21. sajandi 50 olulist romaani. Roberto Bolano ja Ian McEwan ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Roberto Bolano
Roberto Bolano Autor/allikas: Vimeo

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Roberto Bolaño

 "2666"

Hispaania keeles 2004.

Eesti keeles pole veel ilmunud.

1126 lk

 

Keerukad rännakud Lõuna-Ameerika kirjanduses ja poliitikas, ootamatus kõrvalosas eestlasega

 

Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño romaan "2666" on hea näide raamatust, mida kohati kiidetakse taevani ja väga paljud, võib-olla isegi enamik lugejaid, jätavad nõrkemise tõttu pooleli. Pole ka ime, isegi tihedamas kirjas pea tuhandeleheküljeline raamat on keerulise ülesehitusega, tegelased tulevad ja lähevad ning žanrit pole lihtne määratleda. Ühesõnaga, tegu on täpselt sellise teosega, mida peetakse kultusteoseks – ühtedele eputamiseks, vähematele nautimiseks, kahtlemata aga nähtus.

Roberto Bolaño sündis 1953. aastal Santiagos peaaegu-keskklassi peres, aastal 1968 koliti Mehhikosse, kus ta täiskasvanuikka jõudes tegeles ajakirjandusega ja osales mõnedes vasakpoolsetes poliitilistes liikumistes, mida on kirjeldatud mh trotskistlikena. 1973 naasis ta korraks Tšiilisse toetama Salvador Allende valitsust, sattus umbes nädalaks vangigi ja pärast mitmeid seiklusi jõudis aasta pärast Mehhikosse tagasi. 1977 sõitis Bolaño Euroopasse ja asus elama Hispaaniasse. Ta lõi seal perekonna ning elas kõige kauem Barcelona ja Girona vahel asuvas Blanese rannikulinnas. Bolaño jõudis töötada mh prügivedaja ja nõudepesijana ning hakkas tarvitama heroiini, mis võis olla üks peamisi põhjuseid tema tervise allakäigule. Bolaño suri 2003, olles väidetavalt kohaliku maksadoonorit ootavate inimeste järjekorras teisel kohal.

Enamik Bolaño teoseid on kirjutatud Hispaanias elades. Ta jõudis kirjutada luulet, lühijutte ja üle kümne romaani. Bolaño tuntus hispaaniakeelses maailmas saabus 1990ndate teises pooles, aga mujal maailmas valdavalt pärast ingliskeelseid tõlkeid, mis hakkasid riburada ilmuma pärast tema surma. Bolaño teosed toimuvad väga suures osas kirjandusmaailmas, siin on tihedalt vihjeid maailmakirjandusele, väga suur osa neist on hispaaniakeelsest kirjandusest, mis teeb muukeelsetele lugejatele nende mõistmise keerulisemaks isegi viidete abil. Lisaks on tihti kirjeldatud Tšiili või muu Lõuna-Ameerika (või Mehhiko) ajalugu ning sageli leiab ka mingi kriminaalse süžeeliini.

Eesti keeles on ilmunud kolm Bolaño raamatut, lühiromaan "Tšiili nokturn" (2013) ning romaanid "Metsikud detektiivid" (2013) ning "Liuväli" (2015). Kõik need kolm või hoopis lühijutud sobivad Bolañoga tutvumiseks paremini kui "2666", mis on tema teostest kindlasti kaelamurdvaim. Viieks osaks jaguneva romaani käivitavaks sündmuseks on erinevad kirjanduskriitikud, kes ajavad fiktiivse saksa kirjaniku Benno von Archimboldi jälgi. Selle liini juurest tehakse suuri hüppeid Mehhiko piirilinnade jõhkra kuritegevuse maailma või kirjeldatakse hoopis sõjaaegset elu idarindel. Bolañol on tugev austajaskond ja tõenäoliselt tema kuulsus tõlgete ja värvika elukäigu levimisega kasvab veel mõnda aega. Muuseas, sellest raamatust leiab ka pisikese kokkupuute eestlastega (kuna raamatut eesti keeles ei ole ja hispaani keelt ise ei oska, tegin tõlke üle inglise keele):

"Mängisime lõkke ümber täringumängu. Eestist põgenenud talumees võitis iga kord. Kõik tema kolm poega olid rindel ja iga kord kui ta võitis, ütles ta midagi väga veidrat, lausa mõistatuslikku. Ta ütles, et õnn ja surm käivad käsikäes ja vaatas meile siis otsa oma kurbade silmadega, nagu peaks meil temast kahju olema.

Ma arvan, et ta oli külas populaarne, eriti poola naiste seas, kes ei osanud midagi karta leskmehelt, kelle kolm täiskasvanud poega olid kaugel ära. Ta oli küll lihtne mees, aga mitte nii sapine kui enamik talumehi, vaid andis tänutäheks öömaja eest naistele ka midagi söödavat või mõne riidetüki."

Ei ole päris Hemingway mõõtu mainimine, aga pisike naljakas detail ikkagi.

Aga miks on raamatu pealkiri "2666"? Kuna käsikirja andsid kirjastusele üle omaksed pärast autori surma ja raamatu sisus selgitust pole, siis keegi päriselt ei tea. 

 

Ian McEwan

"Chesili rannal"

Inglise keeles 2007 ("On Chesil Beach"),

eesti keelde tõlkinud Mihkel Mõisnik, 2010.

124 lk

 

Piinlikkuse edastamise kunst

 

Kui ühe populaarse labidaga löömise meetodi järgi lahterdatakse kirjanikke selle järgi, kas nad kirjutavad iga kord sama raamatut või üritavad pidevalt leida uusi teemasid, siis Ian McEwan (snd 1948) on pigem teisena mainitute seast. Kirjandusharidusega McEwan tõusis briti kirjandusmaailmas pildile 1970ndate lõpus ning praeguseks hetkeks on ta kindlasti üks oma põlvkonna olulisemaid briti kirjanikke. McEwani teosed toimud erinevatel aastakümnetel ja mitmesuguse tausta ja seisusega inimeste seas, kuid need ei ole kunagi suguvõsaromaanid ega ajaloosündmuste kirjeldused, kuigi võivad küll iseloomustada veidra nurga alt mingit kindlalt ajastut üksikisiku tasandil. Võib-olla on just McEwani kunagi kirjutatud õudusjutud selle taga, et paljudes tema raamatutes toimub ka midagi kuritegelikku või vähemalt moraalivastast.

Varane romaan "Tsementaed" jälgib laste elu, kui nad matavad ema pärast surma oma majja, et neid lastekodusse ei viidaks. Nii "Tsementaias" (eesti keeles 2000) kui "Lepituses" (2003) käsitletakse laste seksuaalsuse teemat, mis on praegugi tundlik teema, kuid "Tsementaia" ilmudes aastal 1978 oli see eriti terav. McEwanile 1998. aastal Bookeri preemia toonud "Amsterdam" (eesti keeles 2001) käsitleb eutanaasiat ning loominguliste inimeste, ajakirjanduse ja poliitikamaailma iroonilisi omapärasid. Romaanis "Laupäev" (e. k. 2006) on Iraagi sõja resonantsi taustal peategelane neurokirurg, "Päikesest" (e. k. 2011) räägib isiklikus elus äpardunud Nobeli füüsikapreemia laureaadi elu kaudu mh kliimamuutusest, "Operatsioon "Maiasmokk"" (e. k. 2015) aga intellektuaalide hulka saadetud luuretöötajast.

McEwani uusim raamat "Masinad nagu mina" (2019) on alternatiivajalugu Falklandi sõja kaotanud Suurbritanniast. Kirjeldatakse android Adami elu ja suhteid peremeestega.

Sissejuhatuseks McEwani juurde sobivad enim romaanid "Tsementaed", "Amsterdam" ning "Chesili rannal" – ainus, mis neist kolmest on ilmunud käesoleval sajandil, 2007. Raamatu peategelased on Florence ja Edward, 1962 abiellunud noorpaar, kes saabub Dorsetisse ühte väikesesse hotelli mesinädalaid veetma. Kuigi raamatus on juttu ka nende taustast ja kujunemisloost, on raamatu keskmes väike piinlik detail – nende abielu lihalise poole täideviimine. McEwan suudab kokkuvõttena ehk banaalsenagi kõlava süžee (see ei ole mingi seksiraamat) välja joonistada niivõrd usutavalt piinlikult, et seda on lausa valus lugeda. Üks ebaõnnestunud vahekord muudab paari kogu ülejäänud elu, kuid lõpptulemusest olulisem on siin kirjeldus. "Chesili rannal" jõudis 2017 ka kinolinale, peaosades Saoirse Ronan ja Billy Howle.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: