Aurelia Aasa. Õnneuimast tragöödiani – peremustritest kinolinal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Keira Knightley filmis
Keira Knightley filmis "Colette" Autor/allikas: Scanpix/Image supplied by Capital Pictures

Perekond on osa inimeseks olemisest ning selle muutuvat palet ja erinevaid mustreid armastavad kujutada nii filmid kui ka telesarjad. Olgu siis lugudega naiste emantsipatsioonist, äärelinna tumedatest saladustest või linnadžunglis tekkinud sõpruskondadest, kirjutab filmikriitik Aurelia Aasa Müürilehes.

"Pere" – sel paljutähenduslikul, poliittandril viimasel ajal teravat kõneainet pakkunud sõnal on eesti õigekeelsussõnaraamatus tagasihoidlik selgitus. Eesti keeli on see nimelt ühte leibkonda kuuluvate inimeste kogum. Omal moel on see väga eestlaslik, liigse vahu või lainetavate emotsioonideta kirjeldus. Pole juttu kirest, armastusest, draamadest. Pigem selgitavad sõna sellised näitelaused nagu "Talu tööd tehti oma pere jõududega" või klassikaline "Kas sul oma peret ei olegi – meest ja lapsi?". Selgituste pajast ei puudu ka sellised fraasid nagu "pere aastasissetulek", "peret toitma", "peret üleval pidama". Eks see kõnelegi paljuski perekonna kunagisest tähendusest – vastutusest ja järeltulevast põlvest. Tandem rabas üheskoos nabad paigast, et heita oma töö viljadele loojangu saabudes üksteise mõhnalistest kätest hoides rahuldust tundev pilk. Pere on olnud tagala, sageli inimeste ainus turvasüsteem.

Tänapäeval on perekonnal loendamatult mustreid ja väljundeid. Inimesed elavad äärelinna võltsõdususes, pilvelõhkujate varjus, diginomaadidena või ökokommuunides. Paljud ei soovi kunagi paigale jääda. Teistel pole viimaseks võimalust. Peremustrite teisenemist võibki vaadata ennekõike elukeskkonna ning ühiskonna enda transformeerumise ja muutuste kaudu, sest nii nagu elus, kätkevad iga ajastu ja asupaik ka filmis isesuguseid väärtusi ning perekonnamudeleid.

Naise emantsipatsioon

Moodne kinokunst on üha enam võlutud sajanditetagusest elust. Võib-olla see on tingitud infoühiskonna kurnatusest, nostalgiaihast või pelgast vaatemängulisusest, ent paleedest ja romantilistest maamajadest on saanud omamoodi nostalgiaväravad, mida tüdimuseta üha uuesti avada. Eestlaste jaoks tähendab säärane sentimentalism teekonda talumajade ja põldude vahele. Juba rikkad tallinlased filmis "Siin me oleme" (1978) põrutasid ikka lakka ja heinamaale, lehmade kaissu. Kuhu mujale? Uuem kinokunst "Tõe ja õiguse" (2019), "Talve" (2020) või "Vanamehe filmi" (2019) kujul naaseb taas süvaeestlaslike juurte juurde. Enamasti armastatakse nostalgiatuhinat välja elada eepiliste sõjadraamade või fantaasiafrantsiisidena, mille fenomenaalne näide on "Troonide mäng" ("Game of Thrones", 2011–2019) – sari, kus pere seondub vere ja võimuga. Klassikaline ajastudraama sammub reeglina siiski pehmemat rada, peites end kivimüüriga ümbritsetud kindlustes, kullasäras ruumides või paleede üksilduses.

Koketse ja toretseva fassaadi tagant paljastuvad perekonnamudelid, kus jäme ots oli mehe käes ning naiste piiratud orientiir oli normiks nii kuningakodades kui ka agulis. Vaid kõrgemast soost daamid said veidigi tiibu sirutada. Mõistagi pole möödunud sajandid kedagi hellitanud. Olukord polnud roosiline ei talupoegade, lihttööliste ega ka sõjatandrile saadetute jaoks. Tänapäeval teevad ajaloolised filmid aga kummarduse ennekõike tagalat hoidnud naiste ees, kes on toimetanud pühendunult oma kirjandusgigantidest kaasade tekste, seisnud värviaurustes ruumides või poliitikute viski järele haisvates tagatubades. Ajalooliste draamade musternäitleja Keira Knightley, kes on astunud nii Elizabeth Benneti, prantsuse kirjaniku Colette'i kui ka vene aristokraatia traagilise pärli Anna Karenina rolli, sümboliseerib filmilinal sageli säärast emantsipatsiooni.

Mõnevõrra üllatuslikult ongi ajastudraamast saanud üks feministlikemaid žanre. Üha julgemalt avatakse sajanditetaguse pereelu varjupoolt – fookuses on nii naiste kui ka meeste allaneelatud soovid, tabud ja kired, mida ajastu ei lubanud väljendada. Näeme salasuhteid, varjul hoitud hirme, soolisi konstruktsioone, mis lasusid tugevalt mõlema sugupoole õlul. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait of a Lady on Fire", 2019), üks viimaste aastate kauneimaid linateoseid, jutustab maalikunsti vahendusel 18. sajandi naiste loo. Lisaks on see üks vähestest rohkem tähelepanu pälvinud näidetest möödunud sajandite naistevahelisest armastusest, mis põrkus tugevalt tollaste perekondlike ja ühiskondlike ootustega. Piirava olukorra sümboliks saab filmis üksildane saar keset tormist merd, mis oli tollal pea ainus paik, kus võis oma naiselikud ihad ja soovid vabalt välja paisata. Meeste perspektiivist avab aastasadadetagust olukorda Netflixi "Kuningas" ("The King", 2019) Timothée Chalamet'ga. See 15. sajandisse paigutatud kuninglik draama mängib veenvalt meeste tundliku poolega, mis pidi jääma ühiskonna, veelgi enam perekonna enda survel raudrüü varju. Teine võrratu näide meeste maailmast on lähiajalugu peegeldav I maailmasõjast rääkiv film "1917" (2019). Sõja julmuse enda kõrval tõstab linalugu varasemast enam esile vendlust ja veresideme tugevust, asendamatut sõprust, mis võib tekkida rinde halastamatul tühermaal. Lõpuks oli see isetekkeline perekond ainus, mis paljusid kahuritule all elus hoidis ja neile lootust andis.

Äärelinn pisaraid ei usu

Võib vist julgelt öelda, et filmimaailmas on siiski vähe paiku, mis oleksid sündmusterohkemad kui Ameerika äärelinn. Kultuuriliselt on äärelinn rahu kants, kus heledaks võõbatud majade rivis endagi pesa sisse seada. Pärast tulutoovat päevatööd jalad diivanile visata, hommikumantlisse mähituna päikesetõusu vaadata või hilisõhtuti naabriga õlut kulistada, teades, et punapõsksed lapsed magavad magusat und ning maastur ootab ukse ees. Väljaspool ideaalmaastikke võib äärelinn olla slumm või trööstitu magala, nagu tunneme Ida-Euroopa ja ka Eesti kinokunstist. Suurfilmitööstuses tähistab see aga ameerikalikku, kodanlikku rahulolu, mida armastatakse puistata üle iroonia või õudusega.

Äärelinna kuuluvad jõukad tuumikpered või šarmantsed vanapaarid. Valgete aialippide taga õilmitsev rahu on sünnitanud coming-of-age-draamade halva kõlaga garaažibändid ja Ameerika keskkoolinoored, kes soovivad pidutseda kuni hommikuni ja hormoonid välja higistada. Siinkohal on sobiv meenutada üht ikoonilist romantilist komöödiat "10 põhjust sind vihata" ("10 Things I Hate About You", 1999). Ehkki filmi kangelaseks on varalahkunud Heath Ledger, on selle üks tähtsaim karakter liigselt muretsev üksikisa, kes surub oma tütrele enne väljaminekut selga "rasedusülikonna". Sarnast karmi ülehoolitseva isa stereotüüpi kannavad endas ka meeleheitel äiad, kes testivad väimehe sobivust või ehitavad perekonda sissetungijatele barjääre. Dominantse, näiliselt semutseva isaga tuumikpere on endiselt üks äärelinna peredünaamika vankumatu sümbol. Nagu ka kõik need krutskirohked perekondlikud jõuluõhtusöögid, mida me kõik pühade aegu silmanurgast jälgime.

Äärelinna tegelik sümbol ei ole siiski sõbralik ja vahel ogar perekond ega ka need krimisarjad, mida meie kallid vanaemad tee ja kohvi kõrvale vaadata armastavad. Märgilisem eeslinna perekond elab salaelu. Näiliselt võivad meile vastu vaadata trofeenaised ja jõukad ärimehed, ent kardinatagune on harva võrdväärne idüllilise fassaadiga. Sealsed draamad kannavad endaga tihti perevägivalla valusat taaka. Pehmemal juhul räägime lõhkistest perekondadest, kus on aastatega üksteisest lahku kasvatud, ent püsitakse koos laste või maja pärast, vahel pelgalt harjumusest. Säärast näilise täiuse all lokkavat piina kehastab kõige stiilipuhtamalt suburban gothic, mille ühtedeks näideteks on David Lynchi "Sinine samet" ("Blue Velvet", 1986) ja "Twin Peaks" (1990–1991). Lynch tabab oma loominguga sageli seda äraolevat muserdavat rahulolu, mis tundub ihaldusväärne vaid neile, kes asuvad süsteemist, äärelinnast väljaspool. Naabritevahelised sõjad, garaažis konutav psühhopaat ning liiga kaugele läinud armusuhe saavad olla teada ainult kohalikele – kogukonnale, mis seda pingelist meeleolu pelgab, ent vaimse masohhismiga omamoodi salamisi ka armastab.

Äärelinnaperekonna kui Ameerika unelma lammutamine sai tõelise hoo sisse 80ndail. Säärast elu peegeldab ideaalselt nüüdseks kurikuulus "Tabamatu ilu" ("American Beauty", 1999), mis annab ühtaegu edasi nii õnnetute abielude kui ka salaihade maailma. Ka Sofia Coppola "Süütud enesetapud" ("The Virgin Suicides", 1999) maalib raputava pildi vagura eeslinnaelu varjupoolest ning noortest, kes on vanemate survel sunnitud loobuma oma elust ja noorusest. Filmi võib vaadata coming-of-age-draamade sünge versioonina, mis kannab endas sealjuures sedasama Ameerika äärelinna surmavat tühjust. Rootsi suurkuju Ruben Östlund on meister Euroopa kõrgema keskklassi elu avamisel. Nii tema "Vääramatu jõud" ("Force Majeure", 2014) kui ka "Ruut" ("The Square", 2017) mängivad jõuka põhjamaa inimese närvidega. Östlund ei kanna oma tegevust küll linnaserva, ent tema karakterid sümboliseerivad just sedasama – stabiilsust, mugavusiha, armastust heledate seinte ja liiga kalli punase veini vastu, mis neile kinolinal samas suure kaarega näkku lendab. Siinkohal võib tuua sisse ka kultuurilise erisuse: kui Ameerika perekond mängib vere ja pisaratega, siis Euroopa peredraamades on ainsaks relvaks sageli satiir.

Suurlinna metsikus

Rahulik fassaad, seesmiselt hulluv – nii võiks kõlada ühe eeslinlase tunnuslause. See on ka põhjus, miks paljud sealt ära kolivad. Ja kuhu neil minna? Ikka suurlinna. Suurlinn tähistab filmides uusi võimalusi, eneseotsinguid, elukestvat rännakut. New York on säärase vabaduse absoluutne sümbol. Võimatu on kokku lugeda, kui palju tegelasi alates Annie Hallist kuni Carrie Bradshaw'ni on sealse taeva alt õnne otsinud. Linnaruumis asenduvad hubased kamina praksumise saatel peetavad perekesksed õhtusöögid kiirtoidukohtadest kaasahaaratud suutäite või õhtuste klubikülastustega. Linnal pole aega tuumikperekonna jaoks. Paneeldžungel toitub karjäärihuntidest, hedonistlikest noortest, haritlasperekondadest, psühhopaatidest ja õnneotsijatest. Noil räpastel tänavatel ruttavad power-ülikondades naised, Adidase dressides noored, portfellidega härrasmehed, üksikvanemad ning need, kes on alles teel õndsa äärelinnaelu poole. Linn võtab omaks kõik selle, mille kuninglik seltskond või rivis jooksvad valged puitmajad välja puksivad. Seksuaalvähemused, kunstihinged, wesandersonlikud nohikud ning teised karvased ja sulelised leiavad endale suure tõenäosusega koha just suurlinnades.

Üks märgiline muutus, mille linnastumine on perekonna kujutamise diskursusesse toonud, on perekonna vahetumine sõpruskonna vastu. Siin tasub meenutada üheksakümnendate klassikalisi sarju, nagu "Seks ja linn" ("Sex and the City", 1998–2004) või "Sõbrad" ("Friends", 1994–2004). 1994. aastal alguse saanud "Sõbrad" on suutnud tabada seda vahetut ja aegadeülest sõprusdünaamikat, millest unistavad paljud, kui nad ise 20. eluaastate alguses sammud linnasära poole seavad ning tudengikorteris toa rendivad. Ei teagi, kas sarjamaailmas eksisteerib mõni ikoonilisem bromance kui Joey ja Chandleri vaheline.

Glamuursem kamp, kuhu kuuluvad Carrie, Miranda, Charlotte ja Samantha, tähistab teistsugust eluetappi. Faasi, kus karjäär on üles ehitatud ning olemas on isegi ilus korter New Yorgi südalinnas. Nende naiste ellusuhtumine tähistab suuresti ka praeguste filmide suurlinnavaimu, kus partnerid tulevad ja lähevad, esiplaanil on karjäär ning sõbrad jäävad. Cosmpolitanide asemel rüübatakse küll filmides nüüd märksa sagedamini rohelisi smuutisid.

Linna peredünaamika teine suur narratiiv on (üksik)emaduse, üha enam ka (üksik)isaduse murede ja rõõmude kaardistamine. 80ndate ja 90ndate võimsate I-can-do-it-all-üksikemade kõrval näeme nüüd märksa rohkem lapsekasvatamise ausat palet: kohatist kurnatust, väsimust, üksildustunnet. Seejuures oleme tunnistajaks aina keerulisematele peremustritele. Hinge puudutav üksikisa lugu rullub lahti belgia-hollandi filmis "Tüdruk" ("Girl", 2018), mille keskmes on transsoolise noore sirgumine. Filmi oluliseks teljeks on vanemlikult valusad küsimused ja ühe teismelise meeleheitlik püüd sulanduda kampa, kuuluda nii teiste hulka kui ka iseenda kehasse. Lapsevanemaks olemise raskused ja rõõmud on tugevalt esiplaanil ka Netflixi lahutusdraamas "Abielu lugu" ("Marriage Story", 2019). Noah Baumbachi film mängib võluvalt Ameerika igavese konfliktiga New York vs. Los Angeles, aga ka lahkukasvamise, õigel hetkel välja ütlemata jäänud sõnade ning karjääri ja pere ühildamise keerukusega. Filmi dialoog kuulub kullafondi. Mõjuvõimsa advokaadi rolli eest Oscari võitnud kõrvalosatäitja Laura Dern põrutab ühes oma tabavas monoloogis: "Me ei aktsepteeri ema, kes joob liiga palju veini, karjub oma lapse peale ja kutsub teda sitapeaks."

Perekondi ümbritsev sotsiaalne foon ongi muutunud üha tugevamaks. Tänapäeval saadavad (linna)perekondi majandusprobleemid, üksildus, vaimse tervisega seotud raskused, sõltuvused, seksuaalsed eneseotsingud. Argidraama puudutab üha sagedamini lihttöölisklassi peresid, kes on surutud sügisballilikesse magalarajoonidesse, madala palga ja ilmajäetuse tsooni, mis omakorda varjutab omavahelisi suhteid. Mõistagi on Euroopa kinost tuttav ka vastupidine – raamatutesse uppunud kunstinoorte, neurootiliste intellektuaalide ja vabadusejanust joobunud perekondade kujutamine. Eks kehasta ka "Unistajad" ("The Dreamers", 2003) ja teised Euroopa suurfilmid omamoodi perekonnadünaamikat – vabameelset, muretut, veinist läbi imbunut. Sarnast poeesiat võib kohata sageli sentimentaalsetes geidraamades, mille viimaste aastate sümboliks on kujunenud itaalia režissööri Luca Guadagnino "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me by Your Name", 2017). See veetlev armastuslugu kulgeb Itaalia uhketes suvevillades ning unistes linnades. Sääraste pooleldi melodramaatiliste armastuslugude joie de vivre sarnaneb mõneti isegi ajastudraamat saatva nostalgiafooniga.

Olgu perekond niisiis milline tahes – omal moel on ta alati filmis olemas, kas või taustajõuna. Selge on seegi, et perekonda ei saa enam defineerida pelgalt leibkonda kuulumise kaudu. Perekond on tunnetuse küsimus. Igaüks peab ise mõistma, kes moodustavad tema jaoks selle lähima jõustamist ja turvatunnet pakkuva kogumi armsaid ja asendamatuid inimesi. Ühed naudivad külluslikku pereidülli, teistele on pere justkui sõit Ameerika mägedel. Kinolina kajastab kogu seda mitmekesisust. Ja ehkki statistika järgi elab filmivaataja kõige enam kaasa koduloomadele, on perekond auväärsel teisel positsioonil. Perekond, draamad ja armastus kuuluvad inimeseks olemise juurde. See läheb korda, puudutab. Ja mõjub seetõttu alati.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: