Urmas Vadi lugemissoovitus. Tõlge reaalsusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Jupp aega on mul riiulil puutumatult seisnud Jevgeni Tšižovi romaan "Tõlge reaalsusest". Nüüd seda raamatut lugedes on selge, et see raamat ootas oma õiget aega ja konteksti.

Näiteks paljud loevad hetkel "Dekameroni" või Albert Camus' "Katku" või siis Jaan Krossi "Kolme katku vahel". Ikka vajame hingelist pidet ja konteksti ja loeme neid raamatuid, kus inimesed on samas seisus, kus ise viibime, ja olgem ausad, isegi parem, kui raamatutegelased oleks veel halvemas seisus ja veel väljapääsmatumas olukorras, see tekitab endas küll veidi egoistliku, kuid elujaatava tunde, et nii hull mu elu kah ei ole!

Tšižov on kaasaja vene autor, raamat on ilmunud Tänapäeva "Punase raamatu" sarjas juba mõned aastad tagasi ja selle tõlkis Ülar Lauk. Ilmselt kõnetas oma lugejaid see romaan ka ilmumise ajal, kuid sobib suurepäraselt tänasesse karantiiniaega, mil meil on reisimine keelatud ning lõunamaa kuurordid peavad ootama.

Just nimelt reisile läheb raamatu peategelane Oleg Petšigin, kes on Moskvas üsna tundmatu luuletaja ja tõlkija. Ta külastab sellist maad nagu Koštõrbastan, mis on postsovetlik riik kusagil Kesk-Aasias. Selle riigi kultuslik ja diktaatoril valitseja on ka poeet, aga suur poeet, keda tema rahvas jumaldab ja tema luuletusi peategelane Petšigin tõlgibki. Tõlkimine nagu ka muidu elu, läheb raskelt ja Petšigin usub, et ta saab paremini oma tõlkeid teha, kui ta kohtub valitseja endaga, mõistab teda ja tema kaudu ka luulet. Eks neid ole teisigi, kes otsivad endale asendustegevusi, tunnevad, et ei saa enne oma tööga peale hakatud, kui kohvitass on pestud, siis segab tolmune põrand, segamini sahtel, luitunud seinavärv. Remont saab tehtud, aga oma töö ja kohustused mitte.

Ühelt poolt peategelane reisib ja jõuabki kohale sinna uhkesse ja toretsevasse riiki ja samas, või isegi suurema intensiivsusega reisib Petšigin ja oma sisekosmoses. Romaanis on mõnuga kujutatud isikukultuse jaburust ja ülisuurust. Kui meie räägime enda puhul  väiksuse kompleksist, siis tundub, et Koštõrbastanis on rikkuse ja suuruse kompleks. Samas ei muutu see romaan irooniaks või diktatuurse ühiskonna pilaks, sest esiplaanil ongi kunagise luuletaja inimlik ja nukker olek ja püüdlused. Aga mida lugu edasi, seda veidram kõik hakkab tunduma. Tõsi, need, kes on mõnd Kesk-Aasia riiki külastanud, teavad, et esmapilgul võivadki tunduda paljud asjad jaburad, arusaamatud ja ülepakutud. Just sellised asjad hakkavad juhtuma Petšiginiga.

Petšigin on kunagi avaldanud luulekogu, mida Moskvas eriti keegi ei lugenud ja isegi luuletaja pruut ei öelnud peale luulekogu läbi lugemist mitte midagi ja ka Petšigin ise ei julgenud küsida oma pruudilt, mis too arvas ja lõpuks ei küsinudki. Kohalik Moskva kirjandusringkond poeeti ei mõistnud, aga nüüd jõudes Koštõrbastani avastab Petšigin, et tema luulekogu on kohalikku keelde tõlgitud ja välja antud hiiglaslikus tiraažis ja seda müüakse isegi ajalehekioskites! Eks seda võib võtta juba ka ohu märki, et reaalsusega on lood veidi kehvasti. Samas on see luulekogu ilmumine Petšigini jaoks nii meeldiv, jah, ka arusaamatu ja jabur, aga ikkagi meeldiv! Sest kes ei tahaks olla trükitud hiigeltiraažis, olgu selleks kohaks isegi Koštõrbastan!

Me kõik loodame ja ootame, et kusagil on meie lugeja, keegi, kes meid mõistab, näeb meie hinge ja selle suurust. Nii ka Petšigin, kes otsib oma lugejaid, oma tõlkijaid. Ikka kuuleme suurte loojate kannatustest ja piinadest, aga nö keskpäraste autorite kannatustest ei kirjuta eriti keegi, ei ilmu monograafiaid. Aga Petšegini kannatusekoorem on olla keskpärane. See pole võibolla väga uhke ja õilis, me ei tahaks sellistest kannatustest osa saada, aga see ei vähenda kannatuse väärtust! Igatahes on see midagi väga inimlikku, minna kuhugi võõrale maale reisile ja loota, et sa näed seal midagi huvitavat, midagi su elus muutub, sa kohtud seal kellegagi, ehk leiad isegi alu armastuse, või kui mitte seda, siis sooja merevett ja päikest.

Aga kõigil meil, kes me hetkel reisida ei saa, tasub lugeda Tšižovi romaani "Tõlge reaalsusest" ja me saame aru, et ehk ongi hea olla kodus ja mitte reisida. Sest keskonnas, mida sa ei tunne, võid sa olla haavatav ja tegelikkus võib olla nii petlikult näiline.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: