Jukka Mallinen: Jaan Krossi väljakaevamised kui teraapiline akt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jukka Mallinen
Jukka Mallinen Autor/allikas: erakogu

Soome esseist, kirjanik ja tõlkija Jukka Mallinen tõmbab oma essees paralleelle Jaan Krossi ja luuletaja Anna Ahmatova elusaatuste vahele ja võrdleb Krossi loomingut oma mõttekaaslase ja sõbra, Nobeli laureaadi Joseph Brodsky loominguga, kellest Mallinen on kirjutanud ka raamatu. Jukka Mallinen on öelnud, et Kross avas oma tõrjutud mälestusi nõukogude ajal ajaloo maskirüü vahelt, kuni saabus perestroika ja ta sai loominguliselt vabaks.

Jukka Mallinen on tõlkinud soome keelde paljude tänapäeva eestivene kirjanike nagu Andrei Ivanovi, P.I. Filimonovi, Igor Kotjuhi jt. loomingut. Ta tundis juba noorpõlvest saati Moskva ülikoolis õppides huvi Jaan Krossi loomingu vastu ja peab tema kirjanduslikku tegevust osaks kollektiivsest teraapiast, mis tõstis eestluse ja vabaduse kõrgemale diktatuuri katsest sovetiseerida rahvast ja kustutada rahva mälu. Võimaluse avanedes tõi ta ka oma loominguga soomlasteni sõnumi eestlaste vabadustahtest ja sellest, et eestlaste identiteet püsib vabaduse voolus.

Mallinen on kirjutanud, et soomlastel on sarnane kogemus eestlastega, sest ka soomlastel oli võõrkeelne eliit, ka nemad on pidanud olema Vene võimu all ja nende elu on varjutanud Nõukogude Liidu oht, kohanemine ja ellujäämine, kui Nõukogude Liit rippus nende peade kohal. Ta on leidnud, et see kõik on peaaegu identne eestlaste looga. "Mina loen Jaan Krossi loomingut  Soome kirjanikuna ja see on aitanud ära kaardistada mu isa ja ema põlvkonna kogemused."

Jukka Mallineni essee algul on Anna Ahmatova luuletus, mille olen tõlkinud ehk kohmakalt läbi vene keele ja loodan, et eksperdid annavad mulle andeks, kindlasti teinuks professionaalne tõlkija seda paremini.

Imbi Paju, kirjanik

 

Jaan Krossi väljakaevamised kui teraapiline akt 

 

Jaan Krossi monumentaalne toodang toob meelde Anna Ahmatova "Põhja eleegiatest" viienda osa alguse:

Mind nagu jõge

paisati tervest ajastust eemale

minu elu vahetati välja

suunati mujale

ma ei tunne ühtegi oma randa.

Ka Jaan Krossi elu ja kirjanikutee paiskas Molotov-Ribbentropi leping teise suunda ja teistsugusesse saatusesse. Ajaloo deemon heitis teda Eestist Põhja-Venemaale ja Siberisse, mis oli oma ebainimlikkuses tundmatu ja ettearvamatu.

Krossi teoses ollakse peaaegu alati ajaloo surve all ja tihti suure poliitika ohtlikus turbolentsis. Oma kogemuse pagasist lähtuvalt püüdis Kross tsensuurist mööda hiilida ajalugu maskide ja kostüümide alla peites ning mitmekihiliste vahendamiste kaudu manas ta lugeja ette peegelpildi vabadusest, eestlusest ja Euroopa aatest. Alates 1988. aastast kui tsensuur järele andis, hakkas ta avaldama ilukirjanduslikke dokumente ja mälestusi, mis olid peaaegu otsesed kirjeldused oma aja kogemustest.

Avastasin Krossi luuletused 1969. aastal, kui soome keeles ilmus antoloogia "Kakskümmend tänapäeva eesti luuletaja luuletust". Ma sõna otseses mõttes vaimustusin Krossi brechtilikust irooniast ja  detailsusest ning luuletuste  jutustavast stiilist. Luuletus "Campanella, august 1961" oli nagu renesanssi utopistlik-sotsialistlik jutustav luuletus, kus oli juttu inkvisitsioonist ja piinapingist nii, et soome koolipoiski sai aru, et selles räägiti stalinismist, mis kägistas utoopa vaba vaimu.

 

"Nad armastavad isamaad nii väga, et seda on raske

mõeldagi, sest nemad on saanud üle omandist

Nad teevad mistahes tööd, nõnda kui oleks just see

kõige austusväärsem

/.../Üks hullu teesklev nägija

kongi ligasel põrandal.

/.../Castel Nuovo keldri roojane põhk

Olla aus...Olla aus… Olla aus

Kõik maailm jõuab selleni, et hakkab elama

nende tavade järgi

Kõik

 

Juba 1970. aastatel Mosva ülikoolis õppides lugesin vene keeles "Klio silma all", kuna Krossi proosat polnud ilmunud veel soome keeles. Ajaloolise proosa kaudu oli Kross võimeline käsitlema keelatud teemasid, eestlaste identiteeti ja rahvuse ellujäämist. Ta mõtiskles päeva põletavate küsimuste üle, tegevuse ja moraali probleemide teemal okupatsiooni tingimustes.

Võrdluseks võib tuua Mika Waltari, kes kirjutas pärast sõda 1945. aastal romaani "Sinuhe, egiptlane", mis peegeldas Egiptuse ajaloo näite varjus Soome olukorda ja andis väljundi soomlaste kibestumisele. 

Ajaloo julm ebaõiglus oli sama nii Muinas-Egiptiuses kui Soomes 1945. aastal. Mika Waltari Bütsantsi kokkukukkumist kirjeldavast raamatust "Johannes Angelos" (1952) tundsid soomlased ära külma sõja ja stalinismi marsi Euroopa südamesse.

On öeldud, et Siberisse saatmine tegi Krossist kirjaniku. Sama on öeldud Joseph Brodsky kohta. See tulevane Nobeli laureaat pandi nõukogude võimu poolt alguses vaimuhaiglasse ja siis arreteeriti, seejärel  saadeti 1963. aastal kui "parasiiti" viieks aastaks sunnitööle ja 18 kuuks asumisele Arhangelskisse Norenskaja külla, kus  temast kujunes suur kirjanik. Nõukogude võim oli kuulutanud ta luuletused pornograafilisteks ja nõukogude vastasteks. Teda nimetati sametpükstes pseudoluuletajaks, kes ei teinud ausat tööd oma kodumaa heaks. "Kes on teid luuletajaks kuulutanud?" küsis kohtunik, "kes on teid üldse luuletajate ridadesse võtnud?" "Keegi, kes võtts mind vastu inimkonna ridadesse," vastas Brodsky.

Tulevane nobelist ise tõdes, et kui ta jäänuks Leningradi, siis oleks ta jäänud suurlinna snoobiks, vägivaldse süsteemi ripatsiks. Taigas tajus ta inimelu kohta midagi suurt ja tähtsat. Poliitline tagakiusamine ja vangilaagrisse saatmine näitas Brodskyle nii inimsuse aluste pimedat kui helget poolt.

1972. aastal töödeldi teda jälle nõukogude psühhiaatria "viljastavates tingimustes", KGB psühhiaatrid kuulutasid ta skisofreenikuks ja saatsid 1972. aastal riigist välja. Brodsky polnud nõus kaitsma diktatuuri, mis oli pööranud pea peale tema sugupõlve saatuse.

Ka Krossil oli juba koolipoisina huvi kirjutamise vastu ja Siberis nägi ta, kuidas ajalugu riietati timuka rüüsse. Veel siis kui Stalin elas, mõistis Kross  assüüria hirmuvalitsejast kirjutatud ballaadi kaudu diktaatori hukka. Okupeeriud Eesti ei olnud päris sama mis Nõukogude Venemaa, sest ka okupatsiooni aja suletud tingimustes ammutas Eesti elujõudu iseseisvuse aja mälust ja Kross oli üks nende hulgast, kes vastas vajadusele hoida kompass nende lääne humaansete vooruste ja väärtuste suunas, millele Eesti vabadus ja eestlaste kultuuri- ja õigustaju olid toetunud. See läänelik humanistlik taust venelastel puudus.

Seetõttu sai ka võimalikuks, et teine tulevane vene nobelist Aleksandr Solženitsõn ammutas teadmisi euroopalikust õigusest Lubjanka vangla kongikaaslaselt Arnold Susilt, kelle Eesti kodus ja kelle sõprade toetusel hakkas ta vangistusest vabanenuna kirjutama Gulagi arhipelaagi, olulisemat dokumentti inimõiguste rikkumisest kommunistlikus süsteemis.

Solženitsõn tõdes kunagi, et tema romaanidel ei ole mingit iseseisvat esteetilist ega ilukirjanduslikku väärtust. Ta tundis, et polnud keegi muu kui suure terrori tunnistaja ja kirjutas ainult sellepärast, et jäädvustada oma  kogemused ja mälestused ja anda õigus neile miljonitele, kes mädanesid nimetutena nõukogude vangilaagrite massihaudades.

Sarnane tahe jäädvustada eestlaste identiteeti ja rahva olemasolu andis võimsa tõuke Krossle tema loomingulisel teekonnal. Tema proosa käivitas  eestlastes nende enda sisemise jõu, soovi olla erinev sellest, mida pakkus  pealesurutud diktatuur ja selle süsteemi katsed muuta inimesed sovettideks. Kross kirjeldas ja näitas, kuidas ajalugu loobib inimesi — kirjanikke, sõdureid ja teadlasi — neid, kes olid vastu ebaõiglusele ja kes olid äratanud eestlaste identiteedi ning loonud Eesti kultuuri.

Ta kirjutas inimeste sisemistest võitlustest, neist, kes soovisid viia ellu unistusi. Kross kirjeldas moraalset kompromissi Friedrich von Martensi saatuse kaudu. Tema romaanis tahtis Russow olla truu oma juurtele, mis ulatusid eesti talupoegadeni välja ja samas saavutada positsiooni maaorjust ülevalhoidvas ühiskonnas.

Võitlus vabaduse eest tähendas riski. Selline peadpööritava elukäiguga kangelane oli Michelson, kelle tegelaskujju on Kross jäädvustanud palju ka endast. Michelson ütleb, et saatust peab trotsima — kui liikuda jääl, peab seda saapaga muudkui koputama: kas ikka peab vastu?

Ka Soome kirjaniku Veijo Meri (1928-2015) tekstides on laiahaardeline ajalooline taust ja põhjalik taustalugu, mis peidab endas üllatavaid ja uskumatuid lugusid, mille argisus ja ajastuomane grotesk justkui killustab ajaloo suurt jutustust. 

Krossi teoste jutustus eestluse säilimisest toimib, kuid selle pildi muudab suhteliseks ja sügavamaks inimlikkus ja ajaloo mitmekesisus. Veijo Meri käsitles ajaloolisi perioode Soome nälja-aastatest 1866-1868 ja aastaid 1918 kuni 1960. algus. Ta on öelnud, et ajalugu ei ulatu olevikku. Üksikisiku puhul lõpeb see siis kui lapsepõlv, lõpeb lapse uneaeg ja ta saab maailmast teadlikuks. Mere loomingus annab selgelt tooni tema 1930. aastate lapsepõlv ja sellele eelnev aeg ning sõjakirjeldused.

Absurdne ja biheivioristlik sõjakirjeldus muutub kirjaniku isiklikuks meelemaastikuks.

Ka Krossi puhul võib märgata erinevust enda kogemusmaailmast ammutatud materjali ja sellele eelneva, konstrueeritud ajaloosse asetatud proosa vahel. Eesti ajaloost valitud faktimaailmad vahetuvad Krossil mäluloogikaga ja mälupiltide esilekerkimistega. Isikukeskne aeg algab Krossil 1930ndate lõpupoolel ja lõpeb 1956. See periood on tema kangelasaeg, tema isikliku draama periood, aeg, kuhu sünnitakse ja mis muudab suunda. Sama aeg kattub Veijo Mere kirjeldustega, mille ta lõpetab 1960. aastate algul.

Kui Kross saab tänu perestroikale võimaluse avaldada oma teoseid tsensuurivabalt, siis ta lõpetab kohe ajaloolise teatri ja siirdub oma kogemusi dokumenteerima.

Tema loomingust kadusid ajaloolises kontseptsioonis toimivad fantaasiaintriigid ja asemele tulid tõelised sündmused ja inimesed, mida ta kirjeldas ilukirjanduse kaudu.  

"Vastutuulelaev" (1987) oli üleminekuaja tekst, kuhu olid kaasatud Krossi 1930. aastate kogemused. See räägib teisest totalitaristlikust režiimist, natsi-Saksamaast, ja Naissaare poisist, leiutajast Bernhard Schmidtist. See on ka esimene tekst, mille viimistlemisel ei pööranud Kross enam tähelepanu nõukogude tsensuurile.

Oma ajastu ajalukku lisas kirjanik veel Jüri Wilmsi saatuse konstruktsiooni ning piiskop Sunonise ülestunnistuse. Need olid arhetüübid, keda nõukogude ajal oli keelatud kujutada, sest need viitasid Eesti iseseisvusele ja maarahva saatusele. See oli autori silmapilgutamine lugejale, tema kirjanduslik mäng ja jälgede segamine, mida Kross jätkas oma dokumentaalsetes provokatsioonides. Osa sellest mängust on tema alter egod Jaak Sirkel ja Peeter Mirk. Wikmani poisid (1988) on omaelulooline romaan tema oma koolis õppinud täiskasvanuvatest koolipoistest, kes jäid aja veskikivide vahele. "Mesmeri ring" (1995) jätkas sama teemat avades sarnast kannatuste rada.

"Tabamatus" (1993) kirjeldab eestlaste saatust Saksa okupatsiooni ajal. "Paigallend" (1998) jutustab Krossi lapsepõlvesõbrast Ullo Paerannast ning Eesti isesiesvuse hoidmise katsetest. "Väljakaevamised" (1990) kirjeldab eestlaste olukorda kohe pärast Stalini surma ja Siberist tagasipöördumist.

Novellikogumik "Silmade avamise päev" (1988) on sätitud kronoloogilisse järjekorda, seda alates aastast 1939 kuni partei 20. konverentsini 1956 aastal, kui Nikita Hruštšov mõistis hukka stalinisiku isikukultuse ja alustas vangilaagritesse saadetud inimeste vabastamist, aeg, mida on nimetatud Hruštšovi sulaks. Kuid samas kommunistlik ideoloogia püsis ja oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega".

Neis teostes kirjeldatud aeg ulatub 1930. aastate lõpust 1950ndate keskpaigani. Need on kirjaniku loomingut saatvad elukogemused "sulaaja alguseni", teemaks isiklikult nähtud ja kogetud ajastu. Sellele ajaskaalale mahub palju tuttavaid isikuid, hävitatud elusid ja lõhutud identiteete. Vahel nõuab lugu ekskursiooni tagasi hilisematesse ja varasematesse aegadesse.

Nõukogude tsensuuri seisukohalt oli "Wikmani poisid" (1988) juba kokkukukkuvale okupatsioonile talutav. Kuigi Stalin ja Hitler olid sõitnud Krossi poolt esindatud iseseisvast Eestist riigi hävitajatena üle, polnud teadlikkus tsiviliseeritud eestlastest ja eurooplusest kuhugi kadunud.

"Väljakaevamised" oli esimene tõeliselt ohtlik teos. Selles on fantaasiajoon nagu ka "Michelsoni immatrikuleerimises", kus isik on väljamõeldud või tegelane liialdatud, aga kus teose faabulat kasutatakse tegelike isikute kirjeldamiseks.

Mäletan, et ühte "vabaduse aja" teost kutsus Kross "romantiseeritud memuaariks". Sedasi võib kirjeldada kõiki tema ajaloolisi teoseid, kus romantism tähistab sedatüüpi ilukirjanduslikku loomingut, kus aja teenistuses olevas ajaloolises fantaasias, kus tegutsevad väljajoonistatud tegelased, toimub järsk U-pööre. Tsensuuri kokku kukkudes loobus Kross ajaloo kujutamisest sellises maskirüüs, nüüd oli ta vaba.

Oma memuaarides käsitleb Kross samu teemasid, nagu oma ajastu ajalooteemasid avades. Nende raamatute ja lisaks romaani "Tahtamaa" (2001) abil seob ta tänapäeva kaudu kogu oma ajaloolise proosa ühtseks tervikuks. Seega põhiküsimus on: millal ja millises vormis Krossi poolt 1988. aasta alguses ilmuma hakanud ja varem keelatud olnud kirjeldused hakkasid vorme võtma ja paberile visanduma.

Kas karm ajastu paiskas tema kui kirjaniku oma loomulikust kujunemissuunast teise suunda ehk ajaloolise proosa juurde? Milliseks oleks kujunenud see kirjanduslik elu, mis temalt võeti ja nõukogude ikke vastu vahetati? Kas oleks Krossist saanud ajaloolise proosa meistrit ilma Molotovi ja Ribbentropi paktita? Kuid see, mis on kindel, see, mis aitas tal luua ja kirjutada ning  ning intellektuaalselt ja emotsionaalselt elus püsida, oli armastus oma juurte ja rahva vastu.

 

Tõlkinud Imbi Paju

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: