too aga vehkis kassi kombel sabaga, justnagu ei meeldiks talle miski. Hetke nii mossitanud, nina kampsunis, hüppas ta mu sülest maha ja suundus kööki. Lenast möödudes, pilku tõstmata, mühatas veel omaette: "Tehtud!"
Koera pikad küüned klõbisesid vastu põrandat, klõps-klõps-klõps. Ta peatus. Oli kuulda, kuidas ta kausist vett lürpis. Siis aga lürpimine katkes.
"Lena!" hüüdis ta köögist.
Kõik oli korraga hästi vaikne.
"Vincent!" hüüdis Lena vastu.
Vaikus.
"Millal Kris ära läheb?"
"Vincent!!!"
Köögist kostus koera kõkutavat naeru ning vee lürpimine jätkus...
"Pintsel! Pintsel, tule siia!"
Pintsel pläterdas elutuppa. Tema küüned klõbisesid vastu linoleumi, täpselt nagu Vincenti omad.
"Näe, mis see on? Mis see on?" kostis elutoast Astra hääl.
Haigutasin ja vaatasin telefonist kella. See näitas 9.25. Ise ikka veel pooleldi unehõlmas, meenus, et olin Andri ja Astra juurde ööseks jäänud. Selge isolatsioonireegli rikkumine, eksole. Kutsuge politsei ja kohe! Politsei ilmselt lohistaks mind käe- ja jalaraudades neljandalt korruselt alla – pea kolksumas vastu trepiastmeid – just nagu laipa, just nii nagu nendes Hiina videotes mida sotsiaalmeedias näha võis. See oleks isegi omamoodi lahe. Aga ei, pole põhjust. Ma olen juba kolm nädalat kodus passinud, toit sai samuti ainult neti teel tellitud, ja minu sõbrad on üsna samamoodi elanud, nii et poleks väga põhjust niiviisi lohistada. Poleks põhjust. Millised eneseõigustused.
Enamus eelmisest ööst mööduski õlut juues ja nende koera sügades. Ja Pintsel istus terve aja minu süles. Muidu olevat ta ikka üsna arg koer, kes hoiab külalistest eemale, aga minuga mitte. Me saime kohe sõbraks.
Ajasin end püsti ja panin riided selga.
Astra oli teinud hirsiputru. Neil on tihti huvitavad söögid. Öösel soojendasid nad mulle oma õhtusöögi ülejääke, ahjus küpsetatud haneliha ja kartulite asemel mingit veidrat möksi, mille nimi mulle meelde ei jäänud.
Aga puder oli võrratu.
"Kuidas magasid?" uuris Andri.
"Suht hästi."
Valasin kannust viimase rohelise tee tassi. Kõik siiski ei mahtunud, tass sai kuhjaga täis ja kannu jäi imepisike tilk veel alles. Pool lusikatäit mett käes, asetasin ka selle ettevaatlikult kõigele otsa. Tee voolas üle ääre.
"Ma olen igal ööl üsna jaburaid unenägusid näinud, aga tänane ületas küll kõike."
Rääkisin oma unenäost ja rääkivast koerast, ning sellest, kuidas koer pildus mulle unes täpselt samu lauseid nagu Lena poeg Vincent omal ajal. Jõudsime järeldusele, et uned väljendavadki tihti läbielatud kogemusi, kus me alateadvus töötab traumaatilisi hetki uuesti läbi. Arengupsühholoogia doktor Astra pidas mulle sel teemal pudru kõrvale pika loengu. Kuulasin huviga.
"Sa vast ikka tead, et meie peni nimi on ka Vincent," märkis Andri.
"Ei ole..."
"On küll. Me ainult hüüame teda Pintsliks."
Ma ei osanud selle peale midagi kosta. See näis liiga uskumatu. Nii ei saa ju olla!
Eile olin Pintsli kohta kõik välja uurinud: mis tõugu nende koer on, kas ta üldse midagi sööb kui ribid nõnda sõrmede all tunda, ja miks ta karv nii õhuline näib. Selgus, et tegemist on hiina harjaskoeraga, ja neist enamikel puudubki karv. Pintslil on aga pikk karv, ainult aluskarva polnud. Seetõttu ei ajavat ta ka kunagi karvu nagu koerad tavaliselt teevad.
Kunstnik Vincent ja pikad valged karvad – ehk ongi üsna loogiline. Ometi ei kuulnud ma kordagi, et nad oleksid oma koera Vincentiks kutsuks.
Mitte kordagi.
Lena poeg Vincent sai nime Vincent van Goghi järgi, täpselt nagu tema teine poeg Leonardo, kelle nimi on samuti kunstniku järgi pandud. Vincent on juba praegu igati oma nime vääriline – kaheksa-aastase kohta on tal väga vinged joonistused ja suurepärane fantaasia. Meenus, kuidas ma aasta tagasi tema joonistatud elevandi illustraatoriga üle käisin ning sellest kommipaberi kujundasin. Sinna pakitud lehmakomm ei meeldinud paraku kellelegi. Lehmakomm röövis kommipaberilt kogu võlu. Pakend ei loe kunagi kui sisu on kehv. Küllap me inimestena pole samuti midagi enamat kui vaid isetehtud pakend, mille sisu pole kuigi maitsev. Ka koer pole midagi enamat kui pakend. Sest näe, kusagil teises reaalsus said nad imelikul kombel mu unenäos kokku. Vincent koerana – jah, sellesama koerana, kes nüüd mu jalgade ees kükitab ja kelle nimi on samuti Vincent. Kuidas on see võimalik?
Ja mu mõtted olidki juba mujal, nagu Lena alatihti märkis. Vahel kaon poole vestluse pealt ära ja mind nagu polekski enam kohal.
Kui olin pudru lõpetanud, üritasid Andri ja Astra minuga veel lobiseda, ent ma olin kõigest juba liiga häiritud ega kuulnud enam ühtki sõna. Naeratasin vaid ja vastasin automaatselt: "jah" ja "ei", "mhmh". Automaatrežiim oli käivitunud ja mu aju tegeles juba ammu kõige muuga.
Oligi aeg koju minna.
Nüüd ja kohe!
Tänasin viisakalt hommikusöögi eest, "aitäh, oli meeldiv". Ka see tuli automaatselt.
Panin mantli selga ja mõtlesin kõigi nende selfide peale, mida olin eile koos karvase Vincentiga teinud. Siis võtsin koti ja keerasin ukse lahti.
"Kurbus kestab igavesti," kuulsin selja taga Vincenti häält: "Millal sa jälle tuled?"
Ma ei keeranud ringi, et tagasi vaadata.
***
"Kus sa öösel olid?"
"Õues. Ja mis see sinu asi üldse on?"
"Ma tahan teada. Kõik kohad on ju kinni."
"Olid tõesti."
"Kas sul on paha tuju?"
"Ei ole."
"Kindel?"
"Kindel."
"Ja mis sul taskus jälle on?"
"Telefon, maja võtmed, autovõtmed, raha, pangakaart, välgumihkel, suitsupakk, desovahend, objektiivi kork ja muu pudipadi."
"Kas sa ei hooli enam minust?"
"Miks sa küsid nii totraid küsimusi? Kõik on ju hästi."
"Ei ole."
/paus/
"Kõik on ju hästi!"
/paus/
"Ei ole."
Toimetaja: Valner Valme