Siiski mitte täiesti harilik biblionaut. Intervjuu Berit Kaschaniga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Berit Kaschan​.
Berit Kaschan​. Autor/allikas: ERR

Berit Kaschan on kirjanduse praktilises väärtuses veendunud: inimene mõtestab oma elu lugude abil ja sõlmib iseendaga rahu just keele kaudu.

Aprill
ei ole õel,
ta on lihtsalt kohati tõre
nagu sõjaaegne ämmaemand,
keda ärritavad banaalsed loosungid
lõputu progressi ja varjudeta maailma võimalikkusest.

Nõnda algab üks luuletus Berit Kaschani raamatus "Hommikune vahetus". Kaschan ilmutab harva ja napilt, kuid see ei ole ilmselt ainus põhjus, miks on uus teos soojalt vastu võetud. "Hommikuse vahetuse" luuletused on mitme­kihilised ja -tähenduslikud, argine on neis sageli põimitud müütilisega ning iga trükitud sõna on kindlasti hoolega kaalutud. Amps võib olla väike, kuid selle maitsepalett on isikupärane ja kestev. Aeg tutvustada autorit.

Alustan ühe vanahärra küsimusega luulekogu "Hommikune vahetus" Tartu esitluselt: "Mis ala inimene te muidu olete kah?"

Oh kui hea! Oleks mul vaid meeles, mida ma sellele vanahärrale vastasin. Aga eks peabki ennast kogu aeg uuesti leiutama. Ütleme siis, et praegu olen kirjanduslik kümnevõistleja. Täiesti harilik biblionaut.

Mulle kehastad sa gurmeeluuletajat. Kõigepealt muidugi sellepärast, et kui mõned autorid annavad aastas välja neli prisket raamatut sellest, kuidas kõik on paha, siis sinu intervall ja niisamuti suhtumine on vastupidine. Kuidas "Hommikune vahetus" sündis ja settis?

Tagantjärele tundub, et "Hommikune vahetus" oli algusest peale iseseisev natuur. Kaks nädalat pärast faili tekitamist, mis pidi "kunagi kindlasti" raamatuks saama, tutvusin Stella Skulatšjova ja tema joonistustega. Ja siis tekkis kohe selge soov ilmutada raamat, kus on minu tekstid ja Stella joonistatud pildid. Mis tähendab, et pidin tekstidega tööle asuma. Ja see läks suuremate tõrgeteta.

Toimetaja Helena Läks oli samuti raamatu valmimisel asendamatu kaaslane. Ma poleks enne arvanud, et võiksin loomingulises protsessis usaldada kellelegi tekste, mille puhul tean, et nad pole veel üldse valmis, anda neid lihtsalt maitseprooviks. Ka "valmis tekstist" kujunes omaette nali, sest olen pidurdamatu ümberkirjutaja ja võiksin vist terve elu üht luulekogu kirjutada, sealseid tekste pidevalt üle kirjutades ja elimineerides. Maailm ei saa ju kunagi valmis.

"Hommikuse vahetuse" tagasiside puhul on mind ehk enim üllatanud see, et inimesed ütlevad, et see on kohe eriti helge ja lõbus raamat. Ise mõtlesin kirjutades ikka mitme teksti puhul, et hea küll, las nad saavad pealegi aru, et ma olen melanhoolik. Aga ju ma siis ikkagi pole väga tõsiseltvõetav melanhoolik …

"Gurmeeluuletaja" on muidugi nii nurruv sõna, et ma isegi ei raatsi praegu hakata seda eestlasliku "oh mis mina" fraasiga tagasi tõrjuma. Lihtsalt tänan. Eks kõik sõltub lugeja maitsest ja mul on siiralt hea meel, kui sulle see raamat "maitses". Eks näis, mida edasine elu toob. Mõnikord mulle tundub, et kui kirjutaksin rohkem ja tihemini, siis areneksin kirjutajana kiiremini. Ega kõike muidugi avaldama ei pea, kaugel sellest, aga elu on näidanud, et sidet kirjutamisega tuleks ikka hoida. Kui hakkasin kokku panema oma esimest luulekogu "Ma naeran magades", olin n-ö loomingulisest kirjutamisest mitu aastat eemal olnud, kontakt oli vahepeal kadunud. Kavatsus ja tämber ei läinud kokku ja tulemused olid alguses jaburad – nagu ütleksin kellelegi "ma armastan sind" hästi kileda ja nõudliku häälega. See pani mõtlema, mida tähendab oma hääle eest hoolitsemine.

Hariduselt oled kirjandusteadlane. Oma magistritöös võrdled Nora Ikstena ja Aino Perviku loomingut, artikliga "Kutset tantsule on kuuldud. Maaema ja Zemes māte ehk Suure Jumalanna ilmumisi eesti ja läti kirjanduses" olid Eesti Kultuurkapitali aastapreemia nominent. Kuidas jõudsid läti kirjanduse uurimiseni ning mis on selles eripärast võrreldes eesti kirjandusega?

Läti kirjanduse juurde jõudsin ülikoolis balti kirjanduste kursuse kaudu, mida luges Anneli Mihkelev. Olin kursusel ainus tudeng, aga õppejõud ikka vapralt viis minuga kogu aineprogrammi läbi. Siiani olen tänulik. See kursus andis mulle kindlasti sügavama teadmise Baltimaade ajalookogemusest ja kultuuri­protsessidest. Läti kirjandusest mul siiski kahjuks panoraamset ülevaadet ei ole, tunnen endiselt vaid väheste autorite loomingut. Neist enim Nora Ikstena teoseid, nagu me kõik. Olukorra parandamiseks peaksin loomulikult läti keele ära õppima. Keegi võiks mulle seda õpetada sel ajal, kui ma magan, siis vahest jõuaksin graafikusse mahutada.

Aga tänu sellele kursusele õppisin raamatupoodides märkama neid väheseid läti ja leedu kirjanduse tõlkeid, mida seal oli. Niimoodi leidsin ka ühe raamatupoe keldrimüügilt Ikstena romaani "Elu pühitsus", mis oli toona tema ainus eesti keeles ilmunud teos.1 Ja nagu aeg on näidanud, oli see ühe teekonna algus. Ikstena teoste maailm on mulle üks äraütlemata meeldiv ja põnev aegruum. Nagu paljudele teistelegi lugejatele.

Väga põnev on see, kuidas Ikstena mängib oma tekstides müütidega, näidates nende põimumist inimeste psüühikas, traditsioonides ja argitoimingutes. Müütidesse on ju salvestatud muu hulgas ka inimpsüühika arengulugu ja ükski üleminek ei kollektiivses ega individuaalses (ala)teadvuses ei ole võimalik nii, et kõik eelnev täielikult tühistatakse. Mitte et selliseid võtteid inimkonna ajaloos järjepidevalt ei kasutataks, kõik võitlused on ju lõppeks võitlused narratiivide pärast – kes saab oma loo tõena kehtima panna. Ikstena tegelased kannavad endas eri aegade mälukihistusi, tihti ka konfliktseid hoiakuid ja see teeb neist viljaka analüüsimaterjali. Ja loomulikult ka väga elulise. Lugejale on nad lummavad kaaslased.

Kirjandusuurija töö on paljuski nagu detektiivitöö, see õpetab oma vaistu usaldama, nähtustevahelisi seoseid tähele panema ja analüüsima, aga ühtlasi ka eristama vaistu soovmõtlemisest. See on elus üldse kasulik oskus, muidugi. Kirjandus on lihtsalt üks paljudest headest võimalustest seda harjutada. Ja ma ei mõtle ainult krimikirjandust.

Oled õppinud ka biblioteraapiat ning juhendad vastavaid kursusi. Mis õigupoolest on biblioteraapia, mida selle käigus tehakse?

Jah, biblioteraapiat õpin ma praegugi veel. Üks käesoleva aasta peamisi eesmärke ongi see diplom lõpuks auga välja teenida organisatsioonilt nimega International Federation for Biblio/Poetry Therapy. Kõige üldisemalt on biblioteraapia loovteraapia haru, kus peamiste töövõtetena kasutatakse lugemist, tekstide üle arutlemist, kirjutamisharjutusi, jutuvestmist ja mitut tüüpi tööd sümbolitega. Biblioteraapia abil saab lahendada sisemisi konflikte, aidata inimesel oma elu mõtestada, elusündmusi läbi töötada ja tarvidusel ka tõekspidamisi värskendada. Suurim erinevus loovkirjutamise grupi ja heaolule suunatud kirjutamisgrupi vahel on see, et viimane ei sea fookusesse tekstide kunstilist taset, vaid seda, kas ja kuidas need inimest käesolevas ajahetkes kõnetavad.

Eks need praktikad tuginevad ju suuresti inimeste ammusele kombele korrastada oma sisemaailma keele abil, mõtestada oma elu lugude kaudu. Biblioteraapia ühendab selle tänapäeva teadmistega meie sisemaailma toimimise kohta ja püüab lugusid kasutada sihipäraselt, seda nii individuaalselt kui ka gruppidega töötades. Mulle on need õpingud olnud kirjandushariduse loomulik jätk. Olen alati olnud veendunud kirjanduse praktilises väärtuses ja ka selles, et peale omaette nokitsemise tunnen rõõmu ka inimestega töötamisest. Selles protsessis olen kahtlemata iseenda parim versioon, vastutustunne juba tingib selle.

Eestis pole biblioteraapia veel kuigi levinud. Võrdluseks – Leedus on olemas Biblioteraapia Assotsiatsioon, kes hoogsasti levitab neid teadmisi ühiskonnas. Seal on minu teada ka juba mõned biblioteraapia alase väljaõppe saanud raamatukoguhoidjad, kes oskavad inimestele soovitada nende meeleolu ja elu­situatsiooniga sobivat kirjandust.

Emotsionaalset heaolu ja arengut turgutavad lugemise ja kirjutamise grupid on maailmas väga levinud. Näiteks Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides on need tavapärased nii vähiravipatsientide, koduvägivalla ohvrite ja sõjaveteranide emotsionaalse toetamise programmide osana kui ka lihtsalt vaimu ja hinge kosutava huvitegevusena. Juhendajate väljaõpe eri sihtrühmade puhul erineb. Biblio­teraapiat kasutatakse palju ka koos teiste teraapiavormidega ja ma ise näen selles võimalusi kirjandustundide värskendamiseks.

Inimene on tervik. Normaalseks toimimiseks tuleb korrapäraselt hoolt kanda nii oma sisemuse kui ka välimuse eest. Väga paljusid vaimse tervise muresid on võimalik ennetada ja leevendada väikeste igapäevaste tegudega, nagu me ennetame hammaste ja kätepesuga suuremaid füüsilise tervise probleeme. Muidugi on paljudel oma rituaalid, mille abil nad hinge eest hoolt kannavad – põhimõtteliselt võib teraapia olla ka heegeldamine või kalalkäik. Aga on olukordi, kus ei tohiks rääkimist ja tunnete tunnistamist millegi muuga asendada. Praegune kriis on muu hulgas toonud selgesti esile selle, et vajatakse emotsionaalset haridust, oskusi oma tunnetega toime tulla. Maailm, kus neid oskusi jagatakse mitte ainult erialaspetsialistidele, vaid kõigile lasteaiast peale hariduse loomuliku osana, on see maailm, mille eest ma samuti seisan.

Juhid ajakirja Estonian Literary Magazine (ELM) tööd. Sel kevadel täitub ELMi ilmuma hakkamisest 25 aastat. Kas ja kuidas tähistate?

Tõsi. Aga kuna kätte on jõudnud üks haruldane kevad, siis tähistame ELMi sünnipäeva ennekõike südames. See ongi kõige parem peokoht. Natuke tähistame internetis ka, plaanime ELMi Facebooki lehele tekitada nostalgianeljapäeva rubriigi, mille raames ilmub mõnda aega igal neljapäeval lugejate ette üks artikkel ELMi esimesest numbrist. Ja kui see otsa saab, siis tõenäoliselt jätkame parimate palade avaldamist vanematest numbritest.

Eesti Instituut jätkab ka tänavu koostöös festivaliga "HeadRead" mitmekeelse luulehommiku "Kui ma räägiksin igas keeles" korraldamist. See sündmus on samuti lükkunud koos festivaliga septembrisse ja miks mitte ka seal väikest sünnipäevameeleolu üleval hoida. Sügisnumber peaks ka siis värskelt ilmunud olema – tegelikult oligi ELMi esimene number 1995. aasta sügisnumber. Oleksin rõõmus, kui see sündmus tooks kokku võimalikult palju inimesi, kes on aegade jooksul ELMiga seotud olnud. See kõlabki nüüd juba nagu sünnipäevakutse.

Eelmisel nädalal tuli üks rõõmustav uudis, mis ka ELMi puudutab: kolme Balti riigi ühise ingliskeelse kirjandusajakirja Baltic Review esimene number on saanud Balti Kultuuri Fondilt väljaandmistoetuse. Ajakiri sünnib Eesti, Läti ja Leedu kirjanike liidu ning ajakirjade ELM, Vilnius Review ja Latvian Literature koostöös. Ma arvan, et see saab olema seikluslik. Eks siis aeg näitab, kas juhtprojektist kujuneb järjepidev väljaanne.

Kes on õieti ajakirja ELM sihtgrupp (asukoha, emakeele, eriala vm poolest)? Mis printsiipide järgi ajakirja koostatakse ja kuidas kujuneb selle sisu? Kust leiate kaastöölised?

Kõige täpsem vastus on see, et ELMil on palju sihtgruppe, aga nende ootused on õnneks sarnased. Traditsiooniliselt on ELM olnud üks eesti kirjanduse visiitkaarte raamatumessidel, festivalidel ja teistel rahvusvahelistel üritustel. Lähtudes Eesti Instituudi laiemast missioonist tutvustada eesti kultuuri maailmas on ELMi sihtgrupiks väliseestlased, estofiilid, eesti keele ja kultuuri õpetajad ja tudengid välisriikides, uussisserändajad, keda huvitab eesti kultuur ja kirjandus. Ideaalis võiks ajakiri pakkuda terviklikku lugemiselamust igaühele, kelle kätte see on sattunud. Oleme ka kuulnud, et ELMi populaarsus kasvab nooremate eesti lugejate hulgas, kellel on harjumus inglise keeles lugeda ja kes on visuaali suhtes nõudlikud. See on natuke paradoksaalne, aga ikkagi tore.

Eks ajakirjanumbri kokkupanek ole ikka omamoodi võrrandi tasakaalustamine. Iga numbri selgroo paneme paika kolleegiumi koosolekul, mis toimub kaks korda aastas – selle arvestusega, et sügisnumber valmiks Frankfurdi raamatumessiks ja kevadnumber Londoni messiks. Eesmärk on anda võimalikult mitmekesine ja ajakohane ülevaade heast eesti kirjandusest. Pearõhuga praegusel kirjandusel, aga arvestades ka ajaloolist mõõdet.

Loomulikult ei tee me neid otsuseid pelgalt kõhutunde pealt, ELMi valikud on seotud kirjanduse alal eelnenud poolaastal tehtud otsustega. Indikaatoriks on alati kultuurkapitali kirjandusauhinnad ja muud äramärkimised, samuti Eesti peaesinejad järgmistel rahvusvahelistel kirjandusmessidel ja autorid, kellel on ilmunud mõni läbimurdeteos. Tihti need kategooriad kattuvad. Eesti kirjanduse teabekeskuse ja Eesti lastekirjanduse keskuse esindajad on samuti kolleegiumi liikmed ja annavad värskeimat infot oma valdkonnas toimuvast, mida ajakirja kokkupanekul arvestatakse. Kasuks tuleb ka kolleegiumiliikmete erinev kirjanduslik maitse. Selle kõigega on ELMil praegu väga hästi. Seejuures on väga heal kirjandusel universaalsed omadused, dimensioonid, mida ei saa taandada maitseküsimusele. Aga see on juba eraldi suurem teema.

Eks neil päevil on ELMi kokkupanemine palju lihtsam kui 25 aastat tagasi. Kujutan ette, et siis oli valikuid palju keerulisem teha: terve kirjanduslugu tuli ära rääkida, tuletada maailmale meelde, et oleme arenenud tsivilisatsioon. Eesti kirjanduse tutvustamist tuli alustada jälle Kristjan Jaak Petersonist, et jõuda lõpuks Emil Tode "Piiririigini". Ja jõutigi. Ja sealt edasi ka. See on vägitegu.

Kaastöölised leiame soovituste kaudu ja oma teadmiste põhjal. Abilised on alati teretulnud.

Kui suur on ELMi tiraaž ning kui suur on ajakirja lugejaskond veebis?

ELMi trükiväljaande tiraaž on 700–800 eksemplari. Veebilehe kohta sain hiljuti meili, et tänavu on lehel käinud 460 inimest. Aga ma ei tea, kui paljud mu enda käigud seal sees on. Igal juhul kutsun kõiki ELMi veebilehele külla. See on ilus ja hea koht!2

Missugused on ELMi tulevikuplaanid? Mida toob näiteks ajakirja 51. number?

See, mida toob ajakirja 51. number, selgub lähema paari nädala jooksul. Hakkame neil päevil sügisnumbrit kokku panema. Eks igasuguseid plaane ole aja jooksul tehtud, aga neist mitme teostamiseks oleks tarvis rohkem inimesi ja ka muid ressursse. Eelmisel kolleegiumi koosolekul visati õhku ELMi veebilehe eestikeelse versiooni mõte. See jäi kummitama, kunagi võiks selle kindlasti teoks teha.

Missugused on sinu enda plaanid kas või ajaks, mil riigis on taastatud normaalolukord?

Ei tea ju, millal olukord taastub. Võib-olla ma olen siis juba väga vana! Idealistina loodan, et samasugusesse normaalsusesse me ei naasegi. Läbi kannatuse peaks ju ikka midagi uut ja õilsamat sündima. Seda enam et seisame silmitsi küsimustega, mis vajavad lahendamist mitte riikide, vaid liikide, kogu ökosüsteemi tasandil. Kui sellest mööda vaadata, siis võib olla kindel, et praegune olukord on peaproov enne järgmist suurt veeuputust.

Loomulikult tahaksin praegu kõige rohkem olla oma lähedaste lähedal. Olla spontaanne. Ja minna teatrisse ja hambaarsti juurde ja teiste hulka tantsima. Näha maailma üha selgemalt ja nähtut järjest paremini elu teenistusse rakendada. Hoida tasakaalu vabaduse ja vastutuse vahel. Olla ikka normaalsevõitu inimene.

Õhtuti pärast tööd võtab Aprill räti peast,
kammib juuksed lahti,
seisab juhuslikult paduvihma ajal kollases mantlis
raudteejaama restorani sissekäigu juurde
ja annab loa endast unistada.

1 Eesti keelde on "Elu pühitsuse" tõlkinud Ita Saks (Huma, 2003).

2 elm.estinst.ee

Intervjuu ilmus 17. aprillil Sirbis.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: